Gênesis 29

Ndaghaano Mpyaka Mu Lubwisi (TLJ) vs NVT

Sair da comparação
NVT Nova Versão Transformadora
1 Yakobbo eeyongela kughenda, du̱mbi̱ aaki̱dha mu bantu baa bu̱lu̱gha ejooba.
1 Jacó seguiu viagem e, por fim, chegou à terra do leste.
2 Makakuba ati li̱i̱so, aabona kyahu̱dhu̱ kya Maasi hambali aasangi̱ye biigambi̱ bisatu bya bu̱hi̱yo bya ntaama. Mu kyahu̱dhu̱ eki niimuwo ntaama esi syanwelagha kandi hakaba haliyo ebaale liinamu̱li̱to haa mu̱nu̱wa ghwakiyo.
2 Viu um poço ao longe e, junto ao poço, no campo, três rebanhos de ovelhas, à espera de que lhes dessem água. Uma pedra pesada cobria a boca do poço.
3 Ntaama syona sya mu ki̱twi̱ke eki syakaasagha haa kyahu̱dhu̱ eki, bali̱i̱si̱ya baasiyo boona baati̱ngi̱tagha ebaale eli baliiyʼo. Ti̱ syakabaagha nsi̱lu̱ghʼo, baatodhagha bali̱hi̱li̱ngi̱ti̱yʼo.
3 Era costume naquele lugar esperar que todos os rebanhos chegassem para, então, remover a pedra e dar água aos animais. Depois, a pedra era recolocada na boca do poço.
4 Yakobbo aabu̱u̱li̱ya bali̱i̱si̱ya baa ntaama esi ati, “Enu̱we mu̱lu̱ghi̱ye haa, baghenji̱ banje?”
4 Jacó se aproximou dos pastores e perguntou: “De onde vocês são, amigos?”. “Somos de Harã”, disseram eles.
5 Aatodha aababu̱u̱li̱ya ati, “Mumani̱ye Labbaani̱ muusukulu wa Naholi̱?”
5 “Conhecem um homem chamado Labão, neto de Naor?”, perguntou Jacó. “Sim, conhecemos”, responderam eles.
6 Du̱mbi̱ Yakobbo aababu̱u̱li̱ya ati, “Buuye ali kulungi?”
6 “Ele vai bem?”, perguntou Jacó. “Sim, vai bem”, disseram. “Olhe, ali vem Raquel, filha dele, com o rebanho.”
7 Yakobbo aabaghila ati, “Ngoku bwile bunaakaaye, haabwaki mutanwesi̱ya bisolo byanu. Muha ntaama esi maasi kandi mu̱si̱ku̱u̱ki̱ye haa bi̱si̱ngo?”
7 Jacó disse: “Ainda é dia claro, cedo demais para recolher os animais. Por que vocês não dão de beber às ovelhas, para que elas possam voltar a pastar?”.
8 Baamukuukamu bati, “Tatukugubha kukola eki, ntaama syona sitakamali̱ye kugumbaana hamui na kuuyʼo kibaale ekili haa mu̱nu̱wa ghwa kyahu̱dhu̱ eki.”
8 “Não podemos dar de beber aos animais enquanto não chegarem todos os rebanhos”, responderam. “Só então os pastores removem a pedra da boca do poço e damos de beber a todas as ovelhas.”
9 Obu Yakobbo anabu̱ghagha nabo atiyo, du̱mbi̱ Lakeeli̱ aaki̱dha na ntaama sya ese wee, nanga Lakeeli̱ oghu naye akaba ali mu̱li̱i̱si̱ya wa ntaama esi.
9 Jacó ainda conversava com eles quando Raquel chegou com o rebanho de seu pai, pois era pastora.
10 Obu Yakobbo aaboone Lakeeli̱ adongeei̱ye ntaama sya ese wee Labbaani̱, aali̱gi̱ta bwangu aahi̱li̱ngi̱ti̱ya kibaale ekyabaagha haa mu̱nu̱wa ghwa kyahu̱dhu̱ eki, aatandika kuha ntaama esi maasi ghaa kunuwa.
10 Uma vez que Raquel era sua prima, filha de Labão, irmão de sua mãe, e as ovelhas pertenciam a seu tio Labão, Jacó foi até o poço, removeu a pedra que o cobria e deu de beber ao rebanho de seu tio.
11 Du̱mbi̱ Yakobbo aaghuwa Lakeeli̱ mu ki̱ku̱bha, aatandika kulila.
11 Então Jacó beijou Raquel e chorou em alta voz.
12 Aaghila Lakeeli̱ ati, “Si̱ye ndi lughanda lwa so waawe, nanga ndi mutabani̱ wa mwani̱na wee Lebbeeka.” Du̱mbi̱ Lakeeli̱ aali̱gi̱ta kughambila ese wee.
12 Explicou para Raquel que era seu primo por parte do pai dela e filho de Rebeca, tia dela. Raquel foi correndo contar a seu pai, Labão.
13 Obu Labbaani̱ aaghu̱u̱ye makulu agha ghakwetʼo Yakobbo mutabani̱ wa mwani̱na wee, anguhila kimui kughenda kumusangaana. Obu aamuboone, aamughuwa mu ki̱ku̱bha, aamutwala mu numba yee, du̱mbi̱ Yakobbo aatandika kumusoboolola bighambo ebi.
13 Assim que Labão soube que seu sobrinho Jacó havia chegado, correu ao seu encontro. Ele o abraçou, o beijou e o levou para casa. Depois que Jacó lhe contou sua história,
14 Labbaani̱ aamughila ati, “Uwe oli mwana wanje eenini kandi saghama yanje.”
14 Labão exclamou: “Você é, de fato, sangue do meu sangue!”. Quando Jacó estava na casa de Labão havia cerca de um mês,
15 Labbaani̱ aaghila Yakobbo ati, “Uwe kuba mwana wanje takikuleka onkolele milimo ya busa bbaa, kuuyʼo ongambile musaala oghu ndakusasulagha.”
15 Labão lhe disse: “Você não deve trabalhar de graça para mim só porque somos parentes. Diga-me qual deve ser o seu salário”.
16 Labbaani̱ akaba ali na bahala be babili. Wʼobukulu niiye akaba ali Leei̱ya na wʼobuto aniiye Lakeeli̱.
16 Labão tinha duas filhas. A mais velha se chamava Lia, e a mais nova, Raquel.
17 Leei̱ya akaba asemeeye haali̱i̱so, bhaatu Lakeeli̱ akaba asemeeye mubili hamui na haali̱i̱so.
17 Os olhos de Lia eram sem brilho, mas Raquel tinha bela aparência e rosto atraente.
18 Yakobbo aabbalila kimui Lakeeli̱, du̱mbi̱ aaghila Labbaani̱ ati, “Oleke nkukolele kumala myaka musanju̱, niikuwo obu ndimala, ompe muhala waawe Lakeeli̱.”
18 Visto que Jacó estava apaixonado por Raquel, disse a Labão: “Trabalharei para o senhor por sete anos se me der Raquel, sua filha mais nova, para ser minha esposa”.
19 Labbaani̱ aaghila ati, “Eki kisemeeye uwe kumutwala kukaleka muntu onji naamutwala. Ti̱ ookale hani nanje.”
19 “Melhor entregá-la a você do que a qualquer outro”, respondeu Labão. “Fique aqui e trabalhe comigo.”
20 Du̱mbi̱ Yakobbo aatandika kumukolela kumala myaka musanju̱ eghi. Bhaatu kusighikila ngoku aabaagha abbali̱ye Lakeeli̱, myaka musanju̱ eghi ekamufookela nga bilo bikee.
20 Então Jacó trabalhou sete anos por Raquel. Ele a amava tanto que lhe pareceram apenas alguns dias.
21 Obu Yakobbo aamali̱ye myaka yee musanju̱, aaghila Labbaani̱ ati, “Naamali̱ye myaka eghi wantwi̱li̱i̱ye, ompe mukali̱ wanje tutandike buswele bwatu.”
21 Chegada a hora, Jacó disse a Labão. “Cumpri minha parte do acordo. Agora, dê-me minha esposa, para que eu me deite com ela.”
22 Nahabweki Labbaani̱ aabilikila bantu baa mu kyalo eki, aabakolela ki̱ghenu̱.
22 Labão convidou toda a vizinhança e preparou uma grande festa de casamento.
23 Bhaatu bwile obu bwali̱ye, Labbaani̱ aaleeta muhala wee Leei̱ya mu mweli̱ma, aamuha Yakobbo. Du̱mbi̱ Yakobbo aalangaala naye.
23 À noite, porém, quando estava escuro, Labão tomou Lia e a entregou a Jacó, e Jacó se deitou com ela.
24 (Labbaani̱ aahaayo mu̱syana wee Ji̱li̱pa kughenda kuba mu̱syana wa muhala wee Leei̱ya.)
24 (Labão deu sua serva Zilpa a Lia para servi-la.)
25 Obu bwile bwakeeye, niibuwo Yakobbo aamaniliiye mukali̱ wee aasanga ali Leei̱ya bamuhaaye. Du̱mbi̱ aaghenda ewaa Labbaani̱, aamughila ati, “Kini nkiki wankoli̱ye? Si̱ye nkakukolela haabwa Lakeeli̱, bhaatu olole uwe ngoku wandimaagi̱ye kughenda kumpa Leei̱ya oghu ntaakoleeleeye!”
25 Na manhã seguinte, quando Jacó acordou, viu que era Lia. Então Jacó perguntou a Labão: “O que o senhor fez comigo? Trabalhei sete anos por Raquel! Por que o senhor me enganou?”.
26 Labbaani̱ aamukuukamu ati, “Takibhonganuuwe mu asi̱li̱ yaatu ku̱du̱bha ku̱sweleesi̱ya mwana wʼobuto, wʼobukulu analiyo bbaa.
26 Labão respondeu: “Aqui não é costume casar a filha mais nova antes da mais velha.
27 Odu̱bhe ookale nʼoghu ku̱hi̱ki̱ya bilo byanu musanju̱ bya bugholi bihooyʼo, niikuwo obu olakasi̱i̱ma kutodha kunkolela haabwa myaka enji musanju̱, niibuwo nkukuha na Lakeeli̱.”
27 Espere, contudo, até terminar a semana de núpcias, e eu também lhe entregarei Raquel, desde que você prometa trabalhar mais sete anos para mim”.
28 Yakobbo aasi̱i̱ma, aamala na Leei̱ya bilo musanju̱ bya bugholi. Du̱mbi̱ Labbaani̱ aamuha Lakeeli̱ naye kuba mukali̱ wee.
28 Jacó concordou em trabalhar mais sete anos. Uma semana depois de Jacó ter se casado com Lia, Labão lhe entregou Raquel.
29 Labbaani̱ aahaayo mu̱syana wee Bbi̱i̱la kughenda kuba mu̱syana wa muhala wee Lakeeli̱.
29 (Labão deu sua serva Bila a Raquel para servi-la.)
30 Yakobbo aalangaala na Lakeeli̱ kandi aamubbalila kimui kusaali̱ya Leei̱ya. Du̱mbi̱ eeyongela kukolela Labbaani̱ myaka enji musanju̱ eghi baalaghaane.
30 Jacó se deitou também com Raquel, a quem ele amava muito mais que a Lia. Então permaneceu ali e trabalhou mais sete anos para Labão.
31 Obu Mukama aaboone Yakobbo atabbali̱ye Leei̱ya, du̱mbi̱ aaha Leei̱ya lu̱byalo, Lakeeli̱ aakala anali ngumba.
31 Quando o S enhor viu que Lia não era amada, permitiu que ela tivesse filhos; Raquel, porém, era estéril.
32 Leei̱ya aaku̱li̱ya, aabyala mwana wabusaasa. Aaghila ati “Mukama aaboone kubona-bona kwanje kandi bali̱i̱ wanje akunkunda.” Du̱mbi̱ aaluka mwana oghu li̱i̱na ati Leu̱bbeeni̱.
32 Lia engravidou e deu à luz um filho. Chamou-o de Rúben, pois disse: “O S enhor viu minha infelicidade, e agora meu marido me amará”.
33 Aatodha aaku̱li̱ya kandi aabyala mwana wabusaasa dhee. Aaghila ati, “Mukama aaghu̱u̱ye ngoku batanku̱ndi̱ye, akampa mwana wabusaasa onji.” Naye aamuluka li̱i̱na ati Si̱mi̱yooni̱.
33 Pouco tempo depois, Lia engravidou novamente e deu à luz outro filho. Chamou-o de Simeão, pois disse: “O S enhor ouviu que eu não era amada e me deu outro filho”.
34 Aatodha aaku̱li̱ya, aabyala mwana onji kandi naye wabusaasa. Aaghila ati, “Dhelu bali̱i̱ wanje hamui nanje tukuba mu bumui, nanga naamu̱byaliiye baana baabusaasa basatu.” Aamuluka li̱i̱na ati niiye Leevi̱.
34 Lia engravidou pela terceira vez e deu à luz outro filho. Chamou-o de Levi, pois disse: “Certamente, desta vez meu marido terá afeição por mim, pois lhe dei três filhos!”.
35 Aatodha aaku̱li̱ya kandi aabyala mwana onji wabusaasa. Du̱mbi̱ aaghila ati, “Dhelu mulundi ghuni nku̱si̱i̱ma Mukama.” Mwana oghu aamuluka li̱i̱na ati niiye Yu̱da. Du̱mbi̱ aaleka ku̱byala.
35 Lia engravidou mais uma vez e deu à luz outro filho. Chamou-o de Judá, pois disse: “Agora louvarei ao S enhor !”. Então, parou de ter filhos.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Gênesis 29, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.