Lucas 18

mri (MRI) vs VC

Sair da comparação
VC Versão Católica
1 Nā, ka kōrero ia i tētahi kupu whaka­rite ki a rātou mō tēnei, kia īnoi rātou i ngā wā katoa, kia kaua e ngoi­kore.
1 Propôs-lhes Jesus uma parábola para mostrar que é necessário orar sempre sem jamais deixar de fazê-lo.
2 I mea ia, “I tētahi pā tērā tētahi kai­whaka­wā, he tangata kīhai nei i wehi ki te Atua, kīhai anō i hopo­hopo ki te tangata.
2 Havia em certa cidade um juiz que não temia a Deus, nem respeitava pessoa alguma.
3 I taua pā anō tētahi pouaru; ā, ka haere mai tērā ki a ia, ka mea, ‘Taki­takina tōku mate i tōku hoa tau­whāi­nga.’
3 Na mesma cidade vivia também uma viúva que vinha com freqüência à sua presença para dizer-lhe: Faze-me justiça contra o meu adversário.
4 Ā, he roa kīhai ia i pai, muri iho ka mea ia i roto i a ia, ‘Ahakoa kāhore ahau e wehi ki te Atua, e hopo­hopo ki te tangata,
4 Ele, porém, por muito tempo não o quis. Por fim, refletiu consigo: Eu não temo a Deus nem respeito os homens;
5 heoi, ka pō­rea­rea ahau i te pouaru nei, nā, ka taki­takina e ahau tōna mate, kei haere tonu mai ka mate ahau i te hōhā.’ ”
5 todavia, porque esta viúva me importuna, far-lhe-ei justiça, senão ela não cessará de me molestar.
6 Ka mea te Ariki, “Whaka­rongo ki tā te kai­whaka­wā kino i mea rā.
6 Prosseguiu o Senhor: Ouvis o que diz este juiz injusto?
7 Ā, e kore rānei te Atua e ngaki i te mate o āna tāngata i whiri­whiri ai, e karanga nei ki a ia i te ao, i te pō, ahakoa whaka­roa noa ia ki a rātou?
7 Por acaso não fará Deus justiça aos seus escolhidos, que estão clamando por ele dia e noite? Porventura tardará em socorrê-los?
8 Ko tāku kupu tēnei ki a koutou, ka hohoro ia te taki­taki i tō rātou mate. Otirā, ka tae mai te Tama a te tangata, e roko­hina mai rānei e ia he whaka­pono i runga i te whenua?”
8 Digo-vos que em breve lhes fará justiça. Mas, quando vier o Filho do Homem, acaso achará fé sobre a terra?
9 Nā, ka kōrero anō ia i tēnei kupu whaka­rite ki ētahi, i whaka­manawa nei ki a rātou anō he tika, i whaka­kore­kore ki ērā atu katoa,
9 Jesus lhes disse ainda esta parábola a respeito de alguns que se vangloriavam como se fossem justos, e desprezavam os outros:
10 “Toko­rua ngā tāngata i haere ki te teme­para ki te īnoi; he Parihi tētahi, ko tētahi he pupiri­kana.
10 Subiram dois homens ao templo para orar. Um era fariseu; o outro, publicano.
11 “Tū ana te Parihi ko ia anake, ko tāna kara­kia tēnei, ‘E te Atua, ka whaka­whetai ahau ki a koe, nō te mea kāhore ahau e rite ki ērā atu tāngata, ki te hunga hao taonga, kino, pūremu, mōku hoki tē rite ki tēnei pupiri­kana.
11 O fariseu, em pé, orava no seu interior desta forma: Graças te dou, ó Deus, que não sou como os demais homens: ladrões, injustos e adúlteros; nem como o publicano que está ali.
12 Taki­rua āku nohoa­nga puku­tanga i te wiki, e hoatu ana e ahau te wāhi whaka­tekau o āku mea katoa.’
12 Jejuo duas vezes na semana e pago o dízimo de todos os meus lucros.
13 “Ko te pupiri­kana ia i tū mai i tawhiti, kīhai i mea kia anga ake ōna kanohi ki te rangi, heoi, pātuki ana ki tōna uma, ka mea, ‘E te Atua, tohu­ngia ahau, te tangata hara.’
13 O publicano, porém, mantendo-se à distância, não ousava sequer levantar os olhos ao céu, mas batia no peito, dizendo: Ó Deus, tem piedade de mim, que sou pecador!
14 Ko tāku kupu tēnei ki a koutou, nui atu te tika o tēnei i tō tērā i te hoki­nga ki tōna whare; ki te whaka­nui hoki tētahi i a ia, ka whaka­iti­tia; ki te whaka­iti tētahi i a ia, ka whaka­nuia.”
14 Digo-vos: este voltou para casa justificado, e não o outro. Pois todo o que se exaltar será humilhado, e quem se humilhar será exaltado.
15 Nā, ka kawea mai e rātou ki a ia ā rātou tama­riki no­nohi, kia pā ai ia ki a rātou; otiia, nō te kite­nga o āna ākonga, ka rīria atu rātou.
15 Trouxeram-lhe também criancinhas, para que ele as tocasse. Vendo isto, os discípulos as repreendiam.
16 Otirā, ka karanga­tia atu rātou e Īhu ki a ia, ka mea ia, “Tukua ngā tama­riki no­nohi kia haere mai ki ahau, kaua hoki rātou e āraia atu; nō ngā pēnei hoki te ranga­tira­tanga o te Atua.
16 Jesus, porém, chamou-as e disse: Deixai vir a mim as criancinhas e não as impeçais, porque o Reino de Deus é daqueles que se parecem com elas.
17 He pono tāku e mea nei ki a koutou, ki te kāhore e rite te tango a tētahi i te ranga­tira­tanga o te Atua ki tā te tama­iti nohi­nohi, e kore rawa ia e tomo ki roto.”
17 Em verdade vos declaro: quem não receber o Reino de Deus como uma criancinha, nele não entrará.
18 Nā, ka ui tētahi ranga­tira ki a ia, ka mea, “E te kai­whaka­ako pai, me aha ahau ka whi­whi ai ki te ora tonu?”
18 Um homem de posição perguntou então a Jesus: Bom Mestre, que devo fazer para possuir a vida eterna?
19 Nā, ko te mea­tanga a Īhu ki a ia, “He aha ahau i kīa ai e koe he pai? Kāhore tētahi i pai, kotahi anake, ko te Atua.
19 Jesus respondeu-lhe: Por que me chamas bom? Ninguém é bom senão só Deus.
20 E mātau ana koe ki ngā ture, kaua e pūremu, kaua e patu tangata, kaua e tāhae, kaua e whaka­pae teka, whaka­hōnore­tia tōu pāpā me tōu whaea.”
20 Conheces os mandamentos: não cometerás adultério; não matarás; não furtarás; não dirás falso testemunho; honrarás pai e mãe.
21 Nā, ka mea ia, “Kua rite i ahau ēnei katoa nō tōku tama­riki­tanga ake.”
21 Disse ele: Tudo isso tenho guardado desde a minha mocidade.
22 Ā, i te rongo­nga o Īhu ki tēnei, ka mea ki a ia, “Kotahi te mea kāhore anō i rite i a koe; hokona āu mea katoa, ka tuwha atu mā ngā mea rawa­kore, ā, e whai taonga koe ki te rangi, ā, haere mai i muri i ahau.”
22 A estas palavras, Jesus lhe falou: Ainda te falta uma coisa: vende tudo o que tens, dá-o aos pobres e terás um tesouro no céu; depois, vem e segue-me.
23 Nā, ka rongo ia ki ēnei mea, ka pōuri rawa; he nui hoki ōna taonga.
23 Ouvindo isto, ele se entristeceu, pois era muito rico.
24 Ā, ka kite a Īhu i a ia, ka mea, “Anō te whaka­uaua o te tapoko o te hunga taonga ki te ranga­tira­tanga o te Atua!
24 Vendo-o entristecer-se, disse Jesus: Como é difícil aos ricos entrar no Reino de Deus!
25 Erangi hoki te haere o te kāmera rā te kōwhao o te ngira e takoto noa ana, he whaka­uaua rawa ia te tomo o te tangata taonga ki roto ki te ranga­tira­tanga o te Atua.”
25 É mais fácil passar o camelo pelo fundo duma agulha do que um rico entrar no Reino de Deus.
26 Nā, ka mea ngā kai­whaka­rongo, “Ko wai rā e ora?”
26 Perguntaram os ouvintes: Quem então poderá salvar-se?
27 Otirā, i mea ia, “Ko ngā mea e kore e taea e te tangata, ka taea e te Atua.”
27 Respondeu Jesus: O que é impossível aos homens é possível a Deus.
28 Ā, ka mea a Pita, “Nā, kua whaka­rērea nei e mātou ā mātou nei mea, ā, kua aru i a koe.”
28 Pedro então disse: Vê, nós abandonamos tudo e te seguimos.
29 Nā, ka mea ia ki a rātou, “He pono tāku e mea nei ki a koutou, kāhore he tangata i whaka­rere, he whare, he wahine, he tuā­kana, he mātua, he tama­riki, i te whaka­aro ki te ranga­tira­tanga o te Atua,
29 Jesus respondeu: Em verdade vos declaro: ninguém há que tenha abandonado, por amor do Reino de Deus, sua casa, sua mulher, seus irmãos, seus pais ou seus filhos,
30 e kore e riro mai i a ia i tēnei wā ngā mea tini noa atu, ā, i te ao meāke puta ko te ora tonu.”
30 que não receba muito mais neste mundo e no mundo vindouro a vida eterna.
31 Ā, ka mau ia ki te tekau mā rua, ka mea ki a rātou, “Nā, e haere ana tēnei tātou ki Hiruhārama, ā, ka rite katoa ngā mea i tuhi­tuhia e ngā poro­piti mō te Tama a te tangata.
31 Em seguida, Jesus tomou à parte os Doze e disse-lhes: Eis que subimos a Jerusalém. Tudo o que foi escrito pelos profetas a respeito do Filho do Homem será cumprido.
32 Ka tukua hoki ia ki ngā tauiwi, ka tāwaia, ka whaka­tupu­ria kino­tia, ka tu­whai­na.
32 Ele será entregue aos pagãos. Hão de escarnecer dele, ultrajá-lo, desprezá-lo;
33 Ā, ka oti ia te whiu, ka whaka­matea, ā, i te toru o ngā rā ka ara.”
33 bater-lhe-ão com varas e o farão morrer; e ao terceiro dia ressurgirá.
34 Ā, kīhai rātou i mātau ki tētahi o ēnei mea; he mea huna hoki i a rātou tēnei kupu, kīhai rātou i mōhio ki ngā mea i kōrero­tia.
34 Mas eles nada disto compreendiam, e estas palavras eram-lhes um enigma cujo sentido não podiam entender.
35 Ā, i a ia e whaka­tata ana ki Heriko, tērā tētahi matapō e noho ana i te taha o te hua­rahi e tono mea ana māna.
35 Ao aproximar-se Jesus de Jericó, estava um cego sentado à beira do caminho, pedindo esmolas.
36 Ā, i tōna rongo­nga i te mano e haere ana, ka ui atu, “He aha tēnei?”
36 Ouvindo o ruído da multidão que passava, perguntou o que havia.
37 Ka mea rātou ki a ia, “Ko Īhu o Nahareta e haere ana.”
37 Responderam-lhe: É Jesus de Nazaré, que passa.
38 Kātahi ia ka karanga, ka mea, “E Īhu, e te Tama a Rāwiri, kia aroha ki ahau.”
38 Ele então exclamou: Jesus, filho de Davi, tem piedade de mim!
39 Nā, ka rīria ia e te hunga i haere i mua kia noho puku; heoi rahi noa ake tāna karanga, “E te Tama a Rāwiri, kia aroha ki ahau.”
39 Os que vinham na frente repreendiam-no rudemente para que se calasse. Mas ele gritava ainda mais forte: Filho de Davi, tem piedade de mim!
40 Nā, ka tū a Īhu, ka mea kia āra­hina mai ki a ia; ā, nō ka tata, ka ui ki a ia,
40 Jesus parou e mandou que lho trouxessem. Chegando ele perto, perguntou-lhe:
41 ka mea, “Kia ahatia koe e ahau”?
41 Que queres que te faça? Respondeu ele: Senhor, que eu veja.
42 Ka mea a Īhu ki a ia, “Ti­tiro; nā tōu whaka­pono koe i whaka­ora.”
42 Jesus lhe disse: Vê! Tua fé te salvou.
43 Ā, ti­tiro tonu ake ia, ā, aru ana i a ia, me te whaka­korōria i te Atua; ā, nō te kite­nga o te iwi katoa, ka whaka­moe­miti ki te Atua.
43 E imediatamente ficou vendo e seguia a Jesus, glorificando a Deus. Presenciando isto, todo o povo deu glória a Deus.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 18, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.