Lucas 14
Got Nga Nambuha Ik Kai (MED) vs NTLH
1 Wote, Jura wamp nga mowi kor ui ni kʉn, Perisi wu nuim ting manga ila, Jisas rʉng nomba pilpa purum. Perisi wu mbʉ ndi, Jisas rʉp etʉk kandʉk morung.
1 Num sábado, Jesus entrou na casa de certo líder fariseu para tomar uma refeição. E as pessoas que estavam ali olhavam para Jesus com muita atenção.
2 Kona ila wu ti nga kʉmp ki orum wu ti, Jisas murum ila nondpa murum.
2 Um homem, com as pernas e os braços inchados, chegou perto dele.
3 Wote Jisas ndi, wu ni kandpa kʉn, mi ik mbo wu na, Perisi wu na nimbʉ, waldpa nimba mel, “Mowi kor ui ei kʉn, tʉn ndi kanda, kui wamp mbʉ etʉp, kai mundmin muna mon nda?” nitim.
3 E Jesus perguntou aos mestres da Lei e aos fariseus:
4 Wote wu nimbʉ, ik mat ni nandʉk morung ila, Jisas ndi, kui wu ni, tʉpa mepa mba, kui rurum ni etpa, kapⱡa endʉp pi nilinga, kelpa purum.
4 Mas eles não responderam nada. Então Jesus pegou o homem, curou-o e o mandou embora.
5 Wote Jisas ndi, wu nimbʉ, kundpa nimba mel, “Enim nga kangambuⱡa ti kep, muna kng kau ti kep, kut ila mana mba pem ei kʉn, mowi kor ui ila kapⱡa, tʉkrʉk puk, oⱡa ting muna mon nda?” nitim.
5 Aí disse:
6 Wote, wu nimbʉ ndi, Jisas nga nitim ik ni, punt rok ik mat ni nandʉtʉng.
6 E eles não puderam responder.
7 — ausente —
7 Certa vez Jesus estava reparando como os convidados escolhiam os melhores lugares à mesa. Então fez esta comparação:
8 — ausente —
8 — Quando alguém convidá-lo para uma festa de casamento, não sente no melhor lugar. Porque pode ser que alguém mais importante tenha sido convidado.
9 Nim okʉn, kuimbal muⱡana kʉn, wote rʉng koim puⱡ wu ni ndi, nim mʉn ila omba, nim kundpa, nimba mel, ‘Nim morʉn rat pol kuimbal ei, wu ti elpa ngangga!’ Wote, nim pipil kulkʉn, pukʉn met tʉp orunga, rat pol mbila muⱡʉn.
9 Então quem convidou você e o outro poderá dizer a você: “Dê esse lugar para este aqui.” Aí você ficará envergonhado e terá de sentar-se no último lugar.
10 Wote. uⱡ ei nga, wu ti ndi, rʉng koipa nim ui nimba wi rom ndam, nim pukʉn, tip orunga muⱡana. Wu ei ndi, nim mʉn ila omba, nim kundpa, nimba mel, ‘Ana ye! Nim okʉn, rat pol kuimbal muⱡʉn ui nangga kʉn, nim okʉn, rat pol kuimbal moⱡʉn, wamp nga kuimp keta ila mbi ou tʉkʉn, rʉng nokʉn muⱡʉn.’
10 Pelo contrário, quando você for convidado, sente-se no último lugar. Assim quem o convidou vai dizer a você: “Meu amigo, venha sentar-se aqui num lugar melhor.” E isso será uma grande honra para você diante de todos os convidados.
11 Wamp nam ti, elim nga kʉng orunga mepa oⱡa mba moⱡum ndam, Got ndi, wamp ei, ropa mana ndumba. Wamp ti elinga, kʉng orunga mepa mana mba moⱡum wamp ei, Got ndi, wamp ei, paka rondʉmba,” nitim.
11 Porque quem se engrandece será humilhado, mas quem se humilha será engrandecido.
12 Wote Jisas ndi, rʉng kuitʉm wu ndi, kundpa nimba mel, “Nim ndi, rʉng koikʉn nuin etkʉn kʉn, nim nga wamp rʉⱡaip tenda na, ʉngʉnʉl na, kng mel pi wamp mbʉ, wi rokʉn, weing ni nʉni! Wote, wamp mbʉ ndi, rʉng mat koikʉn, nim wi rangina, pun ndam, nim nga rʉng koikʉn ngurun mbʉ, punt rok yant nguing.
12 Depois Jesus disse ao homem que o havia convidado:
13 Ei mon! Nim ndi, rʉng mam ti kuin ndam, wamp kurpa na, kʉmp ki kit wamp na, mong ti wamp mbʉ, wi rok nana ok rʉng neing.
13 Mas, quando você der uma festa, convide os pobres, os aleijados, os coxos e os cegos
14 Got ndi, nim memp pendʉmba. Nambuⱡ emel, wamp kit mbʉ ndi, nim nga rʉng ngʉn mbʉ nok kʉn, punt rui nʉring. Got ndi, nim punt ropa ngumba ui ila, wamp kun kai korung wamp mbʉ, on kona ila ⱡoprʉk yant ong,” nitim.
14 e você será abençoado. Pois eles não poderão pagar o que você fez, mas Deus lhe pagará no dia em que as pessoas que fazem o bem ressuscitarem.
15 Wote, rʉng nok morung mou ila rʉk wu ti, Jisas kʉn murum ni ndi, ik nʉtʉng ni pilpa, Jisas kundpa, nimba mel, “Got nga wamp tʉpa mumuk rui kona ila rʉng nok moⱡʉng mbʉ, kai pilik muⱡing,” nitim.
15 Um dos que estavam à mesa ouviu isso e disse para Jesus: — Felizes os que irão sentar-se à mesa no
16 Wote Jisas ndi, wu ni, kundpa nimba mel, “Wu ti ndi, rʉng mam ti koipa kʉn, wamp puⱡi rʉng neing wʉi nimba wi rorum.
16 Então Jesus lhe disse:
17 Wote, rʉng koipa ui ei kʉn, elim nga kongun wu ti, tʉpa mundrum ila mba, wamp rʉng neing weing nimba, unt to rurum mbʉ, wi ropa nimba mel, ‘Rʉng mbʉ, tʉpa kun etpa pora ndum, neing wʉi!’ nitim.
17 Quando chegou a hora, mandou o seu empregado dizer aos convidados: “Venham, que tudo já está pronto!”
18 Wote wamp nimbʉ, pi nʉpʉmʉn nʉtʉng. Wu ti ndi, nimba mel, ‘Na kongun kona ti, rarʉp nop tint ei, mbo kʉnimp mbi ent. Na pi nʉpimp,’ nitim.
18 — Mas eles, um por um, começaram a dar desculpas. O primeiro disse ao empregado: “Comprei um sítio e tenho de dar uma olhada nele. Peço que me desculpe.”
19 Wu ti ndi, nimba mel, ‘Na pi nʉpimp, kng kau 10 kat rarʉp rop tint kʉⱡ, kongun iting, muna mon nda? Na mbo kʉnimp ent,’ nitim.
19 — Outro disse: “Comprei cinco juntas de bois e preciso ver se trabalham bem. Peço que me desculpe.”
20 Wu ti ndi, nimba mel, ‘Na amp kokila ti, tʉp tep mor ei ka, pi nʉpimp,’ nitim.
20 — E outro disse: “Acabei de casar e por isso não posso ir.”
21 Wote, kongun wu ni ndi, wamp ik nʉtʉng nimbʉ, pilpa yant omba, wu nuim ei, kundpa nitim. Wu nuim ni pilpa, popʉⱡ kuⱡpa, elim nga kongun wu ni, kundpa nimba mel, ‘Nim tʉkrʉk mint pukʉn, kona peng ei nga nombuⱡa ou kel tetʉm mbila, wamp kurpa na, kʉmp ki kit wamp na, mong ti wamp na mbʉ, tʉk mekʉn wana, na nga manga ei, mukʉr ti nangga!’ nitim.
21 — O empregado voltou e contou tudo ao patrão. Ele ficou com muita raiva e disse: “Vá depressa pelas ruas e pelos becos da cidade e traga os pobres, os aleijados, os cegos e os coxos.”
22 Kongun wu ni ndi, wu nuim ni nga nitim ni mel, etpa pora ndupa kʉn, wu nuim kundpa, nimba mel, ‘Nim nin ni mel int ei nga, wote manga ni, ti ni nanʉm,’ nitim.
22 — Mais tarde o empregado disse: “Patrão, já fiz o que o senhor mandou, mas ainda está sobrando lugar.”
23 Wote, wu nuim ni ndi, kongun wu ndi, kundpa nimba mel, ‘Nim kona peng ei, wak rokʉn, nombuⱡa kel ila pukʉn, kinana wamp mat moⱡʉng ndam, ik ronduⱡ mundkʉn wamp mbʉ kʉn nana, wamp mbʉ, ya na nga rʉng kuimp ila wangina, manga ei ti nangga!
23 — Aí o patrão respondeu: “Então vá pelas estradas e pelos caminhos e obrigue os que você encontrar ali a virem, a fim de que a minha casa fique cheia.
24 Na ndi, enim kondʉp nʉnt. Unt wamp mat, wi rʉr mbʉ ndi, na nga rʉng koint mbʉ nga kot, ama nomba kʉni nakʉndʉmba!’” nitim.
24 Pois eu afirmo a vocês que nenhum dos que foram convidados provará o meu jantar!”
25 — ausente —
25 Certa vez uma grande multidão estava acompanhando Jesus. Ele virou-se para eles e disse:
26 — ausente —
26 — Quem quiser me acompanhar não pode ser meu seguidor se não me amar mais do que ama o seu pai, a sua mãe, a sua esposa, os seus filhos, os seus irmãos, as suas irmãs e até a si mesmo.
27 Wamp ti, elim nga uⱡ mbun mindil mbʉ, nde peta mel, mi namʉmba, na pep rom ndam, wamp ei, na nga kitip kʉni wamp muⱡi nambʉⱡmba.
27 Não pode ser meu seguidor quem não estiver pronto para morrer como eu vou morrer e me acompanhar.
28 Wote, wu nam ti ndi, manga mam ti, rʉkimp nimba kʉn, ku moni namba iti ndi, manga ei, rakʉp timp nda nimba, numan ila kuimp tepa to rorum.
28 Se um de vocês quer construir uma torre , primeiro senta e calcula quanto vai custar, para ver se o dinheiro dá.
29 — ausente —
29 Se não fizer isso, ele consegue colocar os alicerces, mas não pode terminar a construção. Aí todos os que virem o que aconteceu vão caçoar dele, dizendo:
30 — ausente —
30 “Este homem começou a construir, mas não pôde terminar!”
31 Wu nuim ti mba, wu nuim ti kʉn, el itimp nimba kʉn, kuimp tepa, elim nga numan kuimp tepa pʉtʉm. Elim nga el wu 10,000 tep morum. Wu nuim ti nga el wu 20,000 mepa omba, elim kʉn el pendpa, elim rok munding, muna mon nda nimba, unt pʉtʉn kuimp tepa pʉtʉm.
31 — Se um rei que tem dez mil soldados vai partir para combater outro que vem contra ele com vinte mil, ele senta primeiro e vê se está bastante forte para enfrentar o outro.
32 Wu nuim ei ndi, elim kʉn kapⱡa mon nimba, pilpa kʉn, wu nuim ei, ruⱡ etpa moⱡnga kʉn, wu mat tʉpa, nomba uⱡ rung mundpa kʉn, el ei, rop kundimp nʉtʉm.
32 Se não fizer isso, acabará precisando mandar mensageiros ao outro rei, enquanto este ainda estiver longe, para combinar condições de paz. Jesus terminou, dizendo:
33 Uⱡ ei mel ku, wamp nam ti ndi, elim nga mel mbʉ, wak rui narʉm ndam, na nga kitip kʉni wamp muⱡi nambʉⱡmba,” nitim.
33 — Assim nenhum de vocês pode ser meu discípulo se não deixar tudo o que tem.
34 Wote Jisas ndi, ik ti, nimba mel, “Ip kuta ei, mel kai. Wote, ip kuta nga tʉngʉn ei, pora nim ndam, namba uⱡ ti etpʉn kʉn, ip kuta nga tʉngʉn ei kai moⱡmba.
34 — O sal é uma coisa útil; mas, se perde o gosto, deixa de ser sal.
35 Ip kuta kit morum ei, tʉpʉn kongun kona na mbila, ropʉn mundi namʉndʉrmʉn. Kng kau te na mbila, tʉp rak ndupʉn, pana kona na mbila, mundi namʉndʉrmʉn ku. Ropʉn mundpʉn ketmin ni ka! Wamp ti, kum nombuⱡa tem ndam, ik mong ei pilʉi!” nitim.
35 É jogado fora, pois não serve mais nem para a terra nem para o monte de esterco. Se vocês têm ouvidos para ouvirem, então ouçam.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 14, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.