João 4
ULufingo uLupwa kʉ ndongo ɨya Shɨmalɨla (MGQ) vs VC
1 Pe aBhafalisaayi bhakhɨmvwa kʉtɨ uYeesu akʉbhoozya na kʉbhaaga abhalandati abhinji kʉshɨla uYookhani uMwozyi.
1 O Senhor soube que os fariseus tinham ouvido dizer que ele recrutava e batizava mais discípulos que João
2 Uwanalyoli kʉ kʉtɨ te wu Yeesu we akhabhozyaga abhantʉ, lyoli bhalandati bhaakwe bhe bhakhozyaga.
2 {se bem que não era Jesus quem batizava, mas os seus discípulos}.
3 We uYeesu aamanya kʉtɨ intumi zɨnɨɨzyo zyasaata, akhasogola mʉ nsɨ ɨya mu Yudeeya, akhagalʉkha winza mʉ nsɨ ɨya mʉ Galɨlaaya.
3 Deixou a Judéia e voltou para a Galiléia.
4 Mʉ khabhalɨlo khanaakho akhanzɨwaaga kʉshɨlɨla mʉ nsɨ ɨya mu Samaliya.
4 Ora, devia passar por Samaria.
5 Pe akhafikha mu Samaliya, mʉ nhaaya ye bhakhatɨnjɨ iSikaali. Ɨnhaaya yɨnɨɨyo yáamɨle papɨɨpɨ ni shiizi she ʉYaakobo ámupiiye ʉmwana waakwe, uYoosefu.
5 Chegou, pois, a uma localidade da Samaria, chamada Sicar, junto das terras que Jacó dera a seu filho José.
6 Panaapo páamɨle ni shindingwi ɨsha Yaakobo. We ɨzʉbha lyafikha pi twe, uYeesu akhɨɨkhala pambalɨ pa shindingwi shɨnɨɨsho, kʉnongwa ɨya wulisu ʉwa kʉshʉʉla akhabhalɨlo akhatali.
6 Ali havia o poço de Jacó. E Jesus, fatigado da viagem, sentou-se à beira do poço. Era por volta do meio-dia.
7 Pe ʉmwantanda ʉmo uMusamaliya akhɨnza kʉtapa aminzi. UYeesu akhamʉbhʉʉzya akhatɨ, “Ɨnkʉlaabha aminzi ɨmwele.”
7 Veio uma mulher da Samaria tirar água. Pediu-lhe Jesus: Dá-me de beber.
8 Kʉ khabhalɨlo khanaakho abhalandati bhaakwe bhábhalile mʉ nhaaya kʉkala ishaakulya. UYeesu akʉlaabha aminzi aga kʉmwela kwa mwantanda uMusamaliya|src="CN01673C.TIF" size="col" ref="4:7"
8 {Pois os discípulos tinham ido à cidade comprar mantimentos.}
9 Pe ʉmwantanda ʉla akhamwamʉla uYeesu akhatɨ, “Ɨwe we Muyahuudi, ɨne ne Musamaliya! Ʉngalaabha aminzi bhʉlɨɨbhʉlɨ kʉkwanɨ?” ABhayahuudi bhatakhanzaga kwɨmvwana na Bhasamaliya.
9 Aquela samaritana lhe disse: Sendo tu judeu, como pedes de beber a mim, que sou samaritana!... {Pois os judeus não se comunicavam com os samaritanos.}
10 UYeesu akhamwamʉla akhatɨ, “Bhanje ʉmanyaje khe ʉMʉlʉngʉ akwanza kuukupa na kʉtɨ wu naanu wʉnʉʉnʉ we akʉkʉlaabha aminzi aga kʉmwela, ɨwe nhanɨ wamʉlaabha, woope angaakupa aminzi aga wuumi.”
10 Respondeu-lhe Jesus: Se conhecesses o dom de Deus, e quem é que te diz: Dá-me de beber, certamente lhe pedirias tu mesma e ele te daria uma água viva.
11 Ʉmwantanda ʉla akhamwamʉla uYeesu akhatɨ, “We mwene, ɨwe ʉtalɨ nɨ shɨlɨɨlo ɨsha kʉtapɨla aminzi, khabhɨlɨ ishindingwi ishi shibhiiye nhaani, ʉtɨgaaje kwoshi aminzi aga wuumi?
11 A mulher lhe replicou: Senhor, não tens com que tirá-la, e o poço é fundo... donde tens, pois, essa água viva?
12 Ʉmaama wɨɨtʉ ʉYaakobo we átupiiye ishindingwi ishi, she ʉweene na bhaana bhaakwe peeka nɨ vwʉma vwakwe bhakhatapaga aminzi. Bhʉlɨ, ʉkʉyɨlola kʉtɨ ɨwe we mʉpɨtɨ kʉmʉshɨla ʉweene?”
12 És, porventura, maior do que o nosso pai Jacó, que nos deu este poço, do qual ele mesmo bebeu e também os seus filhos e os seus rebanhos?
13 Pe uYeesu akhamwamʉla akhatɨ, “Umuntu wowonti we akʉmwela aminzi ge gakufuma mu shindingwi ishi, akwɨmvwa ɨshʉʉmɨlwa winza.
13 Respondeu-lhe Jesus: Todo aquele que beber desta água tornará a ter sede,
14 Ɨleelo umuntu wowonti we akʉmwela aminzi ge ɨne inkuumupa, te akhɨmvwe ɨshʉʉmɨlwa naalumo. Aminzi ge ɨne inkuumupa, gakhayɨbha ngatɨ shindingwi ɨsha minzi mukaasi yaakwe she shɨtakwʉma naalumo na kuumupa uwuumi ʉwa wiila na wiila.”
14 mas o que beber da água que eu lhe der jamais terá sede. Mas a água que eu lhe der virá a ser nele fonte de água, que jorrará até a vida eterna.
15 Ʉmwantanda ʉla akhamʉlamba uYeesu akhatɨ, “We mwene, ɨnkʉkʉlaabha umpe aminzi ganaago ɨnga ɨntɨmvwaje ɨshʉʉmɨlwa winza, na kʉtɨ ɨndeshe kwɨnza kʉtapa aminzi winza ɨpa!”
15 A mulher suplicou: Senhor, dá-me desta água, para eu já não ter sede nem vir aqui tirá-la!
16 UYeesu akhamwamʉla akhatɨ, “Bhalaga ʉmʉbhɨlɨshɨle ʉmʉlʉme waakho, ʉyɨnze nawo ɨpa.”
16 Disse-lhe Jesus: Vai, chama teu marido e volta cá.
17 Ʉweene akhamwamʉla akhatɨ, “Ɨne ɨntalɨ nʉ mʉlʉme.” UYeesu akhamwamʉla akhatɨ, “Walonga ɨzya nalyoli kʉtɨ ʉtalɨ nʉ mʉlʉme!
17 A mulher respondeu: Não tenho marido. Disse Jesus: Tens razão em dizer que não tens marido.
18 Kʉnongwa ye weejeliilwe na bhasakhaala bhasaanʉ, woope we ʉkwɨkhala nawo ishi, te mʉlʉme waakho. Ɨpo walonga uwanalyoli.”
18 Tiveste cinco maridos, e o que agora tens não é teu. Nisto disseste a verdade.
19 Ʉmwantanda ʉla akhamwamʉla uYeesu akhatɨ, “We mwene, ɨnkʉlola kʉtɨ ɨwe we mukuwi.
19 Senhor, disse-lhe a mulher, vejo que és profeta!...
20 Abhamaama bhɨɨtʉ bhakhamupuutaga ʉMʉlʉngʉ mwɨ gamba ili ɨlya Geliizimu, ɨleelo ɨmwe muBhayahuudi mʉkʉtɨ tʉkwanzɨwa tʉbhalaje kumupuuta ʉMʉlʉngʉ mu Yelusaleemu.”
20 Nossos pais adoraram neste monte, mas vós dizeis que é em Jerusalém que se deve adorar.
21 UYeesu akhamwamʉla akhatɨ, “We mwantanda, nɨɨtɨshe, akhabhalɨlo khakwɨnza khe te mukhamupuute ʉTaata mwɨ gamba ili awe mu Yelusaleemu.
21 Jesus respondeu: Mulher, acredita-me, vem a hora em que não adorareis o Pai, nem neste monte nem em Jerusalém.
22 Ɨmwe muBhasamaliya mukumupuuta we mutamumanyile, ɨtwe tuBhayahuudi tukumupuuta ʉMʉlʉngʉ we tumumanyile, kʉnongwa ye uwuposhi wukufuma ku Bhayahuudi.
22 Vós adorais o que não conheceis, nós adoramos o que conhecemos, porque a salvação vem dos judeus.
23 Ɨleelo akhabhalɨlo khakwɨnza, khabhɨlɨ khafishile khe abhantʉ bhe bhakumupuuta ʉMʉlʉngʉ nalyoli bhakhayimupuuta kʉ mwoyo nu wanalyoli. Kwe kʉtɨ ʉMʉlʉngʉ akwanza abhantʉ bhe bhakumupuuta kwɨ dala lɨnɨɨlyo.
23 Mas vem a hora, e já chegou, em que os verdadeiros adoradores hão de adorar o Pai em espírito e verdade, e são esses adoradores que o Pai deseja.
24 ɄMʉlʉngʉ Mupepu, atalɨ nʉ mʉbhɨlɨ ngatɨ wa bhantʉ. Abhantʉ bhe bhakumupuuta, bhakhondeeye kʉtɨ bhamupuutaje kʉ mwoyo nu wanalyoli.”
24 Deus é espírito, e os seus adoradores devem adorá-lo em espírito e verdade.
25 Ʉmwantanda ʉla akhamwamʉla uYeesu akhatɨ, “Imanyile kʉtɨ uMeesiya we bhakʉtɨ uKilisiti akwɨnza. Khabhɨlɨ imanyile kʉtɨ ɨnga ayɨnza, akhayɨtʉbhʉʉzya zyonti kʉ zya Mʉlʉngʉ.”
25 Respondeu a mulher: Sei que deve vir o Messias {que se chama Cristo}; quando, pois, vier, ele nos fará conhecer todas as coisas.
26 UYeesu akhamwamʉla akhatɨ, “Ɨne ne ɨnkʉlonga nɨɨwe, ne ne Meesiya.”
26 Disse-lhe Jesus: Sou eu, quem fala contigo.
27 Mʉ khabhalɨlo khanaakho, abhalandati bhaakwe bhakhagalʉkha, bhakhaswiga nhaani we bhamwaga uYeesu akʉlonga nʉ mwantanda. Ɨleelo atálɨɨpo umulandati we akhamʉbhʉzɨɨlɨzya uYeesu kʉtɨ, “Ʉkwanza khooni kʉkwakwe?” Awe kʉtɨ, “Khooni khe ʉkʉlonga nawo?”
27 Nisso seus discípulos chegaram e maravilharam-se de que estivesse falando com uma mulher. Ninguém, todavia, perguntou: Que perguntas? Ou: Que falas com ela?
28 Ʉmwantanda ʉla akhayɨlekha ɨnsonta yaakwe, akhabhala mʉ nhaaya, akhabhabhʉʉzya abhantʉ akhatɨ,
28 A mulher deixou o seu cântaro, foi à cidade e disse àqueles homens:
29 “Saalɨ mʉmʉlole umuntu we ambuziizye zyonti zye nazɨbhombaga! Bhʉlɨ, pamu umuntu wʉnʉʉyo angabha wu Kilisiti?”
29 Vinde e vede um homem que me contou tudo o que tenho feito. Não seria ele, porventura, o Cristo?
30 Pe abhantʉ bhakhagʉʉkha, kufuma mʉ nhaaya kʉbhala kwe uYeesu áamɨle.
30 Eles saíram da cidade e vieram ter com Jesus.
31 Mʉ khabhalɨlo khanaakho, abhalandati bhaakwe bhakhamʉlambaga uYeesu bhakhatɨnjɨ, “We Mumanyizyi, ilya ishaakulya shishe.”
31 Entretanto, os discípulos lhe pediam: Mestre, come.
32 Ɨleelo ʉweene akhabhaamʉla akhatɨ, “Ɨne ɨndɨ ni shaakulya she ɨmwe mutashimanyile.”
32 Mas ele lhes disse: Tenho um alimento para comer que vós não conheceis.
33 Pe abhalandati bhaakwe bhakhanda kʉbhʉzɨlɨzanya bhakhatɨ, “Bhʉlɨ, alɨɨpo umuntu we amʉleteeye ishaakulya?”
33 Os discípulos perguntavam uns aos outros: Alguém lhe teria trazido de comer?
34 UYeesu akhabhaamʉla akhatɨ, “Ishaakulya shaanɨ kʉ kʉbhomba ɨshɨgane sha Mʉlʉngʉ, na kʉyɨkwɨlɨzya ɨmbombo ye ánsonteleziizye.
34 Disse-lhes Jesus: Meu alimento é fazer a vontade daquele que me enviou e cumprir a sua obra.
35 Ɨmwe mʉkʉlonga kʉtɨ, ‘Gasyalile ameezi gani bhʉʉlo kufishila akhabhalɨlo akhi mvuno.’ Ɨleelo ɨne ɨnkʉbhabhʉʉzya kʉtɨ, yenyaaji mʉlole ivwizi, she ɨvɨyabho vigomile, vɨkwɨlɨɨye kʉsezya.
35 Não dizeis vós que ainda há quatro meses e vem a colheita? Eis que vos digo: levantai os vossos olhos e vede os campos, porque já estão brancos para a ceifa.
36 We akʉsezya akʉposheela kʉ mbombo yaakwe, woope akʉbhʉngaanya ɨvɨyabho kʉnongwa ɨya wuumi ʉwa wiila na wiila. Pe we akʉwaala na we akʉsezya, bhonti bhaseshele peeka.
36 O que ceifa recebe o salário e ajunta fruto para a vida eterna; assim o semeador e o ceifador juntamente se regozijarão.
37 Kʉnongwa yɨnɨɨyo, ɨndonjelo ɨnɨ ya nalyoli, ‘Umuntu weeka akʉwaala imbeyu nʉ wamwabho akʉsezya.’
37 Porque eis que se pode dizer com toda verdade: Um é o que semeia outro é o que ceifa.
38 Nábhasonteleziizye kʉsezya ɨvɨyabho vwe mutawaalile. Bhamu bhábhombile ɨmbombo ingomu. Ɨleelo nɨɨmwe mʉkʉseshela kufumilana nɨ mbombo yaabho.”
38 Enviei-vos a ceifar onde não tendes trabalhado; outros trabalharam, e vós entrastes nos seus trabalhos.
39 ABhasamaliya abhinji kufuma mʉ nhaaya yiila ɨya Sikaali bhakhamwɨtɨkha uYeesu kʉnongwa ya wukeeti wa mwantanda ʉla we akhabhabhʉʉzya kʉtɨ, “Umuntu ʉnʉ ambuziizye zyonti zye nazɨbhombaga.”
39 Muitos foram os samaritanos daquela cidade que creram nele por causa da palavra da mulher, que lhes declarara: Ele me disse tudo quanto tenho feito.
40 Pe aBhasamaliya bhakhabhala kwa Yeesu, bhakhamʉlaabha kʉtɨ ayɨkhalaje kʉkwabho. Woope akhɨɨkhala kʉʉkwo insiku zɨbhɨlɨ.
40 Assim, quando os samaritanos foram ter com ele, pediram que ficasse com eles. Ele permaneceu ali dois dias.
41 Abhantʉ abhinji nhaani bhakhamwɨtɨkha kʉnongwa ya mazwi gaakwe.
41 Ainda muitos outros creram nele por causa das suas palavras.
42 Bhakhamʉbhʉʉzya ʉmwantanda ʉla bhakhatɨ, “Ishi, tʉkwɨtɨkha te kʉnongwa ya mazwi gaakho meene, lyoli kʉnongwa ye twɨmvwa tʉneetwe. Twamanya kʉtɨ nalyoli ʉnʉ we Muposhi wa bhantʉ bhonti.”
42 E diziam à mulher: Já não é por causa da tua declaração que cremos, mas nós mesmos ouvimos e sabemos ser este verdadeiramente o Salvador do mundo.
43 We insiku zɨbhɨlɨ zyashɨla, uYeesu na bhalandati bhaakwe bhakhasogola mʉ nhaaya ɨya mu Sikaali na kʉbhala mʉ nsɨ ɨya mʉ Galɨlaaya.
43 Passados os dois dias, Jesus partiu para a Galiléia.
44 UYeesu wʉʉyo álonjile kʉtɨ umukuwi abhantʉ abha mʉ nhaaya yaakwe bhatakumushindikha.
44 {Ele mesmo havia declarado que um profeta não é honrado na sua pátria.}
45 We aafikha mʉ Galɨlaaya, aBhagalɨlaaya abhinji bhakhamʉposheela. Abhantʉ bhanaabho bhoope bhábhalile ku shikulukulu ɨshɨ Pasaaka ku Yelusaleemu, bházilolile zye uYeesu ábhombile.
45 Chegando à Galiléia, acolheram-no os galileus, porque tinham visto tudo o que fizera durante a festa em Jerusalém; pois também eles tinham ido à festa.
46 Pe uYeesu akhabhala winza mʉ nhaaya ɨya mʉ Kaana ye yɨlɨ mʉ Galɨlaaya. Mʉ nhaaya yɨnɨɨyo mwe ágalulanyiinye aminzi kʉbha divaayi. Kʉnʉʉkwo álɨɨpo umulongozi weeka uwi silikaali we akhafumaga mʉ nhaaya ɨya mu Kapelenaumu we ʉmwana waakwe ʉmʉsakhaala áamɨle mubhinu.
46 Ele voltou, pois, a Caná da Galiléia, onde transformara água em vinho. Havia então em Cafarnaum um oficial do rei, cujo filho estava doente.
47 Umulongozi wʉnʉʉyo we ayɨmvwa kʉtɨ uYeesu ayinzile winza mʉ Galɨlaaya kufuma mʉ nsɨ ɨya Yudeeya, akhabhala kwa Yeesu na kʉmʉlaabha kʉtɨ abhale kʉmʉponɨa ʉmwana waakwe we abhinile, ápalamɨɨye kufwa.
47 Ao ouvir que Jesus vinha da Judéia para a Galiléia, foi a ele e rogou-lhe que descesse e curasse seu filho, que estava prestes a morrer.
48 UYeesu akhamʉbhʉʉzya akhatɨ, “Mʉbhantʉ ɨmwe, ɨnga mʉtaalola ɨvɨlolesyo na mayele mʉtangakhola kwɨtɨkha!”
48 Disse-lhe Jesus: Se não virdes milagres e prodígios, não credes...
49 Umulongozi ʉla akhamwamʉla akhatɨ, “We mwene, ɨnkʉkʉlaabha, saalɨ she ʉmwana waanɨ ashɨɨlɨ kufwa.”
49 Pediu-lhe o oficial: Senhor, desce antes que meu filho morra!
50 UYeesu akhamwamʉla akhatɨ, “Bhalaga kʉkhaaya, ʉmwana waakho aponile.” Umulongozi ʉla akhagɨɨtɨkha amazwi ge uYeesu ámubhuziizye, pe akhasogola kʉbhala kʉkwakwe.
50 Vai, disse-lhe Jesus, o teu filho está passando bem! O homem acreditou na palavra de Jesus e partiu.
51 We umulongozi ʉla alɨ mwɨ dala, akhakhomaana na bhabhombi bhaakwe. Bhakhamʉbhʉʉzya bhakhatɨ, “Ʉmwana waakho aponile.”
51 Enquanto ia descendo, os criados vieram-lhe ao encontro e lhe disseram: Teu filho está passando bem.
52 Pe akhabhabhʉzɨɨlɨzya akhatɨ, “Aponile kwandɨla liino?” Bhakhamwamʉla bhakhatɨ, “Aponile kwandɨla mazʉbha shamʉsanya mʉ saa saba.”
52 Indagou então deles a hora em que se sentira melhor. Responderam-lhe: Ontem à sétima hora a febre o deixou.
53 Pe uyise wa mwana ʉla akhamanya kʉtɨ aaponile akhabhalɨlo khakhaala khe uYeesu ámubhuziizye kʉtɨ, “Ʉmwana waakho aponile.” Pe umulongozi ʉla peeka na bha mu nyumba yaakwe bhonti bhakhamwɨtɨkha uYeesu.
53 Reconheceu o pai ser a mesma hora em que Jesus dissera: Teu filho está passando bem. E creu tanto ele como toda a sua casa.
54 Ishi sháamɨle shɨlolesyo sha wʉbhɨlɨ she uYeesu ábhombile mʉ nsɨ ɨya kʉ Galɨlaaya we aafuma mʉ nsɨ ɨya mu Yudeeya.
54 Esse foi o segundo milagre que Jesus fez, depois de voltar da Judéia para a Galiléia.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar João 4, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.