Lucas 20

Testamento jaa maa jitoho-yo Jesucristo (MIGNT) vs NAA

Sair da comparação
NAA Nova Almeida Atualizada 2017
1 Te ɨɨn kɨvɨ̱ jián stá'a̱n‑ya̱ tú'un nuu̱ ñáyɨvɨ iní ve̱'e ii̱, te jáni‑ya̱ tú'un va̱'a. Te sutu̱ ñá'nu jíín cháa káchaa tutu̱ jíín cháa ni̱ ka̱yii, ni̱ ja̱koyo‑de nuu̱‑yá.
1 Aconteceu que, num daqueles dias, estando Jesus a ensinar o povo no templo e a evangelizar, chegaram os principais sacerdotes e os escribas, juntamente com os anciãos,
2 Te ni̱ kajika̱ tu̱'ún‑de‑ya̱: Kastu̱'ún, na̱ jíín tú'un sá'a‑ró tíñu yá'a. Te ndéja̱ ní ka'a̱n jíín‑ró sá'a‑ró súan, áchí‑de.
2 e lhe perguntaram: — Diga-nos com que autoridade você faz estas coisas? Ou quem lhe deu esta autoridade?
3 Yúan‑na te ni̱ ka'a̱n Jesús jíín‑de: Suni ná kaká tu̱'ún‑rí róó ɨɨn tu̱'un: Kastu̱'ún,
3 Jesus respondeu:
4 ja̱ ní skuánducha Juan sáá, á onde̱ andɨ́vɨ́ ní kii tu̱'un, xí cháa ni̱ tá'ú tíñu, áchí‑ya̱.
4 O batismo de João era do céu ou dos homens?
5 Yúan‑na te ni̱ kanda̱tu̱'ún máá‑de: Nú ka'a̱n‑yo̱ já ondé andɨ́vɨ́, te kachi̱‑de kuni‑yó: Naja̱ tú ní kákandíja‑ró núu̱‑dé núsáá.
5 Então discutiram entre si: — Se dissermos: “Do céu”, ele dirá: “Por que não acreditaram nele?”
6 Te nú ka'a̱n‑yo̱ já cháa ni̱ tá'ú tíñu, te ndivii ñáyɨvɨ kuá'a‑i yuu̱ xiní‑yo̱. Chi̱ kájani ndija ini̱‑i ja̱ cháa ni̱ jani tu̱'un Dios ni̱ kuu Juan, áchí‑de jíín tá'an‑de.
6 Mas, se dissermos: “Dos homens”, o povo todo nos apedrejará, porque está convicto de que João era profeta.
7 Te ni̱ kaka'a̱n‑de ja̱ tú kájini̱‑de ndénu̱ ní kii tu̱'un‑ún.
7 Por fim, responderam que não sabiam de onde era.
8 Yúan‑na te ni̱ ka'a̱n Jesús jíín‑de: Suni ruu̱ tú kachi̱‑ri̱ nuu̱‑ro̱ na̱ jíín tú'un sá'a‑ri̱ tiñu yá'a, áchí‑ya̱.
8 E Jesus lhes disse:
9 Te ni̱ kejá'á‑yá ni̱ ka'a̱n‑ya̱ tú'un yátá yá'a jíín ñáyɨvɨ‑ún: Ɨɨn cha̱a ni̱ nachu'un‑de ɨɨn itu̱ uva. Te ni̱ xndóo‑de nuu̱ cháa kásátiñu jíín. Te ni̱ kee‑de kua'a̱n jíká‑de ja̱ ná'án xáa̱n.
9 A seguir, Jesus passou a contar ao povo esta parábola:
10 Te ɨɨn kɨvɨ̱ ni̱ tájí‑de ɨɨn mozo‑de kua'a̱n nuu̱ cháa kásátiñu jíín uva ja̱ ná nákua̱'a‑de nde'e̱ uva nuu̱ mozo‑ún núú. Ko cha̱a kásátiñu‑ún, ni̱ kastují‑dé mozo. Te ni̱ ka̱kiñi'in‑de‑i kua̱no'on sáni‑ni‑i.
10 No devido tempo, mandou um servo aos lavradores para que lhe dessem do fruto da vinha. Mas os lavradores, depois de espancá-lo, o despacharam de mãos vazias.
11 Te jito'o̱‑ún, ni̱ na̱tájí tuku‑de ɨnga̱ mozo‑de. Ko máá cháa kásátiñu‑ún, suni ni̱ ka̱stují‑dé mozo‑ún, te ni̱ ka̱sákátá‑de jíín‑i te ni̱ ka̱kiñi'in‑de‑i kua̱no'on sáni‑ni‑i.
11 Em vista disso, enviou-lhes outro servo, mas também a este espancaram e, depois de insultá-lo, despacharam de mãos vazias.
12 Te jito'o̱ uva‑ún ni̱ na̱tájí tuku‑de mozo uni̱‑de kua'a̱n. Ko máá cháa kásátiñu‑ún, suni ni̱ ka̱stují‑dé mozo‑ún. Te ni̱ ka̱skúnu‑de‑i.
12 Mandou ainda um terceiro; também a este, depois de feri-lo, expulsaram.
13 Yúan‑na te ni̱ ka'a̱n máá jíto'o̱ itu̱ uva: Ndasa sá'a‑ri̱. Ná tájí‑rí se̱'e‑ri̱ ja̱ kúndá'ú ini̱‑ri̱‑i. Sanaa te koo ja̱ jíñú'ún‑de nuu̱ sé'e‑ri̱. Achí‑de.
13 Então o dono da vinha disse: “Que farei? Enviarei o meu filho amado; talvez o respeitem.”
14 Ko máá cháa kásátiñu‑ún, ni̱ kajini̱‑de nuu̱‑í. Te ni̱ kanda̱tu̱'ún máá‑de: Su̱chí yá'a xíin tá'u̱. Ná chó'o̱, ná ká'ni‑yo‑í náva̱'a ná ndóo ta'u̱‑í kuu‑yó, áchí‑de.
14 — Mas, quando os lavradores viram o filho, começaram a discutir entre si: “Este é o herdeiro; vamos matá-lo, para que a herança seja nossa.”
15 Te ni̱ ka̱kiñi'in‑de‑i ichi yatá itú uva. Te ni̱ ka̱ja'ni‑dé‑i. Te ndasa sá'a máá jíto'o̱ itu̱ uva jíín‑de núsáá.
15 E, lançando-o fora da vinha, o mataram.
16 Chaa̱‑de, te xnáa‑dé cha̱a kásátiñu‑ún. Te kua̱'a‑de itu̱ uva nuu̱ ɨngá cha̱a. Achí‑ya̱. Te ña̱yɨvɨ‑ún ja̱ ní ka̱jini so̱'o‑i tu̱'un yá'a, te ni̱ kaka'a̱n‑i: Ma̱ kúu kutɨ súan, Táta̱. Achí‑i.
16 Virá, exterminará aqueles lavradores e entregará a vinha a outros. Ao ouvir isto, disseram: — Que tal não aconteça!
17 Ko máá‑yá ni̱ nde̱'é‑yá nuu̱‑í te ni̱ ka'a̱n‑ya̱: Núsáá te na̱ún kuní ka'a̱n tu̱'un yóso yá'a: Yuu̱ ní ka̱ské'ichi̱ cha̱a káchutá'an, ya̱'á kúu máá yúu̱ ndíso fuerza jiki̱. Achí.
17 Mas Jesus, com o olhar fixo neles, disse:
18 Ta̱ká‑i ja̱ nduá sɨkɨ̱ yúu̱‑ún, te ta'nu̱. Ko nú ndé sɨkɨ̱ júngava máá yúu̱‑ún, te kukuáchí‑i sá'a. Achí‑ya̱.
18 Todo o que cair sobre esta pedra ficará em pedaços; e aquele sobre quem ela cair ficará reduzido a pó.
19 Yúan‑na te sutu̱ ñá'nu‑ún jíín cháa káchaa tutu̱ ni̱ ka̱ndúkú‑de modo tɨɨn‑de‑ya̱ máá hora‑ún. Chi ni̱ kaju̱ku̱'un ini̱‑de ja̱ sɨkɨ́ máá‑de kúu tu̱'un yátá ní ka'a̱n‑ya̱‑ún. Ko ni̱ kayu̱'ú‑de ni̱ ka̱jito‑de ña̱yɨvɨ.
19 Naquela mesma hora, os escribas e os principais sacerdotes procuravam prender Jesus, porque entenderam que ele havia contado essa parábola contra eles; mas temiam o povo.
20 Te ndé'é ndé'é‑de ichi‑yá. Te ni̱ ka̱tájí‑de sava cha̱a ja̱ kóto yu'u‑dé‑ya̱. Te cha̱a‑ún, káka'a̱n‑de ja̱ cháa ndaa̱ kákuu‑de, náva̱'a tɨɨn yátá‑de‑ya̱ sɨkɨ́ tú'un ká'a̱n‑ya̱, te nastúu‑de‑ya̱ núu̱ fuerza gobernador, cha̱a tá'ú tíñu yúan, kákuni̱‑de.
20 Eles passaram a vigiar Jesus. Enviaram espiões que se fingiam de justos para ver se o apanhavam em alguma palavra, a fim de entregá-lo à jurisdição e à autoridade do governador.
21 Te cha̱a‑ún, ni̱ kajika̱ tu̱'ún‑de‑ya̱: Maestro, kájini̱‑ná ja̱ ká'a̱n va̱'a‑ní te stá'a̱n ndaa̱‑ní tu̱'un. Te tú ndé'é‑ní ndasa jíto ta̱ká ña̱yɨvɨ, chi̱ sua stá'a̱n ndaa̱‑ní ichi Dios.
21 Então lhe perguntaram: — Mestre, sabemos que o senhor fala e ensina corretamente e não se deixa levar pela aparência das pessoas, mas ensina o caminho de Deus segundo a verdade.
22 Á kuu kua̱'a‑yó xú'ún yóo̱ nuu̱ César xí túu, áchí‑de.
22 É lícito pagar imposto a César ou não?
23 Ko máá‑yá, ni̱ jini̱‑ya̱ já xndá'ú‑de‑ya̱ kákuni̱‑de. Te ni̱ ka'a̱n‑ya̱ jíín‑de: Naja̱ kájito nchaa̱‑ro̱ rúu̱.
23 Mas Jesus, percebendo a artimanha deles, respondeu:
24 Stá'a̱n xu̱'ún jián ná ndé'é‑rí. Ndé cha̱a kúu cha̱a ncháá nuu̱ yá'a, jíín tú'un yóso yá'a. Achí‑ya̱. Te ni̱ kaka'a̱n‑de: César kúu, áchí‑de.
24 — Mostrem-me um denário. De quem é a figura e a inscrição? Eles responderam: — De César. Então Jesus lhes disse:
25 Yúan‑na te ni̱ ka'a̱n‑ya̱ jíín‑de: Kua̱'a ja̱ xíin César nuu̱ César, te ja̱ xíin Dios nuu̱ Dios núsáá, áchí‑ya̱.
25 — Pois deem a César o que é de César e a Deus o que é de Deus.
26 Te tú ní kákuu tɨɨn yátá‑de‑ya̱ jíín tú'un yá'a jíto nuu̱ ñáyɨvɨ. Te ni̱ ka̱naa iní‑de ni̱ ka̱jini so̱'o‑de tu̱'un ni̱ ka'a̱n‑ya̱ jíín‑de. Te tú ní káka'a̱n kutɨ‑gá‑de.
26 Não puderam apanhá-lo em palavra alguma diante do povo; e, admirados da sua resposta, calaram-se.
27 Yúan‑na te ni̱ ja̱koyo yaku̱ cha̱a saduceo. Te cha̱a‑ún, káka'a̱n‑de ja̱ tú nachaku̱ kutɨ ndɨ́yi. Te ni̱ kajika̱ tu̱'ún‑de‑ya̱:
27 Chegando alguns dos saduceus, que dizem não haver ressurreição,
28 Maestro, Moisés ni̱ chaa‑de tutu̱ ni̱ ndo̱o jíín‑yó: Nú ñani̱ ɨɨn cha̱a kuu̱‑de, te íó ñasɨ́'ɨ́‑de, te nú tú se̱'e‑de ní íó. Yúan‑na te ñani̱‑de ná náki'in ñasɨ́'ɨ́‑de, te nandaki̱n‑de tata̱ ñani̱‑de, áchí tutu̱‑ún.
28 perguntaram a Jesus: — Mestre, Moisés nos deixou escrito que, se um homem casado morrer sem deixar filhos, o irmão desse homem deve casar com a viúva e gerar descendentes para o falecido.
29 Bueno, ni̱ ka'i̱o usia̱ ñani̱. Te cha̱a núú, ni̱ ta̱nda'a‑dé. Te ni̱ ji'i̱‑de. Te tú kutɨ sé'e‑de ní íó.
29 Ora, havia sete irmãos: o primeiro casou e morreu sem filhos;
30 Te cha̱a uu̱, ni̱ naki'in‑de‑ña. Te ni̱ ji'i̱‑de. Te tú kutɨ sé'e‑de ní íó.
30 o segundo
31 Te cha̱a uni̱ ni̱ naki'in‑de‑ña. Te ni̱ ji'i̱ tuku‑de. Te ndɨ́'usiá‑de suni súan. Te ni̱ kaji'i̱‑de. Te tú kutɨ ní ɨɨn se̱'e ní káxndóo‑de.
31 e o terceiro também casaram com a viúva, e assim foi com os sete. Todos morreram sem deixar filhos.
32 Te onde̱ sandɨ̱'ɨ́‑na̱ te suni ni̱ ji'i̱ máá ñá'an‑ún.
32 Por fim, morreu também a mulher.
33 Te kɨvɨ̱ náchaku̱ ta̱ká ndɨ̱yi, ndé ɨɨn‑de kuu‑ña ñásɨ́'ɨ́‑de núsáá. Chi̱ ndɨ́'usiá‑de ni̱ kancha̱ka‑de‑ña, áchí‑de jíín‑yá.
33 Portanto, na ressurreição, de qual deles a mulher será esposa? Porque os sete casaram com ela.
34 Yúan‑na te ni̱ kachi̱ Jesús jíín‑de: Se̱'e ña̱yɨvɨ yá'a, chi̱ káta̱nda'a‑í jíná'an‑i.
34 Jesus respondeu:
35 Ko íó ña̱yɨvɨ já jáni ini̱ Dios ja̱ ñáyɨvɨ vá'a kúu‑i. Te ña̱yɨvɨ‑ún nachaku̱‑i ma̱'ñú ndɨ́yi, te kɨ̱vɨ‑i ɨnga̱ vida. Te tú ta̱nda'a kútɨ‑í jíná'an‑i yúan.
35 mas os que são considerados dignos de alcançar a era vindoura e a ressurreição dentre os mortos não casam, nem se dão em casamento.
36 Ni ma̱ kúu̱ kutɨ‑gá‑i. Chi̱ ɨɨn núú‑ni kákuu‑i jíín ndájá'a̱ ándɨ́vɨ́, te suni se̱'e Dios kákuu‑i, chi̱ a ni̱ nachaku̱‑i.
36 Pois não podem mais morrer, porque são iguais aos anjos e são filhos de Deus, sendo filhos da ressurreição.
37 Te sɨkɨ̱ ndɨ́yi ja̱ náchaku̱, suni ɨɨn‑ni tu̱'un ni̱ stá'a̱n Moisés nuu̱ yóso tú'un cuenta yuku̱. Chi ni̱ skúnání‑de‑ya̱ Dios Abraham, Dios Isaac, jíín Dios Jacob.
37 E que os mortos ressuscitam, Moisés o indicou no trecho referente à sarça, quando afirma que o Senhor é o Deus de Abraão, o Deus de Isaque e o Deus de Jacó.
38 Chi̱ Dios, nasu̱ Dios ña̱yɨvɨ ní kaji'i̱ kúu‑ya̱, chi̱ sua Dios ña̱yɨvɨ káichaku̱ kúu‑ya̱. Chi̱ nuu̱ máá‑yá káichaku̱ ta̱ká ña̱yɨvɨ. Achí‑ya̱.
38 Ora, Deus não é Deus de mortos, e sim de vivos; porque para ele todos vivem.
39 Te yaku̱ cha̱a káchaa tutu̱, ni̱ kaka'a̱n‑de: Va̱'a‑ni ni̱ ka'a̱n‑ní Maestro, áchí‑de.
39 Então alguns dos escribas disseram: — Boa resposta, Mestre!
40 Te tuká ní kátava iní‑de ja̱ kaká tu̱'ún‑de‑ya̱.
40 E não ousaram mais fazer perguntas a Jesus.
41 Te ni̱ ka'a̱n‑ya̱ jíín‑de: Naja̱ káka'a̱n‑de ja̱ Cristo kúu Se̱'e David.
41 Mas Jesus lhes perguntou:
42 Chi̱ máá David ni̱ ka'a̱n‑de nuu̱ tutú Salmo: Máá Tatá Dios ni̱ ka'a̱n‑ya̱ jíín Jíto'o̱‑ri̱: Nungo̱o‑ró íchi ndává'a‑ri̱,
42 Pois o próprio Davi afirma no Livro dos Salmos:
43 te ná chúkú‑rí ña̱yɨvɨ kájito u'u̱ róó kuu‑i teyu̱ kuxndíi ja'a̱‑ro̱, áchí.
43 até que eu ponha
44 Te máá David: Jito'o̱ ni̱ ka'a̱n‑de jíín‑yá: Te ndasa kúu‑ya̱ sé'e‑de núsáá, áchí‑ya̱.
44 — Portanto, Davi o chama de Senhor. Então como ele pode ser filho de Davi?
45 Te kánchaa̱‑ya̱ má'ñú táká ña̱yɨvɨ. Te ni̱ ka'a̱n‑ya̱ jíín cháa káskuá'a jíín‑yá:
45 Quando todo o povo estava ouvindo, Jesus disse aos seus discípulos:
46 Koto‑ró máá‑ró núu̱ cháa káchaa tutu̱, chi̱ kákuni̱‑de kaka‑de jíín sú'nu̱ káni. Te kákuni̱‑de ja̱ ká'a̱n sa̱'án‑yo̱ jíín‑de nu̱yá'u. Te silla jíñú'ún ondé xini̱ mesa ini̱ ve̱'e sinagoga, jíín silla xini̱ mesa nuu̱ íó xíni kákuni̱‑de.
46 — Cuidado com os escribas, que gostam de andar com vestes talares e muito apreciam as saudações nas praças, as primeiras cadeiras nas sinagogas e os primeiros lugares nos banquetes.
47 Te suni cha̱a yá'a kákókó‑de ve'e ña'an kéndo̱o ndá'ú. Te kándúkú‑de modo sáni, ja̱ kájika̱n ta'u̱ ná'án‑de. Cha̱a yá'a, ví'í‑gá ta'nu̱ ndatu̱‑de, áchí‑ya̱.
47 Eles devoram as casas das viúvas e, para o justificar, fazem longas orações. Estes sofrerão juízo muito mais severo.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 20, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.