Romanos 7
Yakan Bible (YKA_WBT) vs NTLH
1 Meˈ kapungtinaˈihanku masandel pu si Isa Almasihin, bugtuˈ tahātibi sōng pinaˈinku inin peggeˈ kataˈuhanbi saraˈin. Saraˈin taga kapatut hep si aˈa tiggelan aˈa miyaˈan ellum.
1 Meus irmãos, vocês todos podem compreender muito bem o que vou dizer. Vocês conhecem as leis e sabem que elas só têm poder sobre uma pessoa enquanto essa pessoa está viva.
2 Saˈupama bang dendehin magella, paˈin saraˈin weˈ subey iye magdambuwaˈ duk ellanen tiggelan ellanen ellum. Saguwaˈ bang matey ne ellanen gaˈ ne niyaˈ kaput saraˈ miyaˈan si iye.
2 Por exemplo, a mulher casada está ligada pela lei ao marido enquanto ele estiver vivo; mas, se ele morrer, ela estará livre da lei que a liga ao marido.
3 Manjari, bang ellum pe ellanen bu padambuwaˈ iye si lella seddili, magjina iye. Saguwaˈ bang matey ne ellanen gaˈ ne niyaˈ kaput saraˈin si iye, hangkan gaˈi iye magjina bang iye magella balik peggeˈ matey ne du ellanen.
3 De modo que, se ela viver com outro homem enquanto o marido estiver vivo, ela será chamada de adúltera. Mas, se o marido morrer, ela estará legalmente livre e não cometerá adultério se casar com outro homem.
4 Meˈ kapungtinaˈihanku masandel pu si Isahin, kuweˈ miyaˈan du isab kaˈam duk saraˈ tasulat si Musahin. Gaˈ ne niyaˈ kaput saraˈ miyaˈan si kaˈam peggeˈ kuweˈ ne kaˈam bakas matey magtuhut duk si Isa kamateynen. Duk kuweˈ magtuhut isab kaˈam pinakellum duk si Isa pamakellum iye balikin duk kuweˈitu sukuˈ si iye ne kaˈam supaya kaˈam kapaghinangan hāp duk tapudji du Tuhanin.
4 O mesmo acontece com vocês, meus irmãos. Do ponto de vista da lei, vocês também já morreram, pois são parte do corpo de Cristo. E agora pertencem a ele, que foi ressuscitado para que nós possamos viver uma vida útil no serviço de Deus.
5 Matuˈuhin masa iye pe tinuhutten bi disalite bi magdusehin, sakaliˈ takalete saraˈin masi du hinangte meˈ malaˈatin duk pasōng pe bayaˈte magdusehin. Hangkan maghinang laˈat kite bi bu kaˈujudannen matey kite bi duk tapī dem narkaˈ.
5 Pois, quando vivíamos de acordo com a nossa natureza humana, os maus desejos despertados pela lei agiam em todo o nosso ser e nos levavam para a morte.
6 Saguwaˈ kuweˈitu gaˈ ne niyaˈ kaput saraˈin si kite bi peggeˈ kuweˈ bakas matey ne kite bi duk pinaluwas ne kite bi amban duse. Seddili ne panuhutte bi Tuhanin kuweˈitu. Dumaˈin ne kuweˈ matuˈuhin weˈ subey hadja tatuhutte bi sasuku tasulat dem saraˈin. Saguwaˈ kuweˈitu baˈahuhan Niyawa Tuhanin ne ateyten bi duk tabanganne kite bi nuhut Tuhanin.
6 Porém agora estamos livres da lei porque já morremos para aquilo que nos mantinha prisioneiros. Por isso somos livres para servir a Deus não da maneira antiga, obedecendo à lei escrita, mas da maneira nova, obedecendo ao Espírito de Deus.
7 Kaw kaˈam magpaˈin, “Na, bang kuweˈ iyan, laˈat hatiˈ saraˈin.” Gaˈi. Gaˈi laˈat saraˈin. Bang gaˈ miyaˈan niyaˈ saraˈ, gaˈi pastiˈ si kite bang ine dusehin. Saˈupama bang gaˈ miyaˈan niyaˈ saraˈ magpaˈin, “Daˈa pagnapsuhanun alataˈ saweˈnun,” na, gaˈ siˈ kataˈuhanku weˈ magnapsuhin laˈat.
7 O que vamos dizer então? Que a própria lei é pecado? É claro que não! Mas foi a lei que me fez saber o que é pecado. Pois eu não saberia o que é a cobiça se a lei não tivesse dito: “Não cobice.”
8 Pagsakaliˈ kataˈuhanku amban saraˈin weˈ gaˈi hāp magnapsuhin, manjari usaˈ disaliku magdusehin hangkan pasōng napsukun. Hāti pinaˈinku inin, bang gaˈ niyaˈ saraˈ, gaˈi kataˈuhante weˈ magduse kite.
8 Porém o pecado se aproveitou dessa lei para despertar em mim todo tipo de cobiça. Porque, se não existe a lei, o pecado é uma coisa morta.
9 Masa gaˈ pe kataˈuhanku saraˈin, kannalku weˈ hāp ku duk gaˈ niyaˈ duseku. Saguwaˈ sakaliˈ ne kataˈuhanku saraˈin, tahātiku ne weˈ dusehan hatiˈ ku duk magkasōng dusekun,
9 Pois houve um tempo em que eu não conhecia a lei e estava vivo. Mas, quando fiquei conhecendo o mandamento, o pecado começou a viver,
10 duk tahātiku weˈ sukuˈkun matey duk tapī si narkaˈ. Saraˈin pinangurung weˈ Tuhanin supaya bang tuhutte bi, urunganne kite bi umul gaˈ tamananne si surgaˈ. Saguwaˈ bang si aku, peggeˈ gaˈi tatuhutku saraˈin, sukuˈkun matey duk ilegga weˈ Tuhanin.
10 e eu morri. E o próprio mandamento que me devia trazer a vida me trouxe a morte.
11 Kuweˈ hep ku kaˈakkalan weˈ dusehin peggeˈ gaˈi tatuhutku saraˈ Tuhanin. Duk kaˈujudanne iyan matey ku duk tapī ku si narkaˈ.
11 Porque o pecado, aproveitando a oportunidade dada pelo mandamento, me enganou e, por meio do mandamento, me matou.
12 Manjari, saraˈ pinangurung weˈ Tuhanin gaˈ niyaˈ laˈat-laˈatne. Kēmon pangandaˈakan saraˈin amban Tuhan duk bentel duk hāp.
12 Assim a lei vem de Deus; e o mandamento também vem de Deus, diz o que é certo e é bom.
13 Na, saraˈ Tuhan mahāp inin, iye ke inin jānante matey duk tapī si narkaˈ? Asal dumaˈin. Saguwaˈ duseten jānnen. Pinaguwaˈ weˈ saraˈ mahāpin bang saˈingge teˈed kalaˈat duseten duk duseten jānante matey duk tapī si narkaˈ. Amban saraˈ mahāp inin puˈun ngapastiˈ weˈ dusehin asal laˈat manamalan.
13 Então será que o que é bom me levou à morte? É claro que não! Foi o pecado que fez isso. Pois o pecado, usando o que é bom, me trouxe a morte para que ficasse bem claro aquilo que o pecado realmente é. E assim, por meio do mandamento, o pecado se mostrou mais terrível ainda.
14 Kataˈuhante weˈ saraˈin amban Tuhan. Saguwaˈ aku inin manusiyaˈ du hadja duk luwal ku magduse, hangkan kuweˈ ku banyagaˈ dusekun.
14 Sabemos que a lei é divina; mas eu sou humano e fraco e fui vendido ao pecado para ser seu escravo.
15 Gaˈi teˈed tahātiku hatulankun. Peggeˈ meˈ mahāp kinabayaˈanku hininangin, gaˈi hinangku. Saguwaˈ iye hininangkun malaˈat manggaˈi kinabayaˈankun.
15 Eu não entendo o que faço, pois não faço o que gostaria de fazer. Pelo contrário, faço justamente aquilo que odeio.
16 Bang kabunsihanku meˈ hinanganku malaˈatin, hātinen kahagad ku weˈ hāp saraˈin.
16 Se faço o que não quero, isso prova que reconheço que a lei diz o que é certo.
17 Hangkan hep bang ku maghinangan laˈat, dumaˈin amban pikilanku peggeˈ bunsi ku si malaˈat miyaˈan. Saguwaˈ duse diyalem ateykun, iye miyaˈan manugnūgan akuhin.
17 E isso mostra que, de fato, já não sou eu quem faz isso, mas o pecado que vive em mim é que faz.
18 Kataˈuhanku weˈ manusiyaˈ du hadja ku duk asal gaˈ niyaˈ hāp dem ateyku. Bisan du asal kabayaˈankun maghinangan hāp saguwaˈ gaˈi kaˈanggawtaˈanku.
18 Pois eu sei que aquilo que é bom não vive em mim, isto é, na minha natureza humana. Porque, mesmo tendo dentro de mim a vontade de fazer o bem, eu não consigo fazê-lo.
19 Peggeˈ gaˈi hinangku mahāp kinabayaˈanku hininangin. Saguwaˈ iye hininangkun malaˈat manggaˈi kinabayaˈankun.
19 Pois não faço o bem que quero, mas justamente o mal que não quero fazer é que eu faço.
20 Manjari bang hinangku malaˈat manggaˈi kinabayaˈanku hininangin, hātinen dumaˈin ne amban pikilanku saguwaˈ duse diyalem ateykun iye manugnūgan akuhin duk hinangku.
20 Mas, se faço o que não quero, já não sou eu quem faz isso, mas o pecado que vive em mim é que faz.
21 Hangkan hep iye ne inin kuweˈ addatkun. Bisan ku mabayaˈ maghinangan hāp, kuweˈ niyaˈ nugnūgan aku maghinang laˈat duk iye miyaˈan hininangkun.
21 Assim eu sei que o que acontece comigo é isto: quando quero fazer o que é bom, só consigo fazer o que é mau.
22 Dem pikilanku asal sinna ku teˈed nuhut saraˈ Tuhanin.
22 Dentro de mim eu sei que gosto da lei de Deus.
23 Saguwaˈ niyaˈ isab dem ateyku nugnūgan aku gaˈi dinaˈak tinuhut saraˈ dinūsan pikilanku miyaˈan. Asal kuweˈ ku banyagaˈ disaliku magdusehin hangkan gaˈ dapatku.
23 Mas vejo uma lei diferente agindo naquilo que faço, uma lei que luta contra aquela que a minha mente aprova. Ela me torna prisioneiro da lei do pecado que age no meu corpo.
24 Asal sasew teˈed dem pikilankun. Sine manabangan akuhin duk ne gaˈi tatuhutku disaliku magdusehin. Bang gaˈ niyaˈ nabangan aku, sudda matey ku inin duk tapī ku si narkaˈ.
24 Como sou infeliz! Quem me livrará deste corpo que me leva para a morte?
25 Saguwaˈ magsukul ku teˈed si Tuhan peggeˈ tabangne ku sabab bakas tahinang Isa Almasi, Panuhutanten bi. Na, iye ne miyaˈan: bang gaˈi kite tabang Tuhanin, duwe magdaˈagan dem baranten. Bang kite hadja, pikilanten asal tuhutte saraˈ Tuhanin. Saguwaˈ disalite magdusehin nugnūgan kite dinaˈak magduse.
25 Que Deus seja louvado, pois ele fará isso por meio do nosso Senhor Jesus Cristo! Portanto, esta é a minha situação: no meu pensamento eu sirvo à lei de Deus, mas na prática sirvo à lei do pecado.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Romanos 7, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.