Lucas 19
asj (ASJ) vs VC
1 Jiso gɛɛŋ lɛ li kitoŋ ki Jɛriko-o kɛti.
1 Jesus entrou em Jericó e ia atravessando a cidade.
2 Wumu tɛ̀ nuuŋ fe bukooŋ le Sakiɔ, nuuŋ te kikoo wu bɛniiŋ bɛ tɛ̀ kundi kiŋwaati, nuuŋ tɛ wi wu biee.
2 Havia aí um homem muito rico chamado Zaqueu, chefe dos recebedores de impostos.
3 Tɛ̀ gii wɛki le ŋɛŋ Jiso si tɛ̀ kɛti. Se nuuŋ le, fi tɛ̀ yaa wu, kifɛ tɛ̀ kuuŋ, ɛ ki kintutu ki bɛniiŋ lɛ tɛ̀ baanyi wu.
3 Ele procurava ver quem era Jesus, mas não o conseguia por causa da multidão, porque era de baixa estatura.
4 Se letɛ gɛɛŋ limfwe, gɛɛŋ miri li kiti kimu-u, le ŋɛŋ Jiso si kɛti, kifɛ tɛ̀ nuuŋ le gii ka kimbɛ kilu.
4 Ele correu adiande, subiu a um sicômoro para o ver, quando ele passasse por ali.
5 Le Jiso gɛɛŋ bo fe, lɔŋ lii ŋɛŋ wu liwe, teeŋ le, “Sakiɔ, shee li kiti kɛɛ tsɛkɛ, kifɛ ŋkɛmɔɔ le ntsi li wɛ-ɛ yi bɛŋ.”
5 Chegando Jesus àquele lugar e levantando os olhos, viu-o e disse-lhe: Zaqueu, desce depressa, porque é preciso que eu fique hoje em tua casa.
6 Biee shee li kiti kilu, fi Jiso bɛ kinɛɛtinɛ.
6 Ele desceu a toda a pressa e recebeu-o alegremente.
7 Le bɛniiŋ bɛchu tuu be ŋɛŋ si Jiso giiŋgi bee wu lɛ, be bɛchi be ŋuŋini be tiiti le, “Wi wuni giiŋgɔ le gɛɛŋ tsi bee wi wu bifi.”
7 Vendo isto, todos murmuravam e diziam: Ele vai hospedar-se em casa de um pecador...
8 Le be gɛɛŋ be ni be nuuŋ, Sakiɔ dza leŋ we tee li Jiso le, “Taa, bichɛ ɔ ŋɛŋ, ŋgii ŋgatɛ biee bieŋ kintikinti nyɛ li bɛniiŋ bɛ kifoo lɛ. Ɛ fi nuuŋ le ntɛ̀ mfi fiee fi wi-i lɛ kimfi-i, kɛ ŋgii ŋkaari ntuu kiŋga kinɛɛ li mwɛ-ɛ.”
8 Zaqueu, entretanto, de pé diante do Senhor, disse-lhe: Senhor, vou dar a metade dos meus bens aos pobres e, se tiver defraudado alguém, restituirei o quádruplo.
9 Le Jiso woo lɛ, tee li wuu le, “Bɛŋ yani kinsofu bɛ kɛɛ luuŋ yih, si te la wuni nuuŋ tɛ ŋwanɛ Abrahaŋ.
9 Disse-lhe Jesus: Hoje entrou a salvação nesta casa, porquanto também este é filho de Abraão.
10 Ŋwanɛwi tɛ̀ bɛ nuuŋ le gɔɔŋ, bɛ le soo bɛniiŋ bɛ tɛ̀ la.”
10 Pois o Filho do Homem veio procurar e salvar o que estava perdido.
11 Si bɛniiŋ tɛ̀ yiki si Jiso tiiti biee bini, dza gɛɛŋ limfwe wa ŋgaŋgaa chimu li bee, ɛ tɛ tsɛkɛ nlɛ Jɛrosalɛŋ ɛ bɛniiŋ tɛ̀ beechi le semukɛ Nyɔ bɛɛchi yɛ le yi ni sɛki bumfɔŋ bwee.
11 Ouviam-no falar. E como estava perto de Jerusalém, alguns se persuadiam de que o Reino de Deus se havia de manifestar brevemente; ele acrescentou esta parábola:
12 Tee le, “Tɛ̀ nuuŋ mfi wumu, ŋwanɛ mfɔŋ wumu tɛ̀ dza li kwɛɛŋ wee li giiŋgi li kwɛɛŋ wumu mfiiŋ, le bɛ gɛɛŋ bɛ kokɛ wu li mfɔŋ, se kaari bɛ ni sɛki bumfɔŋ bwee.
12 Um homem ilustre foi para um país distante, a fim de ser investido da realeza e depois regressar.
13 Si tɛ̀ dzɛti lɛ, teeŋ bɔɔŋ bee bɛ nimɛ-ɛ yoofi, gachɛ be kwa, mumkpaŋ mumkpaŋ bɛnchuki gwii, gwii, se tee li bee le, ‘Kɔ yɛɛŋ nɛ shɛ nɛ ni nɛ feti waŋ lu fɛ mbɛɛ.’
13 Chamou dez dos seus servos e deu-lhes dez minas, dizendo-lhes: Negociai até eu voltar.
14 Se biee dza, bɛniiŋ bɛ kwɛɛŋ wee lɛ tɛ̀ baanini wu ŋge. Be se shɛ be toŋ bɛniiŋ lɛ wuu jiŋ le be gɛɛŋ be tee le, be wɛki yɛ le wi wulu nuuŋ mfɔŋ wu be kɛ.
14 Mas os homens daquela região odiavam-no e enviaram atrás dele embaixadores, para protestarem: Não queremos que ele reine sobre nós.
15 Bɛ, tɛ̀ gɛɛŋ bɛ biiŋgi wu, kaari to lijiŋ, teeŋ bɔɔŋ bee bɛ nimɛ-ɛ bɛ tɛ̀ gachɛ kwa li bee baa, le ŋɛŋ laa be ji baa mbeŋ kimɛ le.
15 Quando, investido da dignidade real, voltou, mandou chamar os servos a quem confiara o dinheiro, a fim de saber quanto cada um tinha lucrado.
16 Ŋwaŋ wu nimɛ wu ŋkosi bɛ tee le, ‘Te Kikoo, bɛnchuki bo bɛ gwii bɛɛɔ tɛ̀ nyɛ mi baa, ntɛ̀ nshɛ nji mbeŋ le kiŋga yoofi.’
16 Veio o primeiro: Senhor, a tua mina rendeu dez outras minas.
17 Woo bujɔŋ, yɔŋgi wu tee le, ‘Ɛ wɛ ŋwaŋ wu nimɛ wu dzeeŋ. Siɔ tuu ɔ shɛ ɔ kɛɛ mbichɛ lɛ fiee fi niiŋ li bujɔŋ ni, ŋgii ŋgɛɛ wɛ ɔ ni ɔ sɛki bitoŋ yoofi.’
17 Ele lhe disse: Muito bem, servo bom; porque foste fiel nas coisas pequenas, receberás o governo de dez cidades.
18 Wumu se bɛ tee le, ‘Te Kikoo, bɛnchuki bo bɛ gwii bɛɛɔ tɛ̀ nyɛ mi baa ntuu nshɛ mi nji mbeŋ le kiŋga kitiinɛ.’
18 Veio o segundo: Senhor, a tua mina rendeu cinco outras minas.
19 Tee li wuu le, ‘Ŋgii ŋgɛɛ wɛ ɔ ni ɔ sɛki bitoŋ bitiinu.’
19 Disse a este: Sê também tu governador de cinco cidades.
20 Ŋwaŋ wu nimɛ wumu bɛ tee fiee le, ‘Te Kikoo, baaŋ bɛnchuki bo bɛ gwii baa fɛni, ntɛ̀ shɛ mi ŋkochɛ fɛ nshɛŋgɛ yi ndu mi ŋkiri.
20 Veio também o outro: Senhor, aqui tens a tua mina, que guardei embrulhada num lenço;
21 Ntɛ̀ ŋkiri kifɛ nti ŋkii le ɔ ti tɛɛmi lɛ dzaa, nse nchɛndi wɛ. Ɔ ti fii biee bi ɔ mɛɛŋ ki kiri kɛ, ɔ ti wechi biee bi ɔ mɛɛŋ ki tɔyɛ kɛ.’
21 pois tive medo de ti, por seres homem rigoroso, que tiras o que não puseste e ceifas o que não semeaste.
22 Se te kikoo we tee li wuu le, ‘Ɔ wɛ ŋwaŋ wu nimɛ wu bifi. Ŋgii ndzɔɔ tefɛ chi bo lɛ wɛɛ wa, nse nsaa wɛ lu. Ɔ ti kii le nti ntɛɛmi lɛ dzaa, le nti mfi-i biee bi mɛɛŋ ŋkiri kɛ, ntuu ŋ'wechi biee bi mɛɛŋ ki ntɔyɛ kɛ.
22 Replicou-lhe ele: Servo mau, pelas tuas palavras te julgo. Sabias que sou rigoroso, que tiro o que não depositei e ceifo o que não semeei...
23 Ɔ tɛ̀ kii lɛ, ɛ la fi tɛ̀ ge lɔɔ kiri kwa wɛŋ li yih yi kwa-a, le ke mfi wu mi ŋkaari mfi bɛ mbeŋ?’
23 Por que, pois, não puseste o meu dinheiro num banco? Na minha volta, eu o teria retirado com juros.
24 Se biee tee li bɛniiŋ bɛ tɛ̀ lemi li wuu lichiŋ baa le, ‘Fi yɛɛŋ kwa wulu li wuu, nɛ nyɛ li wi wu bee kɛmɛ mbeŋ kiŋga yoofi wɛɛ.’
24 E disse aos que estavam presentes: Tirai-lhe a mina, e dai-a ao que tem dez minas.
25 Be faaŋ be tee li wuu le, ‘Te Kikoo, kɛmɔɔ bɛbabi bɛ kwa-a yoofi kituŋ.’
25 Replicaram-lhe: Senhor, este já tem dez minas!...
26 Se tuu le, ‘Ntee beŋ le, wi wu kɛmi biee ŋge, bɛ gii bɛ tondɛ wu bimu. Se nuuŋ le wi wu kɛmi yɛ fiee kɛ, mɔɔ nuuŋ fi niiŋ fi kɛmi, bɛ gii bɛ fi fi li wuu.
26 Eu vos declaro: a todo aquele que tiver, dar-se-lhe-á; mas, ao que não tiver, ser-lhe-á tirado até o que tem.
27 Dɛɛni, li bɛniiŋ bɛ tɛ̀ baanini mi, be fɛŋgi le kiiŋ ni nuuŋ mfɔŋ wu be kɛ, gɛnɛ yɛɛŋ nɛ bɛ bɛ be nɛ woyɛ be li mi-i lii.’”
27 Quanto aos que me odeiam, e que não me quiseram por rei, trazei-os e massacrai-os na minha presença.
28 Lɛjiŋ lɛlu si Jiso tɛ̀ tee biee bini ni, tuu dza too mbaaŋ yɛki giiŋgi Jɛrosalɛŋ.
28 Depois destas palavras, Jesus os foi precedendo no caminho que sobe a Jerusalém.
29 Le ni fɛɛshi li kitoŋ ki Bɛtfaj bɛ ki Bɛtani-i bi nuuŋ li ŋkumɛ wu Biti bi Oli-if lichiŋ, tuu tsaa bɔɔŋ bee bɛ kintutu bamu bɛfɛ toŋ be,
29 Chegando perto de Betfagé e de Betânia, junto do monte chamado das Oliveiras, Jesus enviou dois dos seus discípulos e disse-lhes:
30 tee le, “Gɛnɛ yɛɛŋ li kitoŋ ki nuuŋ limfwe kɛɛ. Mfi wu nɛ fɛsi fe, nɛ gii nɛ ŋɛŋ ŋwanɛ sɔmbwaa ɛ bɛ kaŋ wu, wi ti mɛɛŋɔ saa kɛ le beeŋ le lɛwe kɛ, nɛ fanchɛ wu nɛ bɛ bɛ wu fɛni. Ŋwanɛ sɔmbwaa wu bɛ kaŋ|alt="A colt tied" src="hk00033c.tif" size="col" copy="Horace Knowles" ref="19:30"
30 Ide a essa aldeia que está defronte de vós. Entrando nela, achareis um jumentinho atado, em que nunca montou pessoa alguma; desprendei-o e trazei-mo.
31 Ɛ nɛ gɛɛŋ, nɛ fanchi, wumu bii laa nɛ fanchi kii la le? Nɛ tuu li wuu le, te kikoo wɛkɔɔ wu.”
31 Se alguém vos perguntar por que o soltais, responder-lhe-eis assim: O Senhor precisa dele.
32 Bɔɔŋ bɛ kintutu baa tɛ̀ gɛɛŋ be ŋɛŋ fiee fichu nɛɛ si Jiso tɛ tee li bee.
32 Partiram os dois discípulos e acharam tudo como Jesus tinha dito.
33 Si be tɛ̀ fanchi ŋwanɛ Sɔmbwaa wulu lɛ, bɛniiŋ bɛ tɛ̀ kɛmi sɔmbwaa wulu bii li bee laa, “Nɛ fanchi ŋwanɛ sɔmbwaa wɛɛ kii la?”
33 Quando desprendiam o jumentinho, perguntaram-lhes seus donos: Por que fazeis isto?
34 Be tuu le, “Te Kikoo wɛkɔɔ wu.”
34 Eles responderam: O Senhor precisa dele.
35 Be se dzɔ wu be bɛ bɛ wu fɛ Jiso, be dɛŋ ndú yibe li sɔmbwaa wulu, be biee be miiki Jiso le lɛwe.
35 E trouxeram a Jesus o jumentinho, sobre o qual deitaram seus mantos e fizeram Jesus montar.
36 Le ni giiŋgi, bɛniiŋ tɛ gikisi ndú yibe lɛ dze, se deŋgi li yi-i liwe.
36 À sua passagem, muitas pessoas estendiam seus mantos no caminho.
37 Le gɛɛŋ ni fɛɛshi li dze yi beki li ŋkumɛ wu Biti bi Oli-if lichiŋ, kimbanchɛ ki bɔɔŋ bee bɛ kintutu kichu bɛchi ki wuuyi, ki piɛti Nyɔ lɛwe ŋge kii bintɛwa bi biee lɛ bichu bi be tɛ̀ ŋɛŋ.
37 Quando já se ia aproximando da descida do monte das Oliveiras, toda a multidão dos discípulos, tomada de alegria, começou a louvar a Deus em altas vozes, por todas as maravilhas que tinha visto.
38 Be tɛ̀ wuuyi be tiiti le, “Nyɔ lɔŋ yɛ kimbɔnɛ li Mfɔŋ wu bɛɛ li bukooŋ bu Taa lɛ. Mbɛɛŋgii nuuŋ liboo, bunɔŋa se nuuŋ bu Nyɔ yi nuuŋ liboo li.”
38 E dizia: Bendito o rei que vem em nome do Senhor! Paz no céu e glória no mais alto dos céus!
39 Bɛfarasii bamu bɛ tɛ̀ nuuŋ li kintutu kilu-u linti be dza be tee li Jiso le, “Wi wu ntiifɛ, tee li bɛniiŋ bo bɛ kintutu bani le be chikɛ nshiiŋ.”
39 Neste momento, alguns fariseus interpelaram a Jesus no meio da multidão: Mestre, repreende os teus discípulos.
40 Jiso tuu li bee le, “Ntee beŋ le, ɛ be chikɛ nshiiŋ, kɛ ta yini kibɛɛ gii yi ni yi wuuyi.”
40 Ele respondeu: Digo-vos: se estes se calarem, clamarão as pedras!
41 Jiso bɛ le ni fɛɛshi Jɛrosalɛŋ le bichɛ ni, waŋ kwe,
41 Aproximando-se ainda mais, Jesus contemplou Jerusalém e chorou sobre ela, dizendo:
42 fayi le, “Hebee Jɛrosalɛŋ bee nuuŋ le nɛ kɛɛ fiee fi bɛɛ bɛ mbɛɛŋgii li jobɛ chi bɛŋ chini-i! Se nuuŋ le nɛ mɛɛŋ baa ki kɛɛ kɛ.
42 Oh! Se também tu, ao menos neste dia que te é dado, conhecesses o que te pode trazer a paz!... Mas não, isso está oculto aos teus olhos.
43 Fi fiɛɛ le, nɛ kɛɛ le mfi bɛɛɔ wu bɛniiŋ bɛnɛ bɛ mbani gii be toŋ mbaŋ be kɛnɛ beŋ, be baaŋ beŋ bimbɛ bichu.
43 Virão sobre ti dias em que os teus inimigos te cercarão de trincheiras, te sitiarão e te apertarão de todos os lados;
44 Be gii be lɛ be mɛɛshi bɛ beŋ mɔɔ bɔɔŋ bɛnɛ dududu, be kɛsi yíh yinɛ, tɛtɛ tɛ shɛ li chimu-u liwe kɛ. Fi gii fi ka lɛ, kifɛ nɛ ti mɛɛŋ ki kɛɛ kɛ mfi wu Nyɔ tɛ̀ bɛɛ lɛ be-eŋ kɛ.”
44 destruir-te-ão a ti e a teus filhos que estiverem dentro de ti, e não deixarão em ti pedra sobre pedra, porque não conheceste o tempo em que foste visitada.
45 Jiso dza gɛɛŋ fɛ yih yi muntofi-i, bɛchi kuŋgi bɛniiŋ bɛ tɛ̀ kabini biee fe,
45 Em seguida, entrou no templo e começou a expulsar os mercadores.
46 tiiti li bee le, “Fi fiɛɛ ɛ bɛ tsɛɛ le, Nyɔ tee yɛ le,
46 Disse ele: Está escrito: A minha casa é casa de oração! Mas vós a fizestes um covil de ladrões {Is 56,7; Jr 7,11}.
47 Jiso tɛ̀ shiiŋ tiifi bɛniiŋ li yih yi muntofi-i jo chichi. Bɛte muntofi bɛ nɔŋa bɛ nɔŋa bɛ bɛniiŋ bɛ tɛ̀ tiifi bɛnchi bɛ Nyɔ-ɔ mɔɔ bɛniiŋ bɛ nɔŋa bɛ nɔŋa bɛ fe be se tuu be gwenini le be wo wu.
47 Todos os dias ensinava no templo. Os príncipes dos sacerdotes, porém, os escribas e os chefes do povo procuravam tirar-lhe a vida.
48 Se nuuŋ le be ti mɛɛŋ ki kɛmɛ kɛ dze kɛ, kifɛ bɛniiŋ bɛchu tɛ̀ shiiŋ li Jiso-o lichiŋ be wɛki yɛ le be lɛɛ fiee fi mumkpaŋ li biee bi tɛ̀ tiifi kɛ.
48 Mas não sabiam como realizá-lo, porque todo o povo ficava suspenso de admiração, quando o ouvia falar.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 19, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.