Gênesis 29

Sunbin-Got em Kitakamin Weng (BHL) vs ARIB

Sair da comparação
ARIB Almeida Revisada Imprensa Bíblica
1 Keko beli, Sekow e iti uneko, bomelei, abiw ataan tele beem dulum elo unsomelei,
1 Então pôs-se Jacó a caminho e chegou à terra dos filhos do Oriente.
2 — ausente —
2 E olhando, viu ali um poço no campo, e três rebanhos de ovelhas deitadas junto dele; pois desse poço se dava de beber aos rebanhos; e havia uma grande pedra sobre a boca do poço.
3 — ausente —
3 Ajuntavam-se ali todos os rebanhos; os pastores removiam a pedra da boca do poço, davam de beber às ovelhas e tornavam a pôr a pedra no seu lugar sobre a boca do poço.
4 Beli, Sekow e yetebin kawtiw biilo dakalalomele: “Yutaka! Yu nalem kawtiw a?”, yangse kale. Yangei, i yan weng bokolewomeliw: “Kalan aneng fian kasel nute te!”, dangsiliw kale.
4 Perguntou-lhes Jacó: Meus irmãos, donde sois? Responderam eles: Somos de Harã.
5 Dangiwi, Sekow e bokoyemomele: “Yu Nakol em min Alaban elo kal kebiliw beni, ba?”, yangei, i yan weng bokolewomeliw: “No, elo kal kebuluw te.”, dangsiliw kale.
5 Perguntou-lhes mais: Conheceis a Labão, filho de Naor; Responderam: Conhecemos.
6 Dangiwi, e iti dakalalomele: “Alaban e ken alakabe ye?”, yangei, i bokolewomeliw: “No, ken alakabe te. Alaban em mun Elesel u mineng siwsiw so meme so makuw talbu be watema!”, dangsiliw kale.
6 Perguntou-lhes ainda: vai ele bem? Responderam: Vai bem; e eis ali Raquel, sua filha, que vem chegando com as ovelhas.
7 Dangiwi, e bokoyemomele: “Ataan taw mutuk ding be akate, yu siwsiw so meme so sam iti yemde teliw kae? Yu ilo ok duyemeko, iti yemde uneko, i ikalem mesesem mesesem wanbiliw eisneng be wanbiliw kano!”, yangse kale.
7 Disse ele: Eis que ainda vai alto o dia; não é hora de se ajuntar o gado; dai de beber às ovelhas, e ide apascentá-las.
8 Yangei, i bokolewomeliw: “Babo! Siwsiw so meme so samal alik alik biim teleko, makuw wensaniw ding dim bakate, nu kawin tem ok miktem beem tikin net kelewbe tum beelo gilik kelewsomi, ok yemenokoluw te.”, dangsiliw kale.
8 Responderam: Não podemos, até que todos os rebanhos se ajuntem, e seja removida a pedra da boca do poço; assim é que damos de beber às ovelhas.
9 Beem ding dim e, Elesel u alew em siwsiw so meme so yetebin waneng kebisu kasike, Sekow em mali yetebiliw kawtiw iso weng bokose ding kabalak be, uso, ukalem alew em yemde talsu samal biso, alik alik ikati kalo talsiliw kale.
9 Enquanto Jacó ainda lhes falava, chegou Raquel com as ovelhas de seu pai; porquanto era ela quem as apascentava.
10 Teliwi, Sekow e im teliw fein yetemeko, kawin tem ok miktem kalo uneko, kawin tem beem tikin net kelewsiliw tum sesel beelo gilik keleweko, akalem okis Alaban em samal biilo ok yemense kale.
10 Quando Jacó viu a Raquel, filha de Labão, irmão de sua mãe, e as ovelhas de Labão, irmão de sua mãe, chegou-se, revolveu a pedra da boca do poço e deu de beber às ovelhas de Labão, irmão de sua mãe.
11 Ok yemeneko, kalfongeko, amemeko, Elesel ulo falal keumse kale.
11 Então Jacó beijou a Raquel e, levantando a voz, chorou.
12 Falal keumsomelei, e ulo bokoumomele: “Ne kalew em neng Elebeka um min nete te.”, wangei, u kilisomi, yakoko, alew elo bokolewomin unsu kale.
12 E Jacó anunciou a Raquel que ele era irmão de seu pai, e que era filho de Rebeca. Raquel, pois foi correndo para anunciá-lo a, seu pai.
13 Unui, Alaban e mun um weng be kilisomi, fongate akate yako uneko, akalem talal Sekow em fukun uneko, elo kalfongdewko, falal kelewsomelei, akalem am elo debele unse kale. Debele unei, Sekow e akalem kanelewse sang alik alik be okis elo bokolewse kale.
13 Quando Labão ouviu essas novas de Jacó, filho de sua irmã, correu-lhe ao encontro, abraçou-o, beijou-o e o levou à sua casa. E Jacó relatou a Labão todas essas, coisas.
14 Bokolewsomelei, Alaban gaaneko, bokolewomele: “Feinka! Ku nakalem kaim anung kute te!”, dangse kale.
14 Disse-lhe Labão: Verdadeiramente tu és meu osso e minha carne. E Jacó ficou com ele um mês inteiro.
15 Bomelei, Alaban e Sekow elo bokolewomele: “Ku nakalem mam te. Kasike, ku nam sak kuw aulnembamolewka! Kame nelo bokonema! Aluwbamin beem yan e nimtew ete ibolow kelewbelew a?”, dangeko, dakalase kale.
15 Depois perguntou Labão a Jacó: Por seres meu irmão hás de servir-me de graça? Declara-me, qual será o teu salário?
16 Keko beli, Alaban e mun seiw alew mak dukulei, i ka alenaliw kale. Umisik dukuse mun um wiin e, Elea, umteben dukuse mun um wiin e, Elesel ute kale.
16 Ora, Labão tinha duas filhas; o nome da mais velha era Léia, e o da mais moça Raquel.
17 Elea u kiin butbi waneng kesu kate, Elesel ute minggibi butbi fituminbi kesu waneng atite kuw waneng ute kale.
17 Léia tinha os olhos enfermos, enquanto que Raquel era formosa de porte e de semblante.
18 Beli, Sekow e ilo kiin so yetemeko, Elesel ulo ibolow mutuk fian keumse kasike, e Alaban elo bokolewomele: “Ben kel itol mak ne kom umteben mun seiw Elesel buum waneng kalik beem angom sak kuw aluwkemoki te.”, dangse kale.
18 Jacó, porquanto amava a Raquel, disse: Sete anos te servirei para ter a Raquel, tua filha mais moça.
19 Dangei, Alaban e yan weng bokolewomele: “Kenka! Ku nakalem angin kasike, ne ulo kalfongso dukemi te. Nanew telemin kunum mak teleko, waneng seiw bu elo nam duyemi te. Kasike, ku ne so kuw bolewka!”, dangse kale.
19 Respondeu Labão: Melhor é que eu a dê a ti do que a outro; fica comigo.
20 Dangei, fein e, Sekow e ben kel itol sak Alaban em aluwbamin aluwse kale. E Elesel ulo ibolow mutuk fian kuw keumse kasike, ben kel itol be, Sekow em dulum elote sak fong sukum ding kuw emdiw kelewse kale.
20 Assim serviu Jacó sete anos por causa de Raquel; e estes lhe pareciam como poucos dias, pelo muito que a amava.
21 Ben kel itol biim fefe ding dim kele ding dim bakate, Sekow e Alaban elo bokolewomele: “Tiak ding ben kel itol kame banimse te. Kame, ku kom mun seiw buulo fein dunemolewka! Dunemew kano, ne ulo wamduii, uso neso alew nu dabele dabele keluma!”, dangse kale.
21 Então Jacó disse a Labão: Dá-me minha mulher, porque o tempo já está cumprido; para que eu a tome por mulher.
22 Dangei, Alaban e wanin fian mak memem kesomi, abiw mutuk fian beem kasel alik alik ilo gaayemei, i fein kalfong wanin fian wanomin talsiliw kale.
22 Reuniu, pois, Labão todos os homens do lugar, e fez um banquete.
23 Teliwi, mililiw mutuk danei, Alaban e Sekow elo funum funum kelewsomi, akalem umisik dukuse mun Elea wamdeko, Sekow em akalkemin dim kel koumei, eso uso i fein yemkal kesomi, kule kule kesiliw kale.
23 À tarde tomou a Léia, sua filha e a trouxe a Jacó, que esteve com ela.
24 Kaneko beli, Alaban em akalem mun seiw Elea ulo Sekow elo dulewse em ding kabalak e, e sak weng afak waneng mak akalem mun uso wamde unse kale. Sak weng afak waneng buum wiin e Silfa ute kale.
24 E Labão deu sua serva Zilpa por serva a Léia, sua filha.
25 Kelesomelei, e fongate akate okis Alaban em fukun uneko, bokolewomele: “Wee kutaka! Ku nimtew angom ete nelo dasuw funum funum kenembelew a? Ne Elesel um dulum elote ben kel itol mak aluwbamin fian mak aluwkemsi kate, kame kusik nelo funum funum kenemeko, Elea ulo dunem kembelew kae!”, dangse kale.
25 Quando amanheceu, eis que era Léia; pelo que perguntou Jacó a Labão: Que é isto que me fizeste? Porventura não te servi em troca de Raquel? Por que, então, me enganaste?
26 Dangei, okis Alaban e talal beelo yan weng mak bokolewomele: “Nukalem aneng kawitw im kukuw e kanekote: Umisik dukukabiliw aul isik kunum kuliw ete, nenggelel i ibik ete kuw kunum kulukabiliw te.
26 Respondeu Labão: Não se faz assim em nossa terra; não se dá a menor antes da primogênita.
27 Kasike kame, ben kel ding banimoke ding dim bakate, kalfong wanin akal banimei, ne umteben dukusi mun seiw Elesel bukati “Kom afam waneng keuma!”, kangeko, dukemoki te. Fein dukemoki kate, ku buum kulomin dulum elote iti ben kel itol mak auluwnembamolewka!”, dangse kale.
27 Cumpre a semana desta; então te daremos também a outra, pelo trabalho de outros sete anos que ainda me servirás.
28 Dangei, Sekow e “Kenka!”, dangeko, bomelei, ben kel ding banimse ding dim bakate, Alaban e fein akalem umteben dukuse mun seiw Elesel ukal Sekow elo dulewese kale.
28 Assim fez Jacó, e cumpriu a semana de Léia; depois Labão lhe deu por mulher sua filha Raquel.
29 Beem ding kabalak e, Alaban e sak weng afak waneng mak Elesel ukal duumse kale. Sak weng afak waneng buum wiin e Bilka ute kale.
29 E Labão deu sua serva Bila por serva a Raquel, sua filha.
30 Keko beli, Sekow so Elesel so ikati yemkal kesomi, kule kule kesiliw kale. Kesiliw kate, Sekow e afam waneng Elesel ulo ibolow mutuk fian keumeko, sun waneng Elea ulo kilele ibolow keuminba kebise kale.
30 Então Jacó esteve também com Raquel; e amou a Raquel muito mais do que a Léia; e serviu com Labão ainda outros sete anos.
31 Aluwdewbabelei, Yawe e atemomete: Sekow e Elea ulo gal ibolow keumbelei, atemse kasike, e sun waneng Elea ulo dokoumei, u aul kumun kesu kale. Kesu kate, afam waneng Elesel u kumun du keko, aul kumuninba kesu kale.
31 Viu, pois, o Senhor que Léia era desprezada e tornou-lhe fecunda a madre; Raquel, porém, era estéril.
32 Keko beli, Elea u um seiw kunum aul dukuko, em wiin e “Uluben” dangsu kale. Nimtew angom? U bokolomelu: “Yawe e nem kal ilum netemeko, dokonemse te. Kame, nem imok e fein ibolow mutuk so kenemoka!”, angsu kale.
32 E Léia concebeu e deu à luz um filho, a quem chamou Rúben; pois disse: Porque o Senhor atendeu à minha aflição; agora me amará meu marido.
33 Aneko, iti aul kumun so keko, iti kunum aul mak dukuko, bokolomelu: “Yawe e nem kal ilum be atenemeko, kilise te. Nem imok e nelo ibolow mutuk so keneminba kekabe kasike, ne iti aul kunum mak fakilewko, dukusi te.”, angesomi, aul beem wiin e “Simeon” dangsu kale.
33 Concebeu outra vez, e deu à luz um filho; e disse: Porquanto o Senhor ouviu que eu era desprezada, deu-me também este. E lhe chamou Simeão.
34 Dangeko, iti aul kumum keko, kunum aul makso dukusu kale. Dukuko, bokolomelu: “Anfel e, nem imok e ibolow mutuk fian kenemei, ibolow ki makmak kebokoluw tako! Nimtew angom? Kunum alemsal mak kailsi kasike!”, angesomi, aul beem wiin e “Elibai” dangsu kale.
34 Concebeu ainda outra vez e deu à luz um filho e disse: Agora esta vez se unirá meu marido a mim, porque três filhos lhe tenho dado. Portanto lhe chamou Levi.
35 Fe e, u iti aul kumuneko, iti kunum aul mak dukuko, bokolomelu: “Yawe elo kuw dawsulemo!”, angeko, dukusu aul beem wiin e “Suda”, dangsu kale. Dangeko, iti aul makso dukulinba kesu kale.
35 De novo concebeu e deu à luz um filho; e disse: Esta vez louvarei ao Senhor. Por isso lhe chamou Judá. E cessou de ter filhos.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Gênesis 29, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.