Gênesis 37
Ndaghaano Mpyaka Mu Lubwisi (TLJ) vs NTLH
1 Yakobbo aakala mu kyalo kya Kanaani̱ hambali ese wee aabaagha aakaaye.
1 Jacó ficou morando na terra de Canaã, onde o seu pai tinha vivido.
2 Kandi eni niiyo nsoboolola ya Yakobbo na baana be.
2 Esta é a história da família de Jacó. Quando José era um jovem de dezessete anos, cuidava das ovelhas e das cabras, junto com os seus irmãos, os filhos de Bila e de Zilpa, que eram mulheres do seu pai. E José contava ao pai as coisas erradas que os seus irmãos faziam.
3 Yakobbo akaba aku̱ndi̱ye kimui Yojeefu̱ kusaali̱ya baana be boona, nanga niiye mwana oghu aabyaye mu bukulu buwe. Aamukolela nkanji̱ esemeleeye kimui.
3 Jacó já era velho quando José nasceu e por isso ele o amava mais do que a todos os seus outros filhos. Jacó mandou fazer para José uma túnica longa, de mangas compridas.
4 Obu baana baa ni̱na Yojeefu̱ baaboone ngoku esebo amu̱ku̱ndi̱ye kusaali̱ya ebo, du̱mbi̱ baamwohela kimui kandi tabaamu̱bu̱ghi̱lagha kighambo kyona kisemeeye.
4 Os irmãos viam que o pai amava mais a José do que a eles e por isso tinham ódio dele e eram grosseiros quando falavam com ele.
5 Kilo kimui Yojeefu̱ aaloota kilooto. Obu aaghambiiye baghenji̱ be aba ebi aalooti̱ye, beeyongelela kimui kumwoha.
5 Certa vez José teve um sonho e o contou aos seus irmãos. Aí é que ficaram com mais raiva dele
6 Yojeefu̱ aaghila baghenji̱ be aba ati, “Mu̱tegheeleli̱ye kilooto eki naalooti̱ye.
6 porque ele disse assim: — Escutem, que eu vou contar o sonho que tive.
7 Twabaagha tuli mu musili ntuboha bibha bya ngano, kusa kibha kyanje kyemilila, du̱mbi̱ bibha byanu byona byasa byeli̱ghi̱i̱li̱li̱ya kyanje kandi byatandika kugomba mbi̱ki̱hu̱ti̱ya.”
7 Sonhei que estávamos no campo amarrando feixes de trigo. De repente, o meu feixe ficou de pé, e os feixes de vocês se colocaram em volta do meu e se curvavam diante dele.
8 Baana baa ni̱na wee baamukuukamu bati, “Buuye uwe okubbala kuba mukama waatu? Kandi majima kuwo okubbala kutulema?” Du̱mbi̱ beeyongelela kimui kumwoha haabwa ndooti̱ yee eghi hamui na bighambo ebi aabu̱ghi̱ye.
8 Então os irmãos perguntaram: — Quer dizer que você vai ser nosso rei e que vai mandar em nós? E ficaram com mais ódio dele ainda por causa dos seus sonhos e do jeito que ele os contava.
9 Bwile bunji aaloota kilooto kinji, na ebi aalooti̱ye aabighambila baghenji̱ be ati, “Mu̱tegheeleli̱ye, naatodhi̱ye naaloota kilooto kinji. Dhelu buni musana, kweli̱, na nsooli̱ya eku̱mi̱ nʼemui nasiyo syagomba ewanje.”
9 Depois José sonhou outra vez e contou também esse sonho aos seus irmãos. Ele disse assim: — Eu tive outro sonho. Desta vez o sol, a lua e onze estrelas se curvaram diante de mim.
10 Obu aaghambiiye ese wee dhee ebi aalooti̱ye, du̱mbi̱ ese wee aamutanuka, aamughila ati, “Eki nkilooto kya mulingo ki walooti̱ye? Buuye okumani̱i̱si̱ya oti si̱ye so waawe, njoko waawe, na baana baa njoko waawe ni̱i̱tu̱we tukwisa kukugombela?”
10 Quando José contou esse sonho ao pai e aos irmãos, o pai o repreendeu e disse: — O que quer dizer esse sonho que você teve? Por acaso a sua mãe, os seus irmãos e eu vamos nos ajoelhar diante de você e encostar o rosto no chão?
11 Baana baa ni̱na Yojeefu̱ baamughilila etima likani̱ye, bhaatu ese wee aakala naaneeli̱li̱kana haa ndooti̱ esi.
11 Os irmãos de José tinham inveja dele, mas o seu pai ficou pensando no caso.
12 Kilo kimui obu baana baa ni̱na Yojeefu̱ baaghendi̱ye ku̱li̱i̱si̱ya bu̱hi̱yo bwa bisolo bya esebo haai na kyalo kya Sekeemu,
12 Um dia os irmãos de José levaram as ovelhas e as cabras do seu pai até os pastos que ficavam perto da cidade de Siquém.
13 Yakobbo aabilikila Yojeefu̱ aamughila ati, “Omani̱ye ngoku baghenji̱ baawe baghendi̱ye ku̱li̱i̱si̱ya mu kyalo ekili haai na Sekeemu, nkubbala kukutuma hambali bali.” Yojeefu̱ aasi̱i̱ma kughendayo.
13 Então Jacó disse a José: — Venha cá. Vou mandar você até Siquém, onde os seus irmãos estão cuidando das ovelhas e das cabras. — Estou pronto para ir — respondeu José.
14 Yakobbo aamughila ati, “Oghende olole bu̱hi̱yo obu hamui na baghenji̱ baawe boona balakaba bali kulungi ti̱ wiise ongambile.” Du̱mbi̱ aamutuma ku̱lu̱gha mu kighona kya Hebbu̱looni̱ hambali baabaagha baakaaye, kughenda Sekeemu. Obu Yojeefu̱ aaki̱dhi̱yeyo,
14 Jacó disse: — Vá lá e veja se os seus irmãos e os animais vão bem e me traga notícias. Então dali, do vale de Hebrom, Jacó mandou que José fosse até Siquém, e ele foi. Quando chegou lá,
15 musaasa omui aamubona naalolakaka mu kisaka aamu̱bu̱u̱li̱ya ati, “Mbiki okubbala?”
15 ele foi andando pelo campo. Aí um homem o viu e perguntou: — O que você está procurando?
16 Aamukuukamu ati, “Nkubbala baghenji̱ banje. Wangungambila hambali bakwete ku̱li̱i̱si̱li̱ya bu̱hi̱yo bwabo?”
16 — Estou procurando os meus irmãos — respondeu José. — Eles estão por aí, em algum pasto, cuidando das ovelhas e das cabras. O senhor sabe aonde foram?
17 Musaasa oghu aamukuukamu ati, “Hani bakalu̱ghʼo, bhaatu nkaaghu̱wa mbaghila bati bakaghenda mu kyalo kya Dosani.” Du̱mbi̱ Yojeefu̱ aabakwama, aabasanga mu kyalo kya Dosani eki.
17 O homem respondeu: — Eles já foram embora daqui. Eu ouvi quando disseram que iam para Dotã. Aí José foi procurar os seus irmãos e os achou em Dotã.
18 Bhaatu obu baamuboone anaseli̱ye, baatandika kughila bati, “Oleke aase niikuwo tumwite.”
18 Eles viram José de longe e, antes que chegasse perto, começaram a fazer planos para matá-lo.
19 Baatodha baghambilangana bati, “Olole, munakuloota ngughu aasi̱ye,
19 Eles disseram: — Lá vem o sonhador!
20 mwise tumwite, tumukube mu kimui haa bi̱i̱na bini niikuwo tulaghila tuti binyama niibiyo byamuliiye. Ti̱ tulole ekilalu̱gha mu bilooto biye ebi.”
20 Venham, vamos matá-lo agora. Depois jogaremos o corpo num poço seco e diremos que um animal selvagem o devorou. Assim, veremos no que vão dar os sonhos dele.
21 Obu Leu̱bbeeni̱ aaghu̱u̱ye, aalengʼo kumukoonela naaghila ati, “Bhaawai̱ tutamwita.”
21 Quando Rúben ouviu isso, quis salvá-lo dos seus irmãos e disse: — Não vamos matá-lo.
22 Leu̱bbeeni̱ aatodha aaghila ati, “Mutamumalʼo, kuuyʼo mumukube mu ki̱i̱na kini mu elungu muni, bhaatu mutamuhuula.” Leu̱bbeeni̱ aabu̱gha ebi kumukoonela ati batamwita kuuyʼo amu̱ku̱u̱ki̱ye ewaa ese wee.
22 Não derramem sangue. Vocês podem jogá-lo neste poço, aqui no deserto, mas não o machuquem. Rúben disse isso porque planejava salvá-lo dos irmãos e mandá-lo de volta ao pai.
23 Du̱mbi̱ obu Yojeefu̱ aabaki̱dhi̱yʼo, baamu̱tu̱u̱bbu̱lamu nkanji̱ yee eghi esemeleeye kimui eghi aabaagha alu̱wete,
23 Quando José chegou ao lugar onde os seus irmãos estavam, eles arrancaram dele a túnica longa, de mangas compridas, que ele estava vestindo.
24 baamutwala, baamukuba mu ki̱i̱na.Baghenji̱ baa Yojeefu̱ mbaamukuba mu ki̱i̱na.|alt="Figure" src="CO00705B.TIF" size="col" ref="37:24" Bhaatu ki̱i̱na eki kikaba kitalimu kantu koona bbaa.
24 Depois o pegaram e o jogaram no poço, que estava vazio e seco.
25 Obu baasitami̱ye kuliya byokuliya byabo, baabona ki̱bbu̱la kya bantu baa mu ntu̱la ya Banasumai̱li̱ mbalu̱gha mu kyalo kya Gi̱li̱yaadi̱. Bakaba bali na ngamila syabo si̱heeki̱ye bintu bisasi̱ye, mubaji̱, na miila mbabitwala eku̱wa ya Mi̱si̱li̱.
25 E sentaram-se para comer. De repente, viram que ia passando uma caravana de ismaelitas que vinha de Gileade e ia para o Egito. Os seus camelos estavam carregados de perfumes e de especiarias .
26 Yu̱da aaghila baghenji̱ be ati, “Tukughobʼo ki ntwati̱ye mu̱ghenji̱ waatu kandi tu̱swi̱ki̱la saghama yee?”
26 Aí Judá disse aos irmãos: — O que vamos ganhar se matarmos o nosso irmão e depois escondermos a sua morte?
27 Du̱mbi̱ baaghambilana bati, “Mwise tu̱mu̱ghu̱li̱ye Banasumai̱li̱ bani, bhaatu tutamuhuula, kyʼoku̱du̱bha ni lughanda lwatu eenini kandi waani̱naatu̱we.” Du̱mbi̱ baghenji̱ be aba boona baasi̱i̱ma.
27 Em vez de o matarmos, vamos vendê-lo a esses ismaelitas. Afinal de contas ele é nosso irmão, é do nosso sangue. Os irmãos concordaram.
28 Obu baghu̱li̱ baasi̱ye ku̱lu̱gha mu Mi̱di̱yaani̱, du̱mbi̱ baghenji̱ be baamubhula mu ki̱i̱na omu, baamu̱ghu̱li̱ya mu Banasumai̱li̱ bi̱twi̱ke maku̱mi̱ abili bya siliva, du̱mbi̱ Banasumai̱li̱ aba baamutwala Mi̱si̱li̱.
28 Quando alguns negociantes midianitas passaram por ali, os irmãos de José o tiraram do poço e o venderam aos ismaelitas por vinte barras de prata. E os ismaelitas levaram José para o Egito.
29 Obu Leu̱bbeeni̱ aaku̱u̱ki̱ye haa ki̱i̱na haala naasanga Yojeefu̱ atalimu, eetemuulila ngoye haa mubili kwoleka ngoku aali asaliiwe.
29 Quando Rúben voltou ao poço e viu que José não estava lá dentro, rasgou as suas roupas em sinal de tristeza.
30 Aakuuka mu baghenji̱ be ati, “Buuye mutabhana nga atalimu, ngende mmubbalile haa?”
30 Ele voltou para o lugar onde os seus irmãos estavam e disse: — O rapaz não está mais lá! E agora o que é que eu vou fazer?
31 Du̱mbi̱ baasala mbu̱li̱, baaleeta saghama yayo baaghiseesangilila haa nkanji̱ ya Yojeefu̱.
31 Então os irmãos mataram um cabrito e com o sangue mancharam a túnica de José.
32 Baatwala nkanji̱ eghi ewaa esebo baamughila bati, “Twasangaane nkanji̱, oghilole kulungi niikuwo omanye elakaba eli ya mwana waawe Yojeefu̱.”
32 Depois levaram a túnica ao pai e disseram: — Achamos isso aí. Será que é a túnica do seu filho?
33 Aaghimaniilila, du̱mbi̱ aaghila ati, “Eni majima kuwo ni nkanji̱ ya mwana wanje! Kinyama kya mu kisaka kyamwi̱ti̱ye. Ee, mutabani̱ wanje Yojeefu̱ kisolo kyamutemanguuyemu buhande-hande!”
33 Jacó a reconheceu e disse: — Sim, é a túnica do meu filho! Certamente algum animal selvagem o despedaçou e devorou.
34 Du̱mbi̱ Yakobbo eetemangulila ngoye haa mubili, aalu̱wala ngoye sya bujune, eeghungila mutabani̱ wee oghu kumala bilo bikani̱ye.
34 Então, em sinal de tristeza, Jacó rasgou as suas roupas e vestiu roupa de luto. E durante muito tempo ficou de luto pelo seu filho.
35 Batabani̱ be na bahala be boona baasa ku̱mu̱hu̱u̱mu̱li̱ya, bhaatu eye aabhengela kimui kuleka. Du̱mbi̱ aaghila ati, “Bbaa, nkuukala nineeghu̱ngi̱ye ku̱hi̱ki̱ya nanje obu ndi̱ku̱wa niikuwo ngende hambali mwana wanje aaghendi̱ye.” Niibuwo eeyongeleeye kimui kweghunga na kulila haabwa mutabani̱ wee Yojeefu̱.
35 Todos os seus filhos e filhas tentaram consolá-lo, mas ele não quis ser consolado e disse: — Vou ficar de luto por meu filho até que vá me encontrar com ele no E continuou de luto por seu filho José.
36 Bhaatu basu̱u̱bu̱ji̱ aba abaatwete Yojeefu̱, bakaghenda baamu̱ghu̱li̱ya ewaa Poti̱i̱fa omui mu bakulu mu bukama bwa Falaaho kandi oghu akaba ali mukulu wa abaalindagha Falaaho.
36 Enquanto isso, os midianitas venderam José a Potifar, oficial e capitão da guarda do rei do Egito.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Gênesis 37, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.