Atos 9
asj (ASJ) vs VC
1 Tɛ nuuŋ li mfi wɛɛ, Sɔɔ mɛɛŋ giiŋgi limfwe bɛ nduŋu, chɛnisi bɛniiŋ bɛ kintutu bɛ Taa lɛ le gii ni woyi be. Se dza gɛɛŋ fɛ kikoo ki bɛte muntofi-i,
1 Enquanto isso, Saulo só respirava ameaças e morte contra os discípulos do Senhor. Apresentou-se ao príncipe dos sacerdotes,
2 le bii biŋwaati le gɛɛŋ bɛ bi li yih yi nlɛkɛ li Nyɔ-ɔ yi Damako, bi doonchi le ɛ wu ŋɛŋ bɛniiŋ bɛ biki Dze yi Taa le, mɔɔ nuuŋ bukɛɛŋ, mɔɔ nuuŋ buniŋ, kɔɔ be kaŋ, bɛ bɛ be Jɛrosalɛŋ.
2 e pediu-lhe cartas para as sinagogas de Damasco, com o fim de levar presos a Jerusalém todos os homens e mulheres que achasse seguindo essa doutrina.
3 Nyɛ wu, Sɔɔ se dza ŋgɛnu Damako, le ni nuuŋ tsɛkɛ li mbochu li kitoŋ kilu-u, kiŋ'wofu kimu taa ki dza ki lɛbi liboo, ki shee li wuu bwiŋ.
3 Durante a viagem, estando já perto de Damasco, subitamente o cercou uma luz resplandecente vinda do céu.
4 We fɛkwiiŋ, woo si jɛ kweŋgi li wuu le, “Sɔɔ, Sɔɔ, ɔ biindi bikaa lɛ mi-i jiŋ kii la?”
4 Caindo por terra, ouviu uma voz que lhe dizia: Saulo, Saulo, por que me persegues?
5 Se bii laa, “Taa, ɛ wɛ noo?” Jɛ yilu tuu le, “Ɛ mi Jiso, wuɔ biindi bikaa lɛ wuu jiŋ wulu.
5 Saulo disse: Quem és, Senhor? Respondeu ele: Eu sou Jesus, a quem tu persegues. {Duro te é recalcitrar contra o aguilhão.
6 Dɛɛni yani, dza we, ɔ lɛ li kito-oŋ, bɛ gii bɛ tee wɛ fiee fi ɔ kɛmi le ɔ fɛ.”
6 Então, trêmulo e atônito, disse ele: Senhor, que queres que eu faça? Respondeu-lhe o Senhor:} Levanta-te, entra na cidade. Aí te será dito o que deves fazer.
7 Bɛniiŋ bɛ tɛ̀ deŋgi bɛ Sɔɔ baa leŋ fe, be ŋgɛsi si be tɛ̀ wuki jɛ yilu be tɛ̀ ŋɛŋ wi kɛ lɛ.
7 Os homens que o acompanhavam enchiam-se de espanto, pois ouviam perfeitamente a voz, mas não viam ninguém.
8 Sɔɔ dza fɛkwiiŋ, le ni wɛki le gwiyɛ lii, mɛɛŋ tuu kɛ le ŋɛŋ biee kɛ. Be kɛmɛ wu li kibɛnɛ-ɛ, be tsɛtsi wu be giiŋgi bɛ wu Damako.
8 Saulo levantou-se do chão. Abrindo, porém, os olhos, não via nada. Tomaram-no pela mão e o introduziram em Damasco,
9 Gɛɛŋ nuuŋ fe jo taa ŋɛnu biee nsiŋ. Tɛ̀ nuuŋ lɛ, jiiyɛ fiee kɛ, wundi yɛ fiee kɛ.
9 onde esteve três dias sem ver, sem comer nem beber.
10 Wi wu kimbeenchɛ wumu tɛ̀ nuuŋ Damako wulu bukooŋ le Ananiya. Taa Jiso dza tee li wuu lɛ fiee fimu si kifiee lɛ le, “Ananiya.” Beŋ le, “Taa, wuŋ mi fɛni.”
10 Havia em Damasco um discípulo chamado Ananias. O Senhor, numa visão, lhe disse: Ananias! Eis-me aqui, Senhor, respondeu ele.
11 Taa tee li wuu le, “Dzatsɛ, ɔ ni ɔ giiŋgi lɛ dze yi bɛ teenyi le Tsaaŋ li, ke ɔ bo fɛ yih yi Judas, ɔ bii wi wumu wu Taasu wu bɛ teenyi le Sɔɔ. Yikɛ ɔ woo, wɛ fe lɛki li Nyɔ-ɔ,
11 O Senhor lhe ordenou: Levanta-te e vai à rua Direita, e pergunta em casa de Judas por um homem de Tarso, chamado Saulo; ele está orando.
12 bee ŋɛŋ wi lɛ fiee fimu si kifiee wu bɛ teenyi le Ananiya, ɛ wu bɛ wu gɛɛ tsaŋ li wuu bwiŋ, le kaari ni ŋiŋgi biee.”
12 {Este via numa visão um homem, chamado Ananias, entrar e impor-lhe as mãos para recobrar a vista.}
13 Se nuuŋ le, Ananiya tee le, “Taa, mi ŋ'woɔ li bɛniiŋ li ŋge kii wi wuni si fetɔɔ biee bibifi li bɛniiŋ bɛ Nyɔ-ɔ Jɛrosalɛŋ.
13 Ananias respondeu: Senhor, muitos já me falaram deste homem, quantos males fez aos teus fiéis em Jerusalém.
14 Bɛɛɔ ni nuuŋ ɛ wu fi buŋga li bɛte muntofi bɛ nɔŋa bɛ nɔŋa, le bɛ kɔɔyɛ bɛniiŋ bɛchu fɛni bɛ lɛki li Nyɔ-ɔ be teenyi bukooŋ bwo.”
14 E aqui ele tem poder dos príncipes dos sacerdotes para prender a todos aqueles que invocam o teu nome.
15 Taa tuu li wuu le, “Gɛnɛ lɛ! Mi ntsaaɔ wi wulu kituŋ li wi wɛŋ wu nimɛ-ɛ, le ni tiifi bukooŋ bweŋ li bɛniiŋ bɛ nuuŋ yɛ Bɛjuu kɛ bɛ bɛmfɔŋ bɛ bee, mɔɔ li bɛniiŋ bɛ Isɛlɛɛ.
15 Mas o Senhor lhe disse: Vai, porque este homem é para mim um instrumento escolhido, que levará o meu nome diante das nações, dos reis e dos filhos de Israel.
16 Mi kibɛɛ ŋgii ndoonchɛ wu si kɛmi le ŋɛŋ ŋgɛ kii bukooŋ bweŋ.”
16 Eu lhe mostrarei tudo o que terá de padecer pelo meu nome.
17 Ananiya se gɛɛŋ, lɛ li yih yilu-u, gɛɛ tsaŋ yee li Sɔɔ li, tee le, “Sɔɔ ŋwaanɛŋ, ɛ Taa Jiso wu toŋ mi. Ɛ Jiso wu ɔ tuu ɔ ŋɛŋ lɛ dze mfi wu ɔ tuu bɛɛ fɛni wɛ. Wu toŋɔ mi le mbɛ mfɛ ɔ kaari ɔ ni ɔ ŋiŋgi biee, Fiana yi Waaŋ se bɛ yi yisɛ li wɛ-ɛ.”
17 Ananias foi. Entrou na casa e, impondo-lhe as mãos, disse: Saulo, meu irmão, o Senhor, esse Jesus que te apareceu no caminho, enviou-me para que recobres a vista e fiques cheio do Espírito Santo.
18 Nɛɛ si tɛ̀ kweŋgi lɛ, fiee fimu fi nuuŋ si bifabu lɛ dza bi bo Sɔɔ lɛ lii bi weyɛ fɛkwiiŋ, se bɛchi ŋiŋgi biee. Dza we, bɛ se lii wu li dzɔɔ.
18 No mesmo instante caíram dos olhos de Saulo umas como escamas, e recuperou a vista. Levantou-se e foi batizado.
19 Le dza ji biee, buŋga kaari bu to wu li bwiŋ.
19 Depois tomou alimento e sentiu-se fortalecido. Demorou-se por alguns dias com os discípulos que se achavam em Damasco.
20 bɛchi mfwa mumkpaŋ deŋgi li yih yi nlɛkɛ li Nyɔ-ɔ, tiiti le, “Jiso nuuŋ ŋwanɛ Nyɔ.”
20 Imediatamente começou a proclamar pelas sinagogas que Jesus é o Filho de Deus.
21 Bɛniiŋ bɛchu bɛ tɛ̀ wuki mɛŋɛ laa, “Wi wuni nuuŋ nɛɛ wi wu tuu deŋgi bifisi bɛniiŋ bɛ lɛki li Nyɔ-ɔ be teenyi bukooŋ buni Jɛrosalɛŋ ni? Mɔɔ wu bɛɛɔ fɛni ni nuuŋ le kɔɔ bɛ nuuŋ fɛni, kaari gɛɛŋ bɛ be, nyɛ li tsaŋ yi bɛte muntofi bɛ nɔŋa bɛ nɔŋa nɛɛ ni?”
21 Todos os seus ouvintes pasmavam e diziam: Este não é aquele que perseguia em Jerusalém os que invocam o nome de Jesus? Não veio cá só para levá-los presos aos sumos sacerdotes?
22 Sɔɔ tuu nɛɛ tiiti fiee kii Jiso giiŋgi nuuŋ limfwe, doonchi le Jiso nuuŋ Kinsofu ki Nyɔ tɛ̀ kaachɛ. Bɛjuu bɛ tɛ̀ nuuŋ Damako waaŋ fiee fi be nuuŋ be tuu li wuu nsiŋ.
22 Saulo, porém, sentia crescer o seu poder e confundia os judeus de Damasco, demonstrando que Jesus é o Cristo.
23 Le jo ka ŋge, Bɛjuu bɛlu shee, be cho ntaŋ le be wo Sɔɔ.
23 Decorridos alguns dias, os judeus deliberaram, em conselho, matá-lo.
24 Be se shiiŋ, be tɛŋgi wu fɛ fweeŋ wu mbaŋ wu Damako-o, le ke kɛti lɔɔ, mɔɔ nuuŋ butuu mɔɔ nuuŋ fɛnshaaŋ, be wo wu. Se nuuŋ le, Sɔɔ kɛɛ ntaŋ wube.
24 Estas intenções chegaram ao conhecimento de Saulo. Guardavam eles as portas de dia e de noite, para matá-lo.
25 Bɛniiŋ bee bɛ kintutu dza be dzɔ wu butuu, be gɛɛ wu lɛ ŋkaa li, be buu wu fɛ fwii wu mbaŋ, be shiiki wu fɛkwiiŋ nuuŋ lɛkuuŋ.Be buu Pɔɔ fɛ fwii mbaŋ|alt="Paul lowered in a basket over the wall" src="lb00333c.tif" size="span" copy="Louise Bass" ref="9:25"
25 Mas os discípulos, tomando-o de noite, fizeram-no descer pela muralha dentro de um cesto.
26 Le Sɔɔ to lijiŋ Jɛrosalɛŋ, tɛ̀ wɛki le taa li kintutu ki bɛniiŋ bɛ kimbeenchɛ-ɛ, be se chɛndi wu bu chɛnu, kifɛ be tɛ̀ beenchi yɛ le gbɛŋgi nuuŋ wi wu be wu kintutu kɛ.
26 Chegando a Jerusalém, tentava ajuntar-se aos discípulos, mas todos o temiam, não querendo crer que se tivesse tornado discípulo.
27 Se nuuŋ le, Banaba tɛ̀ dzɔ wu, bee wu gɛɛŋ fɛ bɔɔŋ bɛ nto-oŋ bɛ Jiso-o. Se tee be si Sɔɔ tɛ̀ ŋɛŋ Taa lɛ dze Taa yɔ li wuu, se tuu tee tɛ be si tɛ̀ tiiti kii Jiso Damako nchɛnu nsiŋ.
27 Então Barnabé, levando-o consigo, apresentou-o aos apóstolos e contou-lhes como Saulo vira o Senhor no caminho, e que lhe havia falado, e como em Damasco pregara, com desassombro, o nome de Jesus.
28 Se nuuŋ le, Sɔɔ tuu nuuŋ le deŋgi bee be li bintsii bichu bi Jɛrosalɛŋ tiiti kii Jiso, nchɛnu nsiŋ.
28 Daí por diante permaneceu com eles, saindo e entrando em Jerusalém, e pregando, destemidamente, o nome do Senhor.
29 Tɛ̀ tiiti tɛ li Bɛjuu bɛ tɛ yeti jɛ́ yi Grik, tɛchini biee bee be, be se dza be wɛki le be wo wu.
29 Falava também e discutia com os helenistas. Mas estes procuravam matá-lo.
30 Bɛniiŋ bɛ kimbeenchɛ-ɛ kɛɛ le bɛ wɛki baa le bɛ wo wu, be se dzɔ wu be bɔɔ bɛ wu li kitoŋ ki Kasaria, be tuumi wu gɛɛŋ Taasu.
30 Os irmãos, informados disso, acompanharam-no até Cesaréia e dali o fizeram partir para Tarso.
31 Li mfi wulu, kintutu ki bɛniiŋ bɛ kimbeenchɛ-ɛ fufɛ li ŋgɛ-ɛ bimbe bi kwɛɛŋ lɛ bi Judiya bɛ Galilii mɔɔ Samaaria. Fiana yi Waaŋ se fɛ le kintutu kilu tɛmi, ki tuu ki tɛɛti li kintutu ki kuu. Ki se tsiiŋ, ki guundi nuuŋ Taa.
31 A Igreja gozava então de paz por toda a Judéia, Galiléia e Samaria. Estabelecia-se ela caminhando no temor do Senhor, e a assistência do Espírito Santo a fazia crescer em número.
32 Pita tɛ̀ deŋgi giiŋgi lɛ bɛniiŋ bɛ nuuŋ bɛ Nyɔ-ɔ li bintsii bichu, dɛndɛ gɛɛŋ bo fɛ bɛ nuuŋ Lida-a.
32 Pedro, que caminhava por toda parte, de cidade em cidade, desceu também aos fiéis que habitavam em Lida.
33 Si tɛ̀ nuuŋ fe lɛ, ŋɛŋ wumu ɛ ŋgwɛ tɛ kɔɔ wu, bukooŋ bwee nuuŋ le Eenia, ɛ wu ŋgeeŋ wu tsi fɛntaa biya nyaaŋ.
33 Ali achou um homem chamado Enéias, que havia oito anos jazia paralítico num leito.
34 Si Pita tɛ̀ ŋɛŋ wu lɛ, tee li wuu le, “Eenia, Jiso Krai wɔnchɔɔ wɛ kituŋ. Dza we ɔ nachɛ kintaa ko.” Mfwa mumkpaŋ Eenia dza we.
34 Disse-lhe Pedro: Enéias, Jesus Cristo te cura: levanta-te e faze tua cama. E levantou-se imediatamente.
35 Bɛniiŋ bɛ Lida mɔɔ bɛ li kinɛɛŋ ki Shalɔ-ɔŋ bɛchu ŋɛŋ si wi wulu tɛmi kituŋ, be gɛɛ shéŋ li Taa Jiso-o.
35 Viram-no todos os que habitavam em Lida e em Sarona, e converteram-se ao Senhor.
36 Fi tɛ̀ nuuŋ ɛ kwɛɛŋ wumu nuuŋ li kitoŋ ki Jopa, ɛ tɛ̀ nuuŋ wi wu kimbeenchɛ-ɛ, bukooŋ bwee nuuŋ le Tabita, bukooŋ buni nuuŋ lɛ jɛ́ yi Grik le Dooka. Tɛ̀ shiiŋ feti biee bi dzeeŋ mfi kwi, fii bɛniiŋ bɛ kifoo lɛ.
36 Em Jope havia uma discípula chamada Tabita - em grego, Dorcas. Esta era rica em boas obras e esmolas que dava.
37 Le ni nuuŋ li jo yɛɛ, kwɛɛŋ wulu we chigɔŋ, kwi. Bɛ tsootsɛ gwini chee, bɛ miri bɛ gɛɛ wu lɛ lo-oŋ wu yih wu lɛwe.
37 Aconteceu que adoecera naqueles dias e veio a falecer. Depois de a terem lavado, levaram-na para o quarto de cima.
38 Si Jopa tɛ̀ nuuŋ li Lida-a lichiŋ lɛ, kintutu ki bɛniiŋ bɛ kimbeenchɛ-ɛ dza ki woo le Pita wɛ Lida, ki se toŋ buniŋ bɛfɛ lɛ wuu. Be gɛɛŋ be lɛkɛ wu le, Mintemii, le bɛ li bikaa li liwe.
38 Ora, como Lida fica perto de Jope, os discípulos, ouvindo dizer que Pedro aí se encontrava, enviaram-lhe dois homens, rogando-lhe: Não te demores em vir ter conosco.
39 Pita se dza bee be giiŋgi. Le gɛɛŋ bo fe, be dzɔ wu be miri bɛ wu lɛ lo-oŋ wu yih wu lɛwe wɛɛ. Ɛ bukɛɛŋ bɛɛŋku-u bɛ fe bɛchu kɛnɛ wu be tasɛ be dii, be yiŋgisi wu ndú yi Dooka tɛ̀ feti mfi wu tɛ̀ mɛɛŋ we.
39 Pedro levantou-se imediatamente e foi com eles. Logo que chegou, conduziram-no ao quarto de cima. Cercavam-no todas as viúvas, chorando e mostrando-lhe as túnicas e os vestidos que Dorcas lhes fazia quando viva.
40 Pita buu be bɛchu lɛkuuŋ, toŋ núŋ fɛkwiiŋ lɛki li Nyɔ-ɔ, dza fiiki yi tee li gwini chilu-u le, “Tabita dza we.” Se biee gwiyɛ lii, bichɛ ŋɛŋ Pita, se dza shee we.
40 Pedro então, tendo feito todos sair, pôs-se de joelhos e orou. Voltando-se para o corpo, disse: Tabita, levanta-te! Ela abriu os olhos e, vendo Pedro, sentou-se.
41 Pita kɛmɛ wu li kibɛnɛ-ɛ, leŋ we. Pita kaari teeŋ bɛniiŋ bɛ nuuŋ bɛ Nyɔ-ɔ bɛ bukɛɛŋ bɛɛŋku-u baa, doonchɛ wu li bee, ɛ wu kaari wu yiŋ.
41 Ele a fez levantar-se, estendendo-lhe a mão. Chamando os irmãos e as viúvas, entregou-lha viva.
42 Ntoŋ wulu se saaŋgɛ wu gɛɛŋ Jopa kwikwi. Bɛniiŋ ŋge se gɛɛ shéŋ li Taa li.
42 Este fato espalhou-se por toda Jope e muitos creram no Senhor.
43 Pita tɛ̀ tsi Jopa li jo ŋgee li, tsiiŋ bee wumu wu tɛ̀ nachi dzí bukooŋ bwee nuuŋ le Simu.
43 Pedro permaneceu ainda muitos dias em Jope, em casa dum curtidor, chamado Simão.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Atos 9, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.