Lucas 20

Awaeha Vovouna Minaveha Movia (MVN) vs NTLH

Sair da comparação
NTLH Nova Tradução na Linguagem de Hoje 2000
1 Ka aitam auyewa wayahina Iesu tomotau wayahia viwavenena Manua Vito‑pota a pai nau‑hohona nihenina kadue Vane Ahiahina nau‑waheyei. Ka tau vi‑nomu mata‑genai, kadu veimea a tau viwavenena, ka tau eta‑naonao nui iomo.
1 Certo dia, Jesus estava no pátio do Templo ensinando o povo e anunciando o evangelho . Então chegaram ali alguns chefes dos sacerdotes e alguns mestres da Lei, junto com alguns líderes do povo,
2 Ka ivi‑tanaiei, ivona, “Taum koiaka? Evoneai avi awaeha wayahina dewaia ededewei, o kadi koiaka am awaeha venem.”
2 e perguntaram: — Diga para nós: com que autoridade você faz essas coisas? Quem lhe deu essa autoridade?
3 Ka vona‑nau‑patei, ivona, “Kaduke yau vi‑tanai mamaei, e avi‑tanaiemi.
3 Jesus respondeu:
4 Ioni Tau Bapitaiso, ya bapitaiso medeina? Kaiwadi, tauna dedewei iuna a veimea vinꞌ‑omo Yaubada wahuma wayahina, o kadi iuna a veimea vinꞌ‑omo tomotau wayahia?”
4 Quem deu autoridade a João para batizar? Foi Deus ou foram pessoas?
5 Ka matataui ivi‑vonavona, “Kadi aituhu kana‑vona, ‘Yaubada wahuma wayahina’, e tauna ya vi‑tanai wayahikaia ‘Aituhu deina, aviani wayahina eha uta‑vitumahane?’
5 Aí eles começaram a dizer uns aos outros: — O que é que vamos dizer? Se dissermos que foi Deus, ele vai perguntar: “Então por que vocês não creram em João?”
6 Kadi aituhu kana‑vona, ‘Tomotau wayahia’, e yoko taina habuhabui inau‑vunuka, iuna ivitumahanei Ioni Tau Bapitaiso vivane Yaubada ya tau apa‑taputapu aitam.”
6 Mas, se dissermos que foram pessoas, esta multidão vai nos apedrejar, pois eles acham que João era profeta .
7 Wayahina, ivona‑nau‑patei, ivona, “Kaiwadi. Itoai eha atꞌ‑anamane aveta baina wayahina a veimea vinꞌ‑omo.”
7 Por isso responderam: — Nós não sabemos quem deu autoridade a João para batizar.
8 Ka Iesu vonei, “A. Wayahina, eha au awaeha iuna asi‑vinꞌ‑omanemi.”
8 Jesus disse:
9 Ka Iesu magigino, ka vona tana‑minikuna taina venei tomotaui ivanevaneneha wayahina, ivona,
9 Depois Jesus contou esta parábola para o povo:
10 Ka avaha aihana ana tuta vinꞌ‑omo, e tau vi‑bagunana ya tau paisewa aitam vi‑tunei ine wayahia vivane a vo‑pata ivenei. Kate tomotau‑naia ya tau paisewa ivunuvunui, ka ivi‑tunei mavi‑havine nimanata.
10 Quando chegou o tempo da colheita, ele mandou um empregado para receber a sua parte. Mas os lavradores bateram nele e o mandaram de volta sem nada.
11 Wayahina, tauna kadu aitam tau paisewa vi‑tunei ine wayahia, ka tauna kaduke ivunuvunui, ivi‑goyoi, e ivi‑tunei nimanata.
11 O dono mandou outro empregado, mas eles também bateram nele, depois o trataram de modo vergonhoso e o mandaram de volta sem nada.
12 Ka kaduke tau paisewa vꞌ‑itonuna vi‑tunei ine wayahia, ka taui kaduke ivunui, ininina ivo‑himwani, e baguna upuna ihaponei.
12 Então ele enviou um terceiro empregado, mas os lavradores também bateram nele e o expulsaram.
13 Ka tauna ana heta wayahina ivona, ‘Aviani adewe? Avaha anamanei. Yauke natu adune‑nuanuaiei avi‑tunei ine wayahia, ka tauna kadi ivi‑ateteyei!’
13 Aí o dono da plantação pensou: “O que vou fazer? Já sei: vou mandar o meu filho querido. Tenho certeza de que vão respeitá-lo.”
14 Kate tomotau‑naia avaha natuna idueyei, e matataui ivonavona, ‘O, ataina tuta yaka auyewa. Iuna onoto taina vivane unu‑tauna. Ka avi tuta amana yana tuta iakwa, vona ahiahina, baguna taina vivane ya gugua. Ka aituhu ataina kanau‑vi‑anigi, apaina tano taina yaka tano.’
14 — Mas, quando os lavradores viram o filho, disseram: “Este é o filho do dono; ele vai herdar a plantação. Vamos matá-lo, e a plantação será nossa.”
15 Ka tomotau‑naia baguna upuna ihaponei, kadu inau‑vi‑anigi.”
15 — Então eles jogaram o filho para fora da plantação e o mataram. Aí Jesus perguntou:
16 Vona ahiahina, tau vi‑bagunana na‑mavi‑havine ya baguna wayahina, ka taui habuhabui na‑nau‑vi‑anigi, kadu ya baguna mani tomotau nꞌ‑awaehei idune‑vi‑avini tunuhina.”
16 Ele virá, matará aqueles homens e dará a plantação a outros lavradores. Então as pessoas que estavam ouvindo disseram: — Que Deus não permita que isso aconteça!
17 Ka Iesu dune‑vi‑anai, e ivona, “Aituhu deina, Iginuma taina yauke, Tau Ito‑yavuha, wayahiu anꞌ anamana medeina? Ivona,
17 Mas Jesus olhou bem para eles e disse:
18 Ka vona ahiahina, aituhu aviyaivia ohonana wayahina ivito‑paine, apaina ipeu ananina, ka iam‑bwegei. Kate aituhu ohonana na‑peu hetaia, taui apaina na‑mutu‑yehai, hanavu deina.”
18 Quem cair em cima dessa pedra ficará em pedaços. E, se a pedra cair sobre alguém, essa pessoa vai virar pó.
19 Ka veimea a tau viwavenena, ka tau vi‑nomu mata‑genai avaha vona tana‑minikuna tanoi inononi, inua‑goyo. Iuna avaha ianamanei Iesu ya vonana wayahina apa‑goyogoyoei. Wayahina, auyewana wayahina inaunau‑nene aitam etawana ivaniahe vivane ipoyꞌ‑avini. Kate taui imatamatauta yoko‑naia wayahia.
19 Os mestres da Lei e os chefes dos sacerdotes sabiam que era contra eles que Jesus havia contado essa parábola e queriam prendê-lo ali mesmo, porém tinham medo do povo.
20 Akaka yai vitupu inau‑vevewanei, e mani tomotau ivi‑tunei iomo tauna wayahina. Ka taui iviam‑nonona vivane tau tunutunuhi. Ka veimea a tau viwavenena, ka tau vi‑nomu mata‑genai yai nuanua Iesu yana vona nihenina goyona ivaniahe, ka dewana wayahina iuna mamaei ipoyꞌ‑avini, ka inꞌ‑am‑veneneye me Rom ai tau veimea Ierusalem wayahina.
20 Então começaram a vigiar Jesus. Pagaram alguns homens para fazerem perguntas a ele. Eles deviam fingir que eram sinceros e procurar conseguir alguma prova contra Jesus. Assim os mestres da Lei e os chefes dos sacerdotes teriam uma desculpa para o prender e entregar nas mãos do Governador romano.
21 Wayahina, tau vitupu‑naia ivinꞌ‑omo, e ivi‑tanaiei, kadu iana‑dibidibiei, ivona, “Tau Viwavenena, anamanem vivane tuta tuta wayahina evonavona ahiahina, kadue eviwaveneai tunutunuhina. Kadu eha aitam koiaka ananina matama, kate Yaubada ya nuanua eviwavenei tunutunuhina tomotau aitamoata aitamoata wayahia.
21 Esses homens perguntaram: — Mestre, sabemos que aquilo que o senhor diz e ensina é certo. Sabemos também que o senhor não julga pela aparência e ensina a verdade sobre a maneira de viver que Deus exige.
22 Wayahina, nau‑wawanika takesiV SisaV wayahina kavenevenei o eha?”
22 Diga: é ou não é contra a nossa Lei pagar impostos ao Imperador romano?
23 Ka tauna avaha yai viam‑nonona anamanei, wayahina vonei, ivona,
23 Mas Jesus percebeu a má intenção deles e disse:
24 “Me Rom yai toea aitam uveneu adueyei.” Ka avaha ivenei, vi‑tanaiei, ivona, “Koiaka mayamayauna taina kadu koiaka ana wava taina?”
24 — Tragam aqui uma moeda. De quem são o nome e a cara que estão gravados nela? — São do Imperador! — responderam eles.
25 Ka ivonei, “Ainuai vivane SisaV wayahina.”
25 Então Jesus disse:
26 Wayahina, taui eha ai pata vonana nihenina goyona ivaniahe tomotau habuhabui mataia. Ka nuai vi‑tupatupa ananina, e igenuana.
26 Eles não puderam conseguir nenhuma prova contra Jesus diante do povo. Por isso ficaram calados, admirados com a resposta dele.
27 Dewana iakwa, e tupwai Sadusi yoko iomo Iesu wayahina, ka taui ivitumahanei tomotau ianiga, e yawai iakwa, eha imini‑havine. Ka kadu taui yai nuanua ivi‑tanaiei. Wayahina ivona,
27 Alguns saduceus , os quais afirmam que ninguém ressuscita, chegaram perto de Jesus
28 “Tau Viwavenena, Mosese veimea taina veneka, vivane aituhu onoto eha natuna inusi, ka aituhu wadaena mamaei, onotona vaneina nau‑wawani wadaena na‑tavine. Ka aituhu wadaena vi‑natuna, natunatui vivane onoto‑nana inusi natunatuna.
28 e disseram: — Mestre, Moisés escreveu para nós a seguinte
29 Akaka aitam tuta wayahina vavaneina ai yau 7 imamaei, ka unu‑tauna tavine ka inusi, ka eha aitam natuna.
29 Acontece que havia sete irmãos. O mais velho casou e morreu sem deixar filhos.
30 Ka vꞌ‑inuana wadaena tavinei, kate deinake inusi, eha aitam natuna.
30 Então o segundo casou com a viúva,
31 Ka vꞌ‑itonuna deinake a itoava aya‑ketuna wayahina. Ka habuhabui inusi, eha aitam natui.
31 e depois, o terceiro. E assim a mesma coisa aconteceu com os sete irmãos, isto é, todos morreram sem deixar filhos.
32 Ka pai nau‑yehata, wadae‑nana kadu inusi.
32 Depois a mulher também morreu.
33 Wayahina, mini‑havine anꞌ auyewa wayahina, wadae‑nana koiaka awana? Iuna habuhabui itavinei awai?”
33 Portanto, no dia da ressurreição, de qual dos sete a mulher vai ser esposa? Pois todos eles casaram com ela!
34 Ka Iesu vonei, ivona,
34 Jesus respondeu:
35 Kate apaina, aituhu aviyaivia Yaubada awaehei imini‑havine anigea, kadu Yaubada ya pai veimea ivaniahei, taui eha itavine, kadu eha aitam koiaka nꞌ‑awaehe itavine.
35 Mas as pessoas que merecem alcançar a ressurreição e a vida futura não vão casar lá,
36 Kadue eha ana pata inꞌ‑aniga‑havine, iuna mini‑havine ana tuta na‑iakwa, e taui anelose deina, vivane Yaubada natunatuna, kadu mini‑havine natunatuna.
36 pois serão como os anjos e não poderão morrer. Serão filhos de Deus porque ressuscitaram.
37 Ka nonova Mosese ya iginuma nihenina viwaveneka mini‑havine omomo. Iuna tutana ai ananata dueyei, ivona, ‘Yaubada vivane Kauvea taui yawayawai wayahi, vivane Abaraham ya Yaubada, ka Isaki ya Yaubada, kadue Iakobo ya Yaubada.’ Tuta tanoi wayahina, aitonu avaha inusi, kate Mosese ivona deinake iuna aitonu yawayawai.
37 E Moisés mostra claramente que os mortos serão ressuscitados. Quando fala do espinheiro que estava em fogo, ele escreve que o Senhor é “o Deus de Abraão, o Deus de Isaque e o Deus de Jacó.”
38 Iuna vona ahiahina, Yaubada eha aninigai yai Yaubada, kate tauna yawayawai yai Yaubada. Iuna tauna matana tomotau habuhabui yawayawai imamaei.”
38 Isso mostra que Deus é Deus dos vivos e não dos mortos, pois para ele todos estão vivos.
39 Ka veimea a tau viwavenena tupwai ivona‑nau‑pata, ivona, “Akanai. Tau Viwavenena, yam vonana vivane vona tunutunuhina!”
39 Aí alguns mestres da Lei disseram: — Boa resposta, Mestre!
40 Ka ya vonana munina eha aitam koiaka vatuna nui vi‑tanai wayahina ita‑nau‑dadana. Iuna ya nua‑uya idudueyei akanai.
40 E não tinham coragem de lhe fazer mais perguntas.
41 Ka Iesu vi‑tanaiei, ivona, “Medeina tomotau ivonavona Tau Ito‑yavuha‑nana vivane Davida natuna aitam?
41 Em seguida Jesus perguntou a eles:
42 Buki Sam nihenina Davida ya iginuma voneka, ivona,
42 Pois o próprio Davi diz assim no livro de Salmos:
43 a itoava am havia avunui wayahina,
43 até que eu ponha os seus inimigos
44 Unononi. Davida onoto‑nana vi‑wahani ‘yau Kauvea’. Ka aituhu deina, medeina Tau Ito‑yavuha‑nana kadue Davida natuna?”
44 Se Davi chama o Messias de Senhor, como é que o Messias pode ser descendente de Davi?
45 Ka yokoia habuhabui ivanevaneneha, ka tauna a tau vi‑muni‑waiwai wayahia magigino, e nau‑vi‑avini, ivona,
45 O povo todo estava escutando, e Jesus disse aos discípulos:
46 “Udune‑vivinimi, ka veimea a tau viwavenena yai dewa uvihahaiei. Iuna yai nuanua ai kwama mamanaina iweteweteni, e ini‑awana‑kavokavovo tomotau mataia, kadu yai nuanua tomotau inau‑kaiwei maketia, kadu yai nuanua pai manuena ahiahina wayahina imanuena manua tapanono nihenia, kadu yai nuanua aituhu tomotau ikanibutu, imanuena pai manuena naona wayahia. Yai dewa habuhabuna ivinꞌ‑omo yai nua‑vane wayahina.
46 — Cuidado com os
47 Kadue taui yai vitupu wayahina wadawadae yai manua ivainaui, ka viam‑nonona wayahina tomotau mataia iviama mamanaina, e tomotau inuanua Yaubada idune‑nuanuaiei. Apaina aituhu aviyaivia yai dewa deinake, taui dewa‑yaiyai ani‑vainena ivaniahei Yaubada wayahina.”
47 Exploram as viúvas e roubam os seus bens; e, para disfarçar, fazem orações compridas. Portanto, o castigo que eles vão sofrer será pior ainda!

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 20, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.