Marcos 12
ikz (IKZ) vs VC
1 Yɨɨsu akatanga kʉgambana na abhakangati bha Abhayaahudi bharya kobherenjo. Akabhuga, “Kwarɨ nʉ ʉmʉʉtʉ wʉmwɨ wʉnʉ aarimirɨ ʉmʉgʉndʉ gwɨ ɨmɨzabhiibhu. Akagʉbhagɨra, akatuka ikisima chu ukugundɨkɨra ɨmɨzabhiibhu girya. Akʉʉmbaka ɨkɨkʉngʉ ɨkɨrɨɨhu cha abhariibhi mʉmʉgʉndʉ. Akakʉʉdishirya abharimi. Ewe akaja icharʉ ɨkɨndɨ.
1 E começou a falar-lhes em parábolas. Um homem plantou uma vinha, cercou-a com uma sebe, cavou nela um lagar, edificou uma torre, arrendou-a a vinhateiros e ausentou-se daquela terra.
2 Ribhaga ryu ukutwa zɨzabhiibhu rɨkahika, akamʉtʉma wʉmwɨ wa bhambʉʉsa bhaazɨ kʉbharimi bharya, bhamohe esondo yaazɨ ya zɨzabhiibhu kurwa mʉmʉgʉndʉ gwazɨ.
2 A seu tempo enviou aos vinhateiros um servo, para receber deles uma parte do produto da vinha.
3 Nawe, abharimi bhakagwata mbʉʉsa, bhakamotema, bhakamuhurucha mabhoko bhʉʉha.
3 Ora, eles prenderam-no, feriram-no e reenviaram-no de mãos vazias.
4 Wʉ ʉmʉgʉndʉ akatʉma mbʉʉsa ʉwʉndɨ kʉbharimi. Wʉʉsi bhakamotema na kʉmʉnyahaara kumutwɨ, na komokorera kɨbhɨ bhʉkʉngʼu.
4 Enviou-lhes de novo outro servo; também este feriram na cabeça e o cobriram de afrontas.
5 Akatʉma mbʉʉsa waazɨ ʉwʉndɨ, wʉʉsi abharimi bhakamwita. Akabhatʉma bhambʉʉsa bhaazɨ abhandɨ bhaaru. Abharimi bharya bhakabhatema, abhandɨ bhakabhiita.
5 O senhor enviou-lhes ainda um terceiro, mas o mataram. E enviou outros mais, dos quais feriram uns e mataram outros.
6 Wʉ ʉmʉgʉndʉ akasaaga na wʉmwɨ, umwana waazɨ ʉmʉsɨɨgwa. Ɨtɨnɨrʉ akamʉtʉma kʉbharimi bharya, akiiseega, ‘Bharamʉsʉʉka umwana waanɨ.’
6 Restava-lhe ainda seu filho único, a quem muito amava. Enviou-o também por último a ir ter com eles, dizendo: Terão respeito a meu filho!...
7 “Nawe, hanʉ aahikirɨ, abharimi bharya bhakiibhʉʉrɨra, ‘Wʉnʉ newe ʉmʉgabhi wʉ ʉmʉgʉndʉ gʉnʉ. Nangʉ, tumwitɨ. Ɨgabhʉ yaazɨ yɨnʉ ɨrabha iyɨɨtʉ.’
7 Os vinhateiros, porém, disseram uns aos outros: Este é o herdeiro! Vinde, matemo-lo e será nossa a herança!
8 Bhakamugwata, bhakamwita, bhakamorekera igʉtʉ wʉ ʉmʉgʉndʉ gurya.
8 Agarrando-o, mataram-no e lançaram-no fora da vinha.
9 “Nangʉ wʉ ʉmʉgʉndʉ wuyo arakorabhwɨ? Araaza na kubhiita abharimi bharya, nʉ ʉmʉgʉndʉ guyo, arabhaha abhaatʉ abhandɨ.
9 Que fará, pois, o senhor da vinha? Virá e exterminará os vinhateiros e dará a vinha a outro.
10 Nangʉ, mʉkɨɨrɨ kosoma Amaandɨkʉ ganʉ?
10 Nunca lestes estas palavras da Escritura: A pedra que os construtores rejeitaram veio a tornar-se pedra angular.
11 Ʉmʉkʉrʉ umwene akʉrirɨ ganʉ,
11 Isto é obra do Senhor, e ela é admirável aos nossos olhos {Sal 117,22s}?
12 Abhakʉrʉ bha abhakuhaani, abhiija bhi imigirʉ ja Musa na abhakʉrʉ, bhakoobhoora kʉbha ekerenjo kiyo nebho kɨkʉgambɨra. Neho bhakeenda kumugwata, nawe kʉ kʉbha bhakʉʉbhaha riribhita rya abhaatʉ, bhakamutiga, bhakabhʉʉka.
12 Procuravam prendê-lo, mas temiam o povo; porque tinham entendido que a respeito deles dissera esta parábola. E deixando-o, retiraram-se.
13 Neho abhakʉrʉ bha Abhayaahudi, bhakatʉma Abhafarisaayo obhorebhe na abhasakirya bha riribhita ryʉ ʉmʉtɨmi Heroode Antipaasi, bhahaatyɨ Yɨɨsu kʉrɨngʼaana na amangʼana gaazɨ umwene.
13 Enviaram-lhe alguns fariseus e herodianos, para que o apanhassem em alguma palavra.
14 Bhakamujaku, bhakamʉbhʉʉrɨra, “Umwija, tʉmɨnyirɨ kʉbha, gʉʉsi ganʉ ukubhuga, nɨ‑ga amaheene. Ʉtakwʉbhaha wʉwʉʉsi, nʉʉrʉ abhɨ nu umweya gwi igʉrʉ. Uriija ɨnzɨra ya Mungu kʉmaheene. Nangʉ, kʉrɨngʼaana ni imigirʉ ja Musa, toreenderwa kʉrɨha rigʉʉti kwa Kaisaari, kisha zɨyi?”
14 Aproximaram-se dele e disseram-lhe: Mestre, sabemos que és sincero e que não lisonjeias a ninguém; porque não olhas para as aparências dos homens, mas ensinas o caminho de Deus segundo a verdade. É permitido que se pague o imposto a César ou não? Devemos ou não pagá-lo?
15 Nawe Yɨɨsu akoobhoora engʼeera yaabhʉ, akabhabhʉʉrɨra, “Kwakɨ mʉrangema? Mondeetere rizenzere nerore.”
15 Conhecendo-lhes a hipocrisia, respondeu-lhes Jesus: Por que me quereis armar um laço? Mostrai-me um denário.
16 Bhakamuhirɨra, akabhabhuurya, “Ipicha yɨnʉ ni riina rɨnʉ, ni‑bhya wɨɨwɨ?”
16 Apresentaram-lho. E ele perguntou-lhes: De quem é esta imagem e a inscrição? De César, responderam-lhe.
17 Yɨɨsu akabhabhʉʉrɨra, “Bhya Kaisaari mohe Kaisaari, na bhya Mungu mohe Mungu.” Bhʉʉsi bhakarʉgʉʉra bhʉkʉngʼu.
17 Jesus então lhes replicou. Dai, pois, a César o que é de César e a Deus o que é de Deus. E admiravam-se dele.
18 Kwarɨ na riribhita rɨmwɨ rya Abhayaahudi rɨnʉ rikubhirikirwa Abhasadukaayo. Ebho bhaarɨ bharabhuga kuryʉka kwa abhaku kʉtareeho. Urusikʉ rʉmwɨ, obhorebhe bhwabhʉ bhakaja kwa Yɨɨsu, bhakamubhuurya,
18 Ora, vieram ter com ele os saduceus, que afirmam não haver ressurreição, e perguntaram-lhe:
19 “Umwija, Musa akatʉtʉma, ‘Arɨɨbhɨ ʉmʉʉtʉ akuurɨ, na atigirɨ ʉmʉkari waazɨ ataana umwana, umuhiiri waazɨ agabhɨ umukwirwa wuyo, amwibhʉrɨrɨ abhaana umwabhʉ wʉnʉ akuurɨ.’
19 Mestre, Moisés prescreveu-nos: Se morrer o irmão de alguém, e deixar mulher sem filhos, seu irmão despo-se a viúva e suscite posteridade a seu irmão.
20 Nangʉ, tubhugɨ bhaareho abhahiiri muhungatɨ. We embere akakwɨra ʉmʉkari, nawe akakwa aarɨ akɨɨrɨ kwibhʉra mwana.
20 Ora, havia sete irmãos; o primeiro casou e morreu sem deixar descendência.
21 Umunyi waazɨ akagabha ʉmʉkari wuyo, nawe wʉʉsi akakwa, ataatigirɨ mwana. Na wa katatʉ ɨkabhabhu.
21 Então o segundo desposou a viúva, e morreu sem deixar posteridade. Do mesmo modo o terceiro.
22 Bhʉʉsi bhasaasabha bhanʉ bhaamʉgabhirɨ na wurya aamukwɨrirɨ, bhakakwa, bhataatigirɨ mwana. Ɨtɨnɨrʉ, ʉmʉkari wuyo wʉʉsi akakwa.
22 E assim tomaram-na os sete, e não deixaram filhos. Por último, morreu também a mulher.
23 Nangʉ tʉbhʉʉrɨrɨ, hanʉ abhaku bhakuryʉka, ʉmʉkari wuyo arabha mʉka wɨɨwɨ? Muhungatɨ bhayo bhʉʉsi bhaarɨ bhamukwɨrirɨ!”
23 Na ressurreição, a quem destes pertencerá a mulher? Pois os sete a tiveram por mulher.
24 Yɨɨsu akabhabhʉʉrɨra, “Imwɨ mubhurirɨ, kʉ kʉbha mʉtɨɨzɨ Amaandɨkʉ Amarɨndu naabha ʉbhʉnaja bhwa Mungu.
24 Jesus respondeu-lhes: Errais, não compreendendo as Escrituras nem o poder de Deus.
25 Hanʉ abhaku bhakuryʉka, bharabha ncha bhamaraika bha mwisaarʉ bhatakukwɨra naabha kukwɨrwa.
25 Na ressurreição dos mortos, os homens não tomarão mulheres, nem as mulheres, maridos, mas serão como os anjos nos céus.
26 Ni igʉrʉ wa abhaku kuryʉka, nɨ‑maheene. Nangʉ, mʉkɨɨrɨ kosoma mʉkɨtabhʉ cha Musa, chɨmbu Mungu aagambirɨ kʉkɨsaka kɨnʉ kikwaka omorero? Hanʉ Mungu aamubhuuriirɨ Musa, ‘Inyɨ ni‑Mungu wa Abhurahaamu, Iisaka na Yaakobho.’
26 Mas quanto à ressurreição dos mortos, não lestes no livro de Moisés como Deus lhe falou da sarça, dizendo: Eu sou o Deus de Abraão, o Deus de Isaac e o Deus de Jacó {Êx 3, 6}?
27 Mungu nɨ‑wa abhahʉru, atarɨ Mungu wa abhaku. Imwɨ mubhurirɨ bhʉkʉngʼu.”
27 Ele não é Deus de mortos, senão de vivos. Portanto, estais muito errados.
28 Hanʉ Yɨɨsu aarɨ arahakaana na Abhasadukaayo, umwija wʉmwɨ wi imigirʉ ja Musa akahika, akiigwa kɨnʉ bhakʉhakaana. Hanʉ igwirɨ kʉbha Yɨɨsu abhagarukiiryɨ bhwaheene, akamubhuurya, “Mʉmaswaja gʉʉsi, ryʉ ʉbhʉtangɨ ni‑ryahe?”
28 Achegou-se dele um dos escribas que os ouvira discutir e, vendo que lhes respondera bem, indagou dele: Qual é o primeiro de todos os mandamentos?
29 Yɨɨsu akamʉgarukirya, “Ryʉ ʉbhʉtangɨ nɨ‑rɨnʉ, ‘Mwitegeerere imwɨ Abhiiziraɨri! Ʉmʉkʉrʉ Mungu wɨɨtʉ, newe Ʉmʉkʉrʉ umwene.
29 Jesus respondeu-lhe: O primeiro de todos os mandamentos é este: Ouve, Israel, o Senhor nosso Deus é o único Senhor;
30 Ʉmʉsɨɨgɨ Ʉmʉkʉrʉ Mungu waazʉ kumwʉyʉ gwazʉ gwʉsi, kokoro yaazʉ yʉʉsi, kʉmangʼɨɨni gaazʉ gʉʉsi na kʉmanaga gaazʉ gʉʉsi.’
30 amarás ao Senhor teu Deus de todo o teu coração, de toda a tua alma, de todo o teu espírito e de todas as tuas forças.
31 Na rya kabhɨrɨ nɨ‑rɨnʉ, ‘Ʉmʉsɨɨgɨ nyarʉbhɨri waazʉ chɨmbu wisɨɨgirɨ aumwene.’ Rɨtareeho iswaja rɨndɨ ikʉrʉ kʉkɨra abhɨrɨ gayo.”
31 Eis aqui o segundo: Amarás o teu próximo como a ti mesmo. Outro mandamento maior do que estes não existe.
32 Umwija wi imigirʉ wuyo akabhʉʉrɨra Yɨɨsu, “Umwija, ʉgambirɨ amaheene kʉbha Mungu nɨ‑wʉmwɨbhu, atareeho wʉndɨ, nawe ewe umwene.
32 Disse-lhe o escriba: Perfeitamente, Mestre, disseste bem que Deus é um só e que não há outro além dele.
33 Naatu nɨɨzɨ kʉbha ereenderwa kʉmʉsɨɨga Mungu kumwʉyʉ gwʉsi, kʉmangʼɨɨni gʉʉsi na kʉmanaga gʉʉsi, na kʉsɨɨga nyarʉbhɨri waazʉ chɨmbu wisɨɨgirɨ aumwene. Gayo nego amaswaja amakʉrʉ bhʉkʉngʼu. Amangʼana gayo nɨ‑makʉrʉ kokora kʉkɨra kuhurucha ibhimweso bhyʉsi bhyu ukurichwa ni ibhimweso ɨbhɨndɨ.”
33 E amá-lo de todo o coração, de todo o pensamento, de toda a alma e de todas as forças, e amar o próximo como a si mesmo, excede a todos os holocaustos e sacrifícios.
34 Hanʉ Yɨɨsu aarʉʉzɨ kʉbha ʉmʉʉtʉ wuyo agarukiiryɨ kwa amangʼɨɨni, akamʉbhʉʉrɨra, “Nangʉ awɨ ʉtangirɨ kwobhoora chɨmbu ikwenderwa kusikɨra mʉbhʉtɨmi bhwa Mungu.” Kwɨma hayo, ataabhʉnɨkirɨ kwikɨ ʉmʉʉtʉ wʉndɨ wa komogema kumubhuurya.
34 Vendo Jesus que ele falara sabiamente, disse-lhe: Não estás longe do Reino de Deus. E já ninguém ousava fazer-lhe perguntas.
35 Hanʉ Yɨɨsu aarɨ ariija abhaatʉ mwihekaaru, akabhabhʉʉrɨra, “Kwakɨ abhiija bhi imigirʉ ja Musa bhahaabhuga Kiriisitʉ ni‑mwana wʉ ʉmʉtɨmi Daudi?
35 Continuava Jesus a ensinar no templo e propôs esta questão: Como dizem os escribas que Cristo é o filho de Davi?
36 Hanʉ Daudi umwene aakangatirwɨ ne Ekoro Ɨndɨndu, akabhuga,
36 Pois o mesmo Davi diz, inspirado pelo Espírito Santo: Disse o Senhor a meu Senhor: senta-te à minha direita, até que eu ponha os teus inimigos sob os teus pés {Sal 109,1}.
37 “Mmbe, Daudi umwene arabhuga Kiriisitʉ nɨ‑Mʉkʉrʉ, kʉgayo Kiriisitʉ arabhabhwɨ mwana waazɨ?” Riribhita ikʉrʉ rya abhaatʉ ryarɨ ririitegeerera Yɨɨsu kobhozomerwa.
37 Ora, se o próprio Davi o chama Senhor, como então é ele seu filho? E a grande multidão ouvia-o com satisfação.
38 Mumiija gaazɨ, Yɨɨsu akabhuga, “Mwiyangarɨrɨ na abhiija bhi imigirʉ ja Musa. Bhanʉ bhasɨɨgirɨ kogenda kʉnzɨra bhiibhʉhirɨ zɨkanzʉ zaabhʉ na kʉkɨɨribhwa kubhusuuku mometeera.
38 Ele lhes dizia em sua doutrina: Guardai-vos dos escribas que gostam de andar com roupas compridas, de ser cumprimentados nas praças públicas
39 Na mʉmarwazɨrʉ, bhahaasɨɨga kwikara kubhitumbɨ bhye embere. Na arɨɨbhɨ bharaarikirwɨ kʉzɨnyangi, bhahaasɨɨga kwikara hanʉ abhakangati bhiikɨɨrɨ.
39 e de sentar-se nas primeiras cadeiras nas sinagogas e nos primeiros lugares nos banquetes.
40 Bhahaaruusha abhakwirwa ebhegero bhyabhʉ. Na bhariikorya nɨ‑bhaatʉ bhagʉrʉrʉku kʉ kʉsabha amasabhi marɨɨhu bhʉkʉngʼu korereke bhiiyeerekenʼye kwa abhaatʉ. Kurusikʉ rwɨ ɨtɨnɨrʉ, abhaatʉ bhayo bharahaabhwa ɨtɨnɨrʉ kʉrʉ bhʉkʉngʼu.”
40 Eles devoram os bens das viúvas e dão aparência de longas orações. Estes terão um juízo mais rigoroso.
41 Yɨɨsu akiikara haguhɨ ne ekegero chu ukuhurukirya ikimweso mwihekaaru. Aarɨ ararora abhaatʉ bharatʉʉra ikimweso mʉkɨhʉʉzʉ kirya. Abhaniibhi bhaaru bhakahurucha zimpirya nzaru.
41 Jesus sentou-se defronte do cofre de esmola e observava como o povo deitava dinheiro nele; muitos ricos depositavam grandes quantias.
42 Akaaza ʉmʉkari wʉmwɨ umukwirwa ʉmʉhabhɨ, ewe akahurucha mazenzere abhɨrɨ masuuhu.
42 Chegando uma pobre viúva, lançou duas pequenas moedas, no valor de apenas um quadrante.
43 Hanʉ Yɨɨsu aarʉʉzɨ gayo, akabhabhɨrɨkɨra abhɨɨga bhaazɨ, akabhabhʉʉrɨra, “Nɨrabhabhʉʉrɨra amaheene, ʉmʉkari umukwirwa ʉmʉhabhɨ wuyo, ahurukiryɨ zimpirya nzaru mʉkɨhʉʉzʉ kʉkɨra bhʉʉsi bhanʉ bhahurukiryɨ.
43 E ele chamou os seus discípulos e disse-lhes: Em verdade vos digo: esta pobre viúva deitou mais do que todos os que lançaram no cofre,
44 Nɨragambabhu kʉ kʉbha abhaatʉ abhandɨ bhʉʉsi bhahurukiryɨ amasaajʉ gu ubhwaru bhwe ebhegero bhyabhʉ. Nawe ʉmʉkari wʉnʉ, nʉ ʉbhʉhabhɨ bhwazɨ, ahurukiryɨ bhyʉsi bhɨnʉ anabhyʉ mubhwikari bhwazɨ.”
44 porque todos deitaram do que tinham em abundância; esta, porém, pôs, da sua indigência, tudo o que tinha para o seu sustento.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Marcos 12, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.