Lucas 22
Yakan Bible (YKA_WBT) vs VC
1 Tapit ne pagkādjaˈan meˈ Yahudihin pamangande pan gaˈi sinagetan pasuligin. Pagkādjaˈan miyaˈan inēnan Kādjaˈan Pangesseban.
1 Aproximava-se a festa dos pães sem fermento, chamada Páscoa.
2 Meˈ nakuraˈ imamin duk meˈ guru si saraˈ āgamahin, pinikil-pikil weˈ de bang saˈingge si Isa tapapateyde duk gaˈi kataˈuhan meˈ aˈahin. Peggeˈ talew siye si meˈ aˈahin.
2 Os príncipes dos sacerdotes e os escribas buscavam um meio de matar Jesus, mas temiam o povo.
3 Manjari paˈasek nakuraˈ seyitanin pu si Judas. Iye inin si Judas Iskariyot, dambuwaˈ meˈ tindeg si Isa sampūˈ duk duwehin.
3 Entretanto, Satanás entrou em Judas, que tinha por sobrenome Iscariotes, um dos Doze.
4 Tahalaˈ iye duk pī iye si meˈ nakuraˈ meˈ imamin duk si meˈ kapitan meˈ guwaldiya si langgal hadjehin moˈo siye magisun bang saˈingge pamuddine si Isahin duk tasōnganne si siye.
4 Judas foi procurar os príncipes dos sacerdotes e os oficiais para se entender com eles sobre o modo de lho entregar.
5 Sinna teˈed siye duk nanggup siye ngurungan iye sīn.
5 Eles se alegraram com isso, e concordaram em lhe dar dinheiro.
6 Magaweˈ ne si Judas. Manjari kemuwe miyaˈan, miha ne iye waktu hāp panōngne si Isa supaya iye tasiggewde duk gaˈi kataˈuhan meˈ aˈahin.
6 Também ele se obrigou. E buscava ocasião oportuna para o trair, sem que a multidão o soubesse.
7 Manjari taˈabut ne kādjaˈan pamangande pan gaˈi sinagetan pasuligin. Duk si ellew miyaˈan subey meˈ aˈahin numbaliˈ anak bili-bili kakande pangessebande masa pamaluwas Tuhan bangsaden amban kamatey laˈi si lahat Misil awwalley.
7 Raiou o dia dos pães sem fermento, em que se devia imolar a Páscoa.
8 Dinaˈak weˈ si Isa si Petros duk Yahiya, paˈinne, “Pī kaˈam magpanyap kinakanten bi para si pagjamu-jamuhan Pangesseban inin.”
8 Jesus enviou Pedro e João, dizendo: Ide e preparai-nos a ceia da Páscoa.
9 Paˈinde si iye, “Tuwan, antag kami kabayaˈannu magpanyapin?”
9 Perguntaram-lhe eles: Onde queres que a preparemos?
10 Paˈinne si siye, “Pagdiyalembi si puweblo, niyaˈ iyan aˈa tasampangbi magboˈo komboˈ isihan boheˈ. Nuhut kaˈam iye pī si lumaˈ padiyalemannen,
10 Ele respondeu: Ao entrardes na cidade, encontrareis um homem carregando uma bilha de água; segui-o até a casa em que ele entrar,
11 duk paˈinun bi si dapuˈ lumaˈin, ‘Dinaˈak kew tinilew weˈ guruhin bang antag koˈ bilik pagjamu-jamuhanne duk meˈ tindegnen para si Kādjaˈan Pangessebanin.’
11 e direis ao dono da casa: O Mestre pergunta-te: Onde está a sala em que comerei a Páscoa com os meus discípulos?
12 Manjari niyaˈ iyan pakitehanne kaˈam bilik luha laˈi diyataˈ lumaˈ,” paˈin si Isa. “Andang ne panyap bilik miyaˈan. Laˈi kaˈam maghatul kinakanten bi.”
12 Ele vos mostrará no andar superior uma grande sala mobiliada, e ali fazei os preparativos.
13 Manjari hap pī ne siye duk takitede laˈi sa pangaka si Isa si siyehin. Duk maghatul ne siye laˈi kinakande para si pagjamu-jamuhan Pangessebanin.
13 Foram, pois, e acharam tudo como Jesus lhes dissera; e prepararam a Páscoa.
14 Pagtekka ne waktu pagjamu-jamuhin, ningkoloˈ ne si Isa duk meˈ kawakilannen mangan.
14 Chegada que foi a hora, Jesus pôs-se à mesa, e com ele os apóstolos.
15 Manjari paˈin si Isa si siye, “Asal iye hep teˈed kinabayaˈankun kapagtuhut kite bi mangan kinakan para si pagjamu-jamuhan Pangesseban inin meke ku nandal kabinasahan.
15 Disse-lhes: Tenho desejado ardentemente comer convosco esta Páscoa, antes de sofrer.
16 Peggeˈ akahante kaˈam, puwas inin gaˈi ne ku mangan inin balik. Meke ku mangan inin balik bang Tuhanin ne magbayaˈ si meˈ aˈahin duk tuman ne bang ine asal hāti pagjamu-jamuhan inin.”
16 Pois vos digo: não tornarei a comê-la, até que ela se cumpra no Reino de Deus.
17 Manjari ngeddoˈ iye sawan duk pagubus iye magpasalamat, paˈinne si siye, “Eddoˈun bi inin duk inumun bi maggantiˈ-gantiˈ.
17 Pegando o cálice, deu graças e disse: Tomai este cálice e distribuí-o entre vós.
18 Peggeˈ akahante kaˈam, tinagnaˈan maˈin, gaˈi ne ku nginum balik boheˈ ubas samantaˈan gaˈi pe Tuhanin magbayaˈ si meˈ aˈahin.”
18 Pois vos digo: já não tornarei a beber do fruto da videira, até que venha o Reino de Deus.
19 Ubus, ngeddoˈ iye pan duk pagubus iye magpasalamat si Tuhan, kinepak-kepak weˈ ne bu pinangurung weˈ ne si siye. Paˈinne, “Pan inin barankun, paglillaˈku sabab kaˈam. Hinangun bi inin supaya ku luwal taˈessebbi.”
19 Tomou em seguida o pão e depois de ter dado graças, partiu-o e deu-lho, dizendo: Isto é o meu corpo, que é dado por vós; fazei isto em memória de mim.
20 Damikkiyan isab ubus siye mangan, pinangurung weˈ ne sawanin duk paˈinne, “Ininum inin tandaˈ janjiˈ Tuhan si kaˈam mabaˈahuhin. Bugtuˈ janjiˈ Tuhan inin sabab buˈus lahaˈkun para si kaˈam.
20 Do mesmo modo tomou também o cálice, depois de cear, dizendo: Este cálice é a Nova Aliança em meu sangue, que é derramado por vós...
21 Saguwaˈ, payamanun bi,” paˈin si Isa, “aˈa sōng mamuddihan akuhin, saweˈte bi du magtingkoloˈ tuˈu si lamisahan.
21 Entretanto, eis que a mão de quem me trai está à mesa comigo.
22 Aku inin, Anak Manusiyaˈin, matey du ku peggeˈ inin pangagantaˈ Tuhan akuhin. Saguwaˈ makaˈaseˈ-aseˈ teˈed aˈa mamuddihan akuhin.”
22 O Filho do Homem vai, segundo o que está determinado, mas ai daquele homem por quem ele é traído!
23 Manjari magtilew-tilew siye bang sine enteˈ siye magsakap mamuddihan iyehin.
23 Perguntavam então os discípulos entre si quem deles seria o que tal haveria de fazer.
24 Na, magsuweyan meˈ tindeg si Isahin bang sine siye subey pinalangkewin.
24 Surgiu também entre eles uma discussão: qual deles seria o maior.
25 Saguwaˈ paˈin si Isa si siye, “Tuˈu si dunya, meˈ sultanin magbayaˈ teˈed si meˈ aˈaden. Duk meˈ aˈa taga kapatutin, kabayaˈanden pinaˈin weˈ siye mangurung kahāpan si lahatin.
25 E Jesus disse-lhes: Os reis dos pagãos dominam como senhores, e os que exercem sobre eles autoridade chamam-se benfeitores.
26 Saguwaˈ kaˈam subey gaˈi magsa miyaˈan. Tamanan mabangsahan si kaˈamin subey boˈohannen kuweˈ iye sali-salihin. Duk nakuraˈin subey tapikilne dinen kuweˈ iye daraˈakanin.
26 Que não seja assim entre vós; mas o que entre vós é o maior, torne-se como o último; e o que governa seja como o servo.
27 Sine teˈ bangsahan, maningkoloˈ mamanganin atawa manāgad iyehin? Dumaˈin ke maningkoloˈ mamanganin? Saguwaˈ aku inin tuˈu ku si kaˈam kuweˈ daraˈakan.
27 Pois qual é o maior: o que está sentado à mesa ou o que serve? Não é aquele que está sentado à mesa? Todavia, eu estou no meio de vós, como aquele que serve.
28 “Kaˈam ne iyan maneteg si akuhin bisan dem meˈ kasusehanku.
28 E vós tendes permanecido comigo nas minhas provações;
29 Aku inin kaˈurungan kapatut weˈ Samaku Tuhanin magbayaˈ si pasōngan. Damikkiyan isab urungante kaˈam kapatut magbayaˈ.
29 eu, pois, disponho do Reino a vosso favor, assim como meu Pai o dispôs a meu favor,
30 Magtuhut kite bi magkakanan laˈi dem pagsultananku. Duk patingkoloˈku du kaˈam si meˈ paningkoloˈan bangsahan duk magbayaˈ kaˈam si sampūˈ duk duwe bangsa tubuˈ Israˈilin.”
30 para que comais e bebais à minha mesa no meu Reino e vos senteis em tronos, para julgar as doze tribos de Israel.
31 Manjari paˈin si Isa pu si Petros, “Simon, pakale kew. Bakas kaˈam pāku nakuraˈ seyitanin sinuleyan bang taboˈone ke kaˈam si kalaˈatan. Panuleyannen kuweˈ paley bang tinahapan duk pinagseddili buwasin duk apanen.
31 Simão, Simão, eis que Satanás vos reclamou para vos peneirar como o trigo;
32 Saguwaˈ bakas kew ampunanku si Tuhan, Simon, karayaw teteg sandelnu si akuhin. Tayikutannu du ku, saguwaˈ pagbalik ne kew si aku, pahagetun sandel meˈ pungtinaˈinun.”
32 mas eu roguei por ti, para que a tua confiança não desfaleça; e tu, por tua vez, confirma os teus irmãos.
33 Paˈin si Petros, “Tuwan, gaˈi kew tayikutanku. Bang kew kinalabusu nuhut ku kaˈu. Bang kew pinapatey, maglillaˈ ku isab pinapatey basta magtuhut kite.”
33 Pedro disse-lhe: Senhor, estou pronto a ir contigo tanto para a prisão como para a morte.
34 Paˈin si Isa, “Akahante kew Petros, gaˈi pe makatingkowak manukin sangem inin, kapamasuwey ne kew mintellu weˈ gaˈi ku kataˈuhannu.”
34 Jesus respondeu-lhe: Digo-te, Pedro, não cantará hoje o galo, até que três vezes hajas negado que me conheces.
35 Paˈin si Isa pe si siye, “Matuˈuhin pangandaˈakku kaˈam malumengnganin, gaˈi magboˈo pitaka atawa bāg atawa tehompaˈ, niyaˈ ke kulang si kaˈam?” “Gaˈ,” paˈinde.
35 Depois ajuntou: Quando vos mandei sem bolsa, sem mochila e sem calçado, faltou-vos porventura alguma coisa? Eles responderam: Nada.
36 Manjari paˈinne si siye, “Saguwaˈ kuweˈitu, bang niyaˈ sīnbi duk semmek pagsayinanbi, boˈohun bi si paglengngananbi. Duk manggaˈ niyaˈ barungnen, ambat pabellihanne jaketnen pamelline barung.
36 Mas agora, disse-lhes ele, aquele que tem uma bolsa, tome-a; aquele que tem uma mochila, tome-a igualmente; e aquele que não tiver uma espada, venda sua capa para comprar uma.
37 Peggeˈ akahante kaˈam, subey tinumanan tasulat dem kitab sabab akuhin. Pinaˈin hep laˈi sabab aku, ‘Pinalamud iye si meˈ aˈa ngalanggalan saraˈ.’ Sōng ne taˈabut katumanne inin.”
37 Pois vos digo: é necessário que se cumpra em mim ainda este oráculo: E foi contado entre os malfeitores {Is 53,12}. Com efeito, aquilo que me diz respeito está próximo de se cumprir.
38 Manjari paˈinde, “Tuwan, payamanun, niyaˈ tuˈu duwe barung.” “Sarang ne iyan,” paˈinne.
38 Eles replicaram: Senhor, eis aqui duas espadas. Basta, respondeu ele.
39 Manjari paluwas si Isa amban puweblo hap pī si kūd Jaitun sa hinangannen. Patuhut meˈ tindegnen si iye.
39 Conforme o seu costume, Jesus saiu dali e dirigiu-se para o monte das Oliveiras, seguido dos seus discípulos.
40 Pagtekkane laˈi si lugal papīhannen, paˈinne si meˈ tindegnen, “Māku-māku kaˈam si Tuhan supaya kaˈam gaˈi taboˈo weˈ sassat.”
40 Ao chegar àquele lugar, disse-lhes: Orai para que não caiais em tentação.
41 Ubus patala-tala iye amban siye, talahannen niyaˈ meˈ limempūˈ deppe duk laˈi nengge iye si tuˈutne ngampun si Tuhan.
41 Depois se afastou deles à distância de um tiro de pedra e, ajoelhando-se, orava:
42 Paˈinne, “O Ammaˈ. Bang kew mabayaˈ, daˈa ku pasagadanun bininasa. Saguwaˈ dumaˈin tinuhutin kinabayaˈankun saguwaˈ kinabayaˈannun.”
42 Pai, se é de teu agrado, afasta de mim este cálice! Não se faça, todavia, a minha vontade, mas sim a tua.
43 Manjari niyaˈ pabagala si iye dambuwaˈ malaˈikat amban surgaˈ ngurungan iye basag.
43 Apareceu-lhe então um anjo do céu para confortá-lo.
44 Peggeˈ dukka teˈed ateynen, ngampun teˈed iye manamal, hangkan songotnen kuweˈ lahaˈ mettak-mettak si bulak.
44 Ele entrou em agonia e orava ainda com mais instância, e seu suor tornou-se como gotas de sangue a escorrer pela terra.
45 Ubus iye ngampun, kuwat iye duk balik iye pī si meˈ tindegnen. Takitene siye kapatuli peggeˈ pannahan siye hawal dukkaden.
45 Depois de ter rezado, levantou-se, foi ter com os discípulos e achou-os adormecidos de tristeza.
46 Paˈinne si siye, “Weˈey kaˈam tuli? Kuwat kaˈam duk māku-māku kaˈam si Tuhan supaya kaˈam gaˈi taboˈo weˈ sassat.”
46 Disse-lhes: Por que dormis? Levantai-vos, orai, para não cairdes em tentação.
47 Sasangne pe mamissāhin, banes aˈa tekka. Panuhutanden si Judas, dangan si meˈ sampūˈ duk duwe tindeg si Isahin. Patapit si Judas duk inūk weˈ ne si Isa.
47 Ele ainda falava, quando apareceu uma multidão de gente; e à testa deles vinha um dos Doze, que se chamava Judas. Achegou-se de Jesus para o beijar.
48 Paˈin si Isā si iye, “Kuweˈ inin ke, Judas, pamuddinu Anak Manusiyaˈin?”
48 Jesus perguntou-lhe: Judas, com um beijo trais o Filho do Homem!
49 Pagtahāti meˈ tindeg si Isa mapaliput si iyehin bang ine sōng hininang meˈ aˈahin, paˈinde pu si Isa, “Tuwan, guna kami ne ke barung kamihin?”
49 Os que estavam ao redor dele, vendo o que ia acontecer, perguntaram: Senhor, devemos atacá-los à espada?
50 Duk dangan siye, pineddang weˈ ne daraˈakan imam nakuraˈin duk butas tayingene kanawanin.
50 E um deles feriu o servo do príncipe dos sacerdotes, decepando-lhe a orelha direita.
51 Saguwaˈ paˈin si Isa, “Sarang ne iyan.” Manjari inantan weˈ ne tayinge daraˈakanin duk kawuliˈan weˈ ne.
51 Mas Jesus interveio: Deixai, basta. E, tocando na orelha daquele homem, curou-o.
52 Sinduwe meˈ aˈa mapī maniggew si Isahin, meˈ nakuraˈ meˈ imamin, duk meˈ kapitan guwaldiya si langgal hadjehin, duk meˈ bahiˈ meˈ Yahudihin. Paˈin si Isa si siye, “Weˈ kannalbi mundu ku hangkan kaˈam pitu niggew aku magbarung duk magboˈo meˈ kakakal?
52 Voltando-se para os príncipes dos sacerdotes, para os oficiais do templo e para os anciãos que tinham vindo contra ele, disse-lhes: Saístes armados de espadas e cacetes, como se viésseis contra um ladrão.
53 Ellew-ellew laˈi ku si kaˈam dem langgal hadjehin, bu gaˈ ku siggewbi. Saguwaˈ iye ne inin waktu pinasukuˈ si kaˈamin duk ku tasiggewbi, duk inin isab waktu pagbayaˈ nakuraˈ seyitanin.”
53 Entretanto, eu estava todos os dias convosco no templo, e não estendestes as mãos contra mim; mas esta é a vossa hora e do poder das trevas.
54 Manjari siggewde si Isa duk boˈode tahalaˈ hap pī si lumaˈ imam nakuraˈin. Si Petros paturul pu si Isa saguwaˈ patala-tala.
54 Prenderam-no então e conduziram-no à casa do príncipe dos sacerdotes. Pedro seguia-o de longe.
55 Makellum meˈ sundaluhin ebbut si tengngaˈ lame lumaˈ imam nakuraˈin duk magtingkoloˈ siye paliput. Ningkoloˈ isab si Petros patuhut si siye.
55 Acenderam um fogo no meio do pátio, e sentaram-se em redor. Pedro veio sentar-se com eles.
56 Manjari takite iye weˈ dambuwaˈ dende daraˈakan sasangne maningkoloˈ-ningkoloˈ dem kasinagan ebbutin. Dinendengan iye weˈ dendehin duk paˈinne, “Aˈa inin saweˈ si Isa du isab.”
56 Uma criada percebeu-o sentado junto ao fogo, encarou-o de perto e disse: Também este homem estava com ele.
57 Saguwaˈ masuwey si Petros, paˈinne, “Dende, gaˈi iye kataˈuhanku.”
57 Mas ele negou-o: Mulher, não o conheço.
58 Gaˈ du tiggel niyaˈ dambuwaˈ lella ngite iye duk paˈinne, “Saweˈde du kew isab.” Saguwaˈ paˈin si Petros, “Dumaˈin, ella.”
58 Pouco depois, viu-o outro e disse-lhe: Também tu és um deles. Pedro respondeu: Não, eu não o sou.
59 Paglabey niyaˈ da ora, niyaˈ ne isab seddili makatīk si Petros duk paˈinne, “Kataˈuhanku aˈa inin asal bennal saweˈne du isab. Peggeˈ aˈa Jalil du iye inin.”
59 Passada quase uma hora, afirmava um outro: Certamente também este homem estava com ele, pois também é galileu.
60 Saguwaˈ paˈin si Petros, “Lella, gaˈi kataˈuhanku bang ine pinaˈinnu iyan.” Magtawus tingkowak manukin sasangne pe mamissāhin.
60 Mas Pedro disse: Meu amigo, não sei o que queres dizer. E no mesmo instante, quando ainda falava, cantou o galo.
61 Manjari pahaleng si Isa duk pinayaman weˈ ne si Petros, duk taˈesseb weˈ si Petros bakas pinaˈin si Isa si iyehin, “Gaˈi pe makatingkowak manukin sangem inin, kapamasuwey ne kew mintellu weˈ gaˈi ku kataˈuhannu.”
61 Voltando-se o Senhor, olhou para Pedro. Então Pedro se lembrou da palavra do Senhor: Hoje, antes que o galo cante, negar-me-ás três vezes.
62 Manjari tahalaˈ si Petros duk magtangis teˈed iye.
62 Saiu dali e chorou amargamente.
63 Hinang dagey si Isa weˈ meˈ aˈa mamanteyan iyehin, duk pinapeddiˈan weˈ de.
63 Entretanto, os homens que guardavam Jesus escarneciam dele e davam-lhe bofetadas.
64 Binennesan pe weˈ de luwenen duk sinampak weˈ de duk tilewde iye, paˈinde, “Untukun koˈ, sine manampak kaˈuhin?”
64 Cobriam-lhe o rosto e diziam: Adivinha quem te bateu!
65 Duk ekka pe bissāde seddili pamaˈiyaˈde iye.
65 E injuriavam-no ainda de outros modos.
66 Pagsalung ne, magtipun meˈ kabahiˈanin duk meˈ nakuraˈ meˈ imamin duk meˈ guru si saraˈ āgamahin. Siye meˈ kakunsihalan mangahukumin. Binoˈo si Isa pinaharap si siye.
66 Ao amanhecer, reuniram-se os anciãos do povo, os príncipes dos sacerdotes e os escribas, e mandaram trazer Jesus ao seu conselho.
67 Paˈinde pu si Isa, “Akahanun kami bang asal kaˈu ne Almasihin.” Paˈin si Isa si siye, “Bisan kaˈam akahanku, gaˈi du ku kahagadbi.
67 Perguntaram-lhe: Dize-nos se és o Cristo! Respondeu-lhes ele: Se eu vo-lo disser, não me acreditareis;
68 Duk bang niyaˈ tilewku si kaˈam, gaˈi du kaˈam nambung.
68 e se vos fizer qualquer pergunta, não me respondereis.
69 Saguwaˈ tinagnaˈan kuweˈitu aku, Anak Manusiyaˈin, laˈi du ku ningkoloˈ si kanawanan Tuhan Mabalakatanin.”
69 Mas, doravante, o Filho do Homem estará sentado à direita do poder de Deus.
70 Paˈinde kēmon, “Bang sa īˈ, Anak Tuhanin kew?” Nambung si Isa, paˈinne, “Sa pinaˈinbin, aku ne.”
70 Então perguntaram todos: Logo, tu és o Filho de Deus? Respondeu: Sim, eu sou.
71 Manjari paˈinde, “Weˈey pe kite bi subey miha saksiˈ seddili? Bu kite bi ne du makakale binissānen.”
71 Eles então exclamaram: Temos nós ainda necessidade de testemunho? Nós mesmos o ouvimos da sua boca.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 22, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.