Hebreus 11

Awaeha Vovouna Minaveha Movia (MVN) vs NTLH

Sair da comparação
NTLH Nova Tradução na Linguagem de Hoje 2000
1 Vitumahana‑hoina deina. Avaha kanamanei aituhu aviani yaka nua‑vaniaha nui kapotapota tuta ataina wayahina, apaina dewana kadueyei, kavaniahei. Eha kava‑hamwahamwana. Vona ahiahina, tuta ataina wayahina eha aka pata yaka nua‑vaniaha pouna kadueye, kate kanamane‑yehai apaina kavaniahei.
1 A fé é a certeza de que vamos receber as coisas que esperamos e a prova de que existem coisas que não podemos ver.
2 Tuta nonova wayahina Yaubada yaka tupua‑nenenehi apa‑vidovidohei taui yai vitumahana wayahina.
2 Foi pela fé que as pessoas do passado conseguiram a aprovação de Deus.
3 Itoka yaka vitumahana wayahina kanamanei Yaubada dewa habuhabuna vevewanei yana vona wayahina. Wayahina, dewaia eha ita‑vinꞌ‑omo mani dewai kadueyei wayahia. Eha‑ohota. Yaubada dewa habuhabuna kadueyei vevewane‑neiei dewaia eha kata‑dueye wayahia.
3 É pela fé que entendemos que o Universo foi criado pela palavra de Deus e que aquilo que pode ser visto foi feito daquilo que não se vê.
4 Onoto ana wava Abeli ya vitumahana wayahina vi‑nomu ahiahina vi‑nomui Yaubada wayahina. Ka ya vi‑nomuna vaneina ana wava Kaini ya vi‑nomu vane‑tawanei Yaubada matana. Wayahina, Yaubada dewa‑haiawa Abeli ya vi‑nomuna wayahina, kadu apa‑tunutunuhi, iuna ya vitumahana wayahina vi‑nomui. Ka Abeli avaha tanopi taina ni‑tawanei, kate tauna ya vitumahana‑hoina itoka yaka pai dune ahiahina aitam.
4 Foi pela fé que Abel ofereceu a Deus um sacrifício melhor do que o de Caim. Pela fé ele conseguiu a aprovação de Deus como homem correto, tendo o próprio Deus aprovado as suas ofertas. Por meio da sua fé, Abel, mesmo depois de morto, ainda fala.
5 Ka kadu onoto ana wava Enoki ya vitumahana wayahina eha tꞌ‑aniga. Yaubada tauna na yawaina epa‑vaneyei wahuma. Iuna Yaubada mai‑apa‑vidovidohei, ka wayahina ivona, “Tauna yana dewa wayahina adewa‑haiawa.” Ka Enoki avaha maiova, ka tau maꞌ tanopi inaunau‑nene‑wayohe, ka eha ai pata ivaniahe tanopia, iuna tauna wahuma mamaei.
5 Foi pela fé que Enoque escapou da morte. Ele foi levado para Deus, e ninguém o encontrou porque Deus mesmo o havia levado. As Escrituras Sagradas dizem que antes disso ele já havia agradado a Deus.
6 Vona ahiahina, aituhu aviyaivia yai nuanua Yaubada ivo‑vi‑dewa‑haiawi, taui nau‑wawani Yaubada ivitumahanei. Ka aituhu aviyaivia ivinꞌ‑omo Yaubada wayahina, taui nau‑wawani ivitumahanei tauna maꞌ‑vavaha, kadu nau‑wawani ivitumahanei aituhu inaunau‑nene bagibagina tauna wayahina, apaina tauna dewana na‑nau‑patei ahiahina wayahina.
6 Sem fé ninguém pode agradar a Deus, porque quem vai a ele precisa crer que ele existe e que recompensa os que procuram conhecê-lo melhor.
7 Ka kadu onoto ana wava Noa ya vitumahana wayahina. Ka tutana Yaubada nau‑vi‑avini dewaia vitana inꞌ‑omo wayahi, Noa nononi ka vi‑ateteyei, ka wae ananina ana wava arikaV nau‑vevewanei, e tauna ya nuanua yana yoko na‑ito‑yavuhi deina. Tauna ya vitumahana mamaei, kate tau maꞌ tanopi eha ita‑vitumahane. Wayahina kadueyei, Noa ya vitumahana tau maꞌ tanopi yai dewa apa‑goyogoyoei, kadu Yaubada Noa apa‑tunutunuhi ya vitumahana wayahina.
7 Foi pela fé que Noé ouviu os avisos de Deus sobre as coisas que iam acontecer e que não podiam ser vistas. Noé obedeceu a Deus e construiu uma barca em que ele e a sua família foram salvos. Assim Noé condenou o mundo e recebeu de Deus a aprovação que vem por meio da fé.
8 Ka kadu onoto ana wava Abaraham ya vitumahana wayahina. Ka tutana Yaubada honei, Abaraham vonana vi‑muniei, e ya meagai ni‑tawanei, e aitam meagai vovouna mani papania vaniahei. Yaubada vona‑dabedabei, apaina papani‑nana Abaraham ya papani. Wayahina, tauna mini, ine, kate avi papani wayahina omomo eha tꞌ‑anamane.
8 Foi pela fé que Abraão, ao ser chamado por Deus, obedeceu e saiu para uma terra que Deus lhe prometeu dar. Ele deixou o seu próprio país, sem saber para onde ia.
9 Ka kadu ya vitumahana wayahina avaha papani‑nana vaniahei, inui, e mamaei aitam tau bwanibwani deina. Eha aitam manua ta‑yone, kate vahitau wagana wayahina ine nau‑vevewanei mamaei nihenia. Ka kadu munia, yana yoko Isaki kadu Iakobo imamaei ine nihenia aitamoata deina. Yaubada Abaraham vona‑dabedabeyei tano‑nana wayahina, kadu Isaki kadu Iakobo vona‑dabedabeyei aitamoata deina.
9 Pela fé ele morou como estrangeiro na terra que Deus lhe havia prometido. Viveu em barracas com Isaque e Jacó, que também receberam a mesma promessa de Deus.
10 Ka Abaraham mamaei tau bwanibwani deina, iuna ya nuanua tuta tepaia mani meagai na‑vaniahei, aitam meagai a tau vevewana kadu a tau yona vivane Yaubada.
10 Porque Abraão esperava a cidade que Deus planejou e construiu, a cidade que tem alicerces que não podem ser destruídos.
11 Ka Abaraham avaha vi‑nainai, ka ya vavine ana wava Sara gagana. Kate Abaraham ya vitumahana mamaei. Ka tutana Yaubada Abaraham vona‑dabedabeyei natuna wayahina, akanai Abaraham vonana vitumahanei. Iuna tauna nuanua Yaubada eha ana pata vitupu, kate vona tunutunuhina ana heta vonevonei.
11 Foi pela fé que Abraão se tornou pai, embora fosse velho demais e a própria Sara não pudesse ter filhos. Ele creu que Deus ia cumprir a sua promessa.
12 Wayahina, Abaraham vi‑nainai, ka dewa vi‑natuna wayahina tauna onoto aninigana deina. Kate munia, Yaubada ya vona‑dabadabana wayahina Abaraham yana yoko ivinꞌ‑omo, ka yana yoko ivi‑habu‑vainei, e tuta munia wayahina yana yoko ai yau wadima wahuma imamaei ai yau deinake, ka kadu magama tania ai yau deina.
12 Assim, de um só homem, que estava praticamente morto, nasceram tantos descendentes como as estrelas do céu, tão numerosos como os grãos de areia da praia do mar.
13 Tau vitumahanaia habuhabui ai wava avaha atomani nonova ianiga. Ka tutana ianiga, taui yai vitumahana pouna eha ita‑vaniahe. Taui Yaubada ya vona‑dabadabaia ivitumahanei, ka vona‑dabadabaia poui iawaehei aitam aviani bana mamanaina ai pata idueyei deina. Ka tutana dewaia vaneana inononi, akanai idewa‑haiawa wayahi. Wayahina, taui yawai tanopia nihenina iawaehei aitamoata taui yai papani‑hoina eha tanopi. Kate baina taui imamaei tau bwanibwani deina.
13 Todos esses morreram cheios de fé. Não receberam as coisas que Deus tinha prometido, mas as viram de longe e ficaram contentes por causa delas. E declararam que eram estrangeiros e refugiados, de passagem por este mundo.
14 Vona ahiahina, aituhu aviyaivia iawaehei aitamoata deina, akanai iviwaveneka yai nuanua papani tunina wayahina inaunau‑nene, vivane yai papani‑hoina.
14 E aqueles que dizem isso mostram bem claro que estão procurando uma pátria para si mesmos.
15 Ka aituhu tau vitumahana‑naia inuanua ananina yai meagai tanopia avaha ini‑tawanei wayahia, akanai, taui ai pata imavina meagai‑naia wayahia.
15 Não ficaram pensando em voltar para a terra de onde tinham saído. Se quisessem, teriam a oportunidade de voltar.
16 Kate tau vitumahana‑naia yai nuanua tunina. Yai nuanua ananina papani tunina ivaniahei. Ka papani tunina, vivane papani wahuma, baina tanopia vidoha‑tawanei. Wayahina, avi tuta tomotaui ihaehaeyei tauna yai Yaubada, akanai Yaubada eha na‑ini‑yauyau yai dewana wayahina. Iuna Yaubada avaha yai meagai vo‑vi‑aiaia wayahi.
16 Mas, pelo contrário, estavam procurando uma pátria melhor, a pátria celestial. E Deus não se envergonha de ser chamado de o Deus deles, porque ele mesmo preparou uma cidade para eles.
17 — ausente —
17 Foi pela fé que Abraão, quando Deus o quis pôr à prova, ofereceu o seu filho Isaque em sacrifício . Deus tinha prometido muitos descendentes a Abraão, mas mesmo assim ele estava pronto para oferecer o seu único filho em sacrifício.
18 — ausente —
18 Deus lhe tinha dito: “Por meio de Isaque é que você terá descendentes.”
19 Ka Abaraham ana pata na‑dewei deina, iuna tauna anamanei Yaubada ana pata tau aninigai na‑si‑vi‑mini‑havinei. Ka kana‑vona Abaraham ya dewana iakwa, dewana ana dune natuna aniga wayahina mavi‑havine deina.
19 Abraão reconhecia que Deus era capaz de ressuscitar Isaque, e, por assim dizer, Abraão tornou a receber da morte o seu filho Isaque.
20 Ka Abaraham natuna ana wava Isaki kadu ya vitumahana wayahina. Wayahina, tauna natunatuna Iakobo ka Esau ainua nau‑iaiavei yai tuta omomo wayahina.
20 Foi pela fé que Isaque prometeu bênçãos para o futuro a Jacó e a Esaú.
21 Ka kadu Iakobo ya vitumahana wayahina. Ka tutana tauna eha ani‑hoina nꞌ‑aniga, yana guna hetana nau‑vana ka Yaubada awa‑davei, e Iosepa natunatuna ainua vi‑honei iomo, e tauna nau‑iaiavei.
21 Foi pela fé que Jacó, pouco antes de morrer, abençoou os filhos de José. Ele se apoiou na sua bengala e adorou a Deus.
22 Ka kadu Iosepa ya vitumahana wayahina. Ka tutana tauna eha ani‑hoina nꞌ‑aniga, akanai me Isiraeli yai opu papani Egipita wayahina mai‑haeyei. Ka tauna veimea boui vivane yanꞌ aniga munina, me Isiraeli tauna numanumana ipoyꞌ‑avini. Ka aituhu avi tuta papani Egipita ini‑tawanei, akanai, taui nau‑wawani tauna numanumana wayahia iopu, e munia yai papani nihenina itavuni.
22 Foi pela fé que José, quando estava para morrer, falou da saída dos israelitas do Egito e deu ordens sobre o que deveria ser feito com o seu corpo.
23 Ka kadu Mosese ayo‑amana yai vitumahana wayahia. Ka avaha Mosese tupua, taui ainuai ibou‑hivei wahava aitonu nihenia. Iuna ana dune ahiahina, ka avaha ianamanei, tauna mani tevana vane‑tawanei. Ka eha KiniV ParaoV ya veimea panina ita‑mataute.
23 Foi pela fé que os pais de Moisés, quando ele nasceu, o esconderam durante três meses. Eles viram que o menino era bonito e não tiveram medo de desobedecer à ordem do rei.
24 — ausente —
24 Foi pela fé que Moisés, quando já era adulto, não quis ser chamado de filho da filha de Faraó.
25 — ausente —
25 Ele preferiu sofrer com o povo de Deus em vez de gozar, por pouco tempo, os prazeres do pecado.
26 Mosese yana dewa deina, iuna tauna Yaubada ya vona‑dabadabana nau‑pata maꞌ‑vavaha wayahina vitumahanei. Wayahina, tauna dewa ainua bou‑viwavei, vivane papani Egipita a kaikaiwabo ananina, ka ini‑yauyau kadu awa‑viaoha Tau Ito‑yavuha wayahina. Ka tauna vitumahanei aituhu ini‑yauyau na‑vaniahei iuna tauna Yaubada vi‑muniei, akanai munia nau‑pata ahiahina na‑vaniahei Yaubada wayahina, ka nau‑patana kaikaiwabo‑naia vane‑tawanei.
26 Ele achou que era muito melhor sofrer o desprezo por causa do Messias do que possuir todos os tesouros do Egito. É que ele tinha os olhos fixos na recompensa futura.
27 Ka kadu ya vitumahana wayahina papani Egipita na‑ni‑tawanei, eha KiniV ParaoV ya nua‑goyo ta‑mataute. Itoka tomotau eha aka pata Yaubada kadueye matakaia. Ka Mosese toha‑vi‑anai, iuna ya vitumahana wayahina tauna Yaubada dudueyei deina.
27 Foi pela fé que Moisés saiu do Egito, sem ter medo da raiva do rei, e continuou firme, como se estivesse vendo o Deus invisível.
28 Ka kadu Mosese ya vitumahana wayahina Itouvuha Toneina dewei tunuhina. Ka me Isiraeli dayaha wayahina yai manua inau‑pesipesia, e ununu‑taui ai tau nau‑vi‑aniga ibou‑potei yai manua wayahia deina.
28 Pela fé Moisés começou o costume de celebrar a Páscoa e mandou marcar com sangue as portas das casas dos israelitas para que o Anjo da Morte não matasse os filhos mais velhos deles.
29 Ka kadu me Isiraeli yokoia yai vitumahana wayahia. Wayahina, taui Hawana Yabebenina iaubo‑tamana tanopi ayayana wayahina. Kate tutana me Egipita ivitapewa ivi‑munie, kadu idewa‑dadana iaubo‑tamana, taui eha ai pata, e habuhabui igavivina.
29 Foi pela fé que os israelitas atravessaram o mar Vermelho como se fosse terra seca. E, quando os egípcios tentaram atravessar, o mar os engoliu.
30 Ka me Isiraeli yokoia yai vitumahana wayahia, ka tutana taui meagai Ieriko itutu‑vivini auyewa ai yau 7 nihenia, akanai meagaina a tutu‑gana ananina ipeu iopu.
30 Foi pela fé que caíram as muralhas de Jericó, depois que os israelitas marcharam em volta delas durante sete dias.
31 Ka kadu tau kenekenene vavinena ana wava Rahaba ya vitumahana wayahina. Ka tutana me Isiraeli imavina eha ani‑hoina tomotaui eha Yaubada ita‑vi‑ateteye ivita‑vovoni, eha Rahaba nui ita‑nau‑vi‑anigi, kate iaito‑yavuhi. Iuna tutana tau dune hivahivana naona iomo meagaina idune‑nau‑nene, Rahaba nau‑kaiwei kadu ivaitei.
31 Foi pela fé que Raabe, a prostituta, não morreu com os que tinham desobedecido a Deus, pois ela havia recebido bem os espiões israelitas.
32 Ka medeina au pata tau vitumahana habuhabui ai viviwava anau‑viviwava‑yehai? Eha aka pata Gideoni, ka Baraka, ka Samsoni, ka Iepita, ka Davida, ka Samuela kadu tau apa‑taputapu habuhabui ai viviwava kanononi.
32 O que mais posso dizer? O tempo é pouco para falar de Gideão, de Baraque, de Sansão, de Jefté, de Davi, de Samuel e dos profetas .
33 Taui yai vitumahana wayahina dewa tunina tunina idedewei. Tupwai papani inau‑havia ka ivane. Ka tupwai yai tomotau iveimeyei tunuhina. Ka tupwai Yaubada yana vona tunutunuhina ivi‑muniei, e iakwa, aviani Yaubada vona‑dabedabeyei ivaniahei aitamoata deinake. Tupwai vahitau manimanini ana wava lioniV awai ibou‑potei.
33 Pela fé eles lutaram contra nações inteiras e venceram. Fizeram o que era correto e receberam o que Deus lhes havia prometido. Fecharam a boca de leões,
34 Ka kadu tupwai ai yabeyabena anani ikweu‑neiei, e tupwai havia ana tuta wayahina inama nihona inovo‑tawanei. Tupwai iaihanua, kate Yaubada ivaitei ibagibagi. Ka kadue tupwai havia ana tuta wayahina iate‑vatu‑vaine, e tau bwanibwani ai tau nau‑havia ivita‑vovoni‑neiei.
34 apagaram incêndios terríveis e escaparam de serem mortos à espada. Eram fracos, mas se tornaram fortes. Foram poderosos na guerra e venceram exércitos estrangeiros.
35 Ka kadu tupwai vaivine yai vitumahana wayahia. Ka taui yai yoko avaha aninigai imini‑havine ivaniahe‑havinei.
35 Pela fé mulheres receberam de volta os seus mortos, que ressuscitaram. Outros foram torturados até a morte; eles recusaram ser postos em liberdade a fim de ressuscitar para uma vida melhor.
36 Ka tau vitumahana ai havia imamaei, ka ivi‑waipoei, ka yavunai wayahia ivunuvunui. Ka tupwai ai havia ipoyꞌ‑avini, iyohoni, e manua yohona nihenina ibouni, imamaei.
36 Alguns foram insultados e surrados; e outros, acorrentados e jogados na cadeia.
37 Tupwai ai havia itutu‑hanuhanu‑neiei ianiga, ka tupwai ai havia iaupwa‑nuei, ka tupwai inama wayahia inau‑vi‑anigi‑neiei. Ka tupwai eha ai kwama ahiahina. Wayahina, sipiV wagana o kadi gotiV wagana wayahina ivivi‑kwama ka yai maꞌ vita tau payapayaya deina, iuna tomotau ivi‑goyo‑neiei.
37 Outros foram mortos a pedradas; outros, serrados pelo meio; e outros, mortos à espada. Andaram de um lado para outro vestidos de peles de ovelhas e de cabras; eram pobres, perseguidos e maltratados.
38 Tau maꞌ tanopi‑naia goyona, ka tau vitumahanaia ahihi‑vainena. Eha nau‑wawani taui tau maꞌ tanopi nui imamae! Tupwai ini‑awana‑kavokavovo papani anata nihenia, kadu papani oyaoyana wayahia. Ka tupwai yai pai maꞌ guba o guni tanopia.
38 Andaram como refugiados pelos desertos e montes, vivendo em cavernas e em buracos na terra. O mundo não era digno deles!
39 Ka Yaubada dewa‑haiawa tau vitumahanaia habuhabui wayahi, iuna taui yai dewa yai vitumahana si‑vinꞌ‑omanei! Kate unononi. Taui habuhabui eha Yaubada ya vona‑dabadaba pouna ita‑vaniahe tanopia. Taui inononi ana heta.
39 Porque creram, todas essas pessoas foram aprovadas por Deus, mas não receberam o que ele havia prometido.
40 Yaubada ya nuanua awaeha vovouna awaeha tutuaina vane‑tawanei. Ka kadueyei Yaubada ya nuanua itoka tau ekalesia tau vitumahana tuta nonova wayahina nui kavi‑yoko aitamoata, e taui nui kavi‑tau ahihikata.
40 Pois Deus tinha preparado um plano ainda melhor para nós, a fim de que, somente conosco, elas fossem aperfeiçoadas.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Hebreus 11, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.