Lucas 18
Hɨm Yaaim Me God (AVT) vs ARIB
1 Jisas katɨp mɨt nɨrak hɨm tok piksa kakɨkepi hɨr enɨrtei te hɨr enitehi God hekrit hekrit, hɨr ap enɨnapen.
1 Contou-lhes também uma parábola sobre o dever de orar sempre, e nunca desfalecer.
2 Hɨrak katɨp kar ik: “Nɨpaa mɨtɨk masistret kau wit hak kiutɨp, hɨrak ap kises God, ap hanhan mɨt au.
2 dizendo: Havia em certa cidade um juiz que não temia a Deus, nem respeitava os homens.
3 Mɨte hap weiniye nɨpaa mɨtɨk kɨre kaa hɨre wau wit kiutɨp wetike masistret, hɨre wen wan wɨr masistret ik wetpɨwek war ik: ‘Mɨtɨk hak enuk kan kerekyo enum. Ti ekepa.’
3 Havia também naquela mesma cidade uma viúva que ia ter com ele, dizendo: Faze-me justiça contra o meu adversário.
4 Nɨpaa enum eik masistret ap kekepye ere maain hɨrak han kitet menmen im hɨrak katɨp, ‘Hi ap hɨnapen God au, hi ap hanhan mɨt.
4 E por algum tempo não quis atendê-la; mas depois disse consigo: Ainda que não temo a Deus, nem respeito os homens,
5 Hi akaap mɨte weiniye hentar hɨm hɨre wetpewem te hɨre ewu werek o au en, hɨre waunen hekrit hekrit te waurekya han enuk eriuwerep.’”
5 todavia, como esta viúva me incomoda, hei de fazer-lhe justiça, para que ela não continue a vir molestar-me.
6 Jisas wen katɨp, “Yi eiyɨmtau hɨm me mɨtɨk masistret enuk ketpim, yi han ekitetim.
6 Prosseguiu o Senhor: Ouvi o que diz esse juiz injusto.
7 In ek yi han ekitet God kakɨkaap mɨt nɨrak kakɨmtor hɨm mɨr kerek hɨr nɨnap nanitɨwekhi ekɨkepi wɨtaan wanewik o au? Te hɨrakkakɨkepi waswas o au?
7 E não fará Deus justiça aos seus escolhidos, que dia e noite clamam a ele, já que é longânimo para com eles?
8 Hi etpi, God kakɨkepi kakɨmtau hɨm mi kakrɨakem wasenum. Te maain hi Mɨtɨk ke wit ke Mɨtɨk Iuwe hi pɨke enen tɨ, mɨt hɨr han ekiteta nanitehi God menmen nanmeriyo o au?”
8 Digo-vos que depressa lhes fará justiça. Contudo quando vier o Filho do homem, porventura achará fé na terra?
9 Jisas hɨrak wen katɨp hɨm tok piksa im e me mɨt kerek han kitet hɨras hɨr nɨrɨak menmen yaaim, te nɨnaain han en nɨrɨak menmen enum.
9 Propôs também esta parábola a uns que confiavam em si mesmos, crendo que eram justos, e desprezavam os outros:
10 Hɨrak katɨp kar ik: “Mɨtɨkɨt wiketeret tɨniu ten wɨnak iuwe ke God hɨrakɨt titehi God menmen. Hak ke mɨt ne Farisi, hak ke mɨt nari pewek me takis me mɨt.
10 Dois homens subiram ao templo para orar; um fariseu, e o outro publicano.
11 Mɨtɨk ke Farisi kerp hɨrekes kitehi God kar ik: ‘God, hi han yaaik heriuwit hentar hi ap enuk har ke mɨt han au. Hi ap enuk o sampeine hari pewek me mɨt, hises menmen enum o etike mɨte wɨrɨran au. Hi ap har mɨtɨk ik enuk kerek kari pewek me takis me mɨt au.
11 O fariseu, de pé, assim orava consigo mesmo: ó Deus, graças te dou que não sou como os demais homens, roubadores, injustos, adúlteros, nem ainda com este publicano.
12 Me wɨ wik me wik miutɨp miutɨp, hi au hɨt nɨnpɨ hau te hi hituthi menmen. Hi pewek mei man hi ewepim ewetut pɨnam kike, hi ehɨt pɨnam kerek mepeit en.’
12 Jejuo duas vezes na semana, e dou o dízimo de tudo quanto ganho.
13 Hɨrak katɨp kar ik, te mɨtɨk enuk kari pewek me mɨt me takis, hɨrak keit wɨnak ke God kerp yanɨmɨn, hɨrak ap kɨkɨamnaan men niu wit ke God au. Hɨrak yɨnk enuk kɨwaai his kewen han pank kɨrak katɨp God, ‘Ti hanhan heriuwa. Hi mɨtɨk enuk hɨrɨak menmen enum.’
13 Mas o publicano, estando em pé de longe, nem ainda queria levantar os olhos ao céu, mas batia no peito, dizendo: ó Deus, sê propício a mim, o pecador!
14 Jisas katɨp, “Hi hetpi, mɨtɨk ik ek enuk kari pewek me mɨt, hɨrak kɨnaaiwɨr wɨnak ke God hɨrak God katɨp hɨrak yaaik. Te mɨtɨk hak eik au. Mɨtɨk kerek han kitet hɨrak yaaik kinɨn mɨt han, God kaktɨp hɨrak weinɨk. Te mɨtɨk kerek hɨrak han kitet hɨrak weinɨk, God kakrekyɨwek kaktɨp hɨrak yaaik iuwe.”
14 Digo-vos que este desceu justificado para sua casa, e não aquele; porque todo o que a si mesmo se exaltar será humilhado; mas o que a si mesmo se humilhar será exaltado.
15 Mɨt han neit nɨkerek kike nɨr neri nan Jisas te hɨrak ekwis his emɨnteri ekitehi God naanmamror. Te mɨt disaipel nɨr miye haai nɨr hɨr natɨp neneri nar ik: “Jisas epei kɨkaap mɨt yapɨrwe hɨr nɨnap. Nɨkerek kike hɨr weinɨn. Yi einopɨn!”
15 Traziam-lhe também as crianças, para que as tocasse; mas os discípulos, vendo isso, os repreendiam.
16 Te Jisas kenɨne nɨkerek kike enɨnen enɨrek, hɨrak katɨp mɨt disaipel nɨrak, “Yi eiwisi hɨr enɨnen. Yi ap eiweni eiyɨntar mɨt hɨr nanises hɨm me God hɨr han ekitet God nanɨr ke nɨkerek han kitet hɨm me miye haai netpim.
16 Jesus, porém, chamando-as para si, disse: Deixai vir a mim as crianças, e não as impeçais, porque de tais é o reino de Deus.
17 Hi hetpi werek. Neimɨn ap nises hɨm me God nanwisɨk naanmampri nanɨr ke nɨkerek hɨr nises hɨm me miye haai nɨr, hɨr ap nanɨt menmen God kakwetɨrem taau.”
17 Em verdade vos digo que, qualquer que não receber o reino de Deus como criança, de modo algum entrará nele.
18 Mɨtɨk kiutɨp ke mɨt iuwe ne Isrel kan kitɨwekhi kar ik: “Mɨtɨk Yaaik kerek ti hertei menmen ewepyapɨrem, hi erɨak mekam te hi ehɨt hɨmɨn yaaik hi ehu etike God tipmain tipmain enum eik?”
18 E perguntou-lhe um dos principais: Bom Mestre, que hei de fazer para herdar a vida eterna?
19 Jisas ketpɨwek kar ik: “Henmak te ti etpo hi yaaik? Ti hertei ti atɨp hi hɨre keimɨn te ti atɨp hi yaaik a? Mɨtɨk kiutɨp kekre nɨmɨn ne yi mɨt miyapɨr hɨrak yaaik au. God kiutɨp kerekek.
19 Respondeu-lhe Jesus: Por que me chamas bom? Ninguém é bom, senão um, que é Deus.
20 Ti hertei hɨm lo Moses nɨpaa kewisɨm. ‘Yi ap eitike miyapɨr kerek epei neit mɨt yi ap eirɨran au emɨt! Yi ap einep mɨt nani. Yi ap eisawɨn eiyɨt menmen me mɨt han. Yi ap eimipɨn eiwenɨn hɨm mɨtɨk hak. Yi eiyises miye haai ni eiyɨmtau hɨm mɨr.’”
20 Sabes os mandamentos: Não adulterarás; não matarás; não furtarás; não dirás falso testemunho; honra a teu pai e a tua mãe.
21 Mɨtɨk kerek ketenen menmen yapɨrwe ketpɨwek, “Nɨpaa kerek hi hɨre nɨkan kike ere in ek hi epei hises hɨm me God Moses kewisɨm mau tɨwei.”
21 Replicou o homem: Tudo isso tenho guardado desde a minha juventude.
22 Jisas kemtau menmen im, hɨrak ketpɨwek, “Ti wen erɨak menmen ham miutɨp ti ap hisesim. Ti etenen menmen yapɨrwe. Ti eno esiuwe menmen mit ehɨt pewek mamrerim ti ewet mɨt enun weinɨn em. Epei au, ti enen eisɨsa. Ti erɨakem te God kakwetut menmen yaaim mɨrak kakɨt wit kɨrak.”
22 Quando Jesus ouviu isso, disse-lhe: Ainda te falta uma coisa; vende tudo quanto tens e reparte-o pelos pobres, e terás um tesouro no céu; e vem, segue-me.
23 Mɨtɨk ketenen menmen yapɨrwe kemtau hɨm im, hɨrak han enuk kentar hɨrak ketenen menmen yapɨrwe. Hɨrak kɨnapen kakwet mɨt em.
23 Mas, ouvindo ele isso, encheu-se de tristeza; porque era muito rico.
24 Jisas kɨrek, hɨrak han enuk te hɨrak katɨp, “Amɨrkeik te mɨt netenen menmen yapɨrwe hɨr enwis God kinɨni naanmamri hɨr nises hɨm mɨrak. Taauye!
24 E Jesus, vendo-o assim, disse: Quão dificilmente entrarão no reino de Deus os que têm riquezas!
25 Miyak kamel (hɨrak kɨre hos) kakno kakitet pewek kɨhi taau. Mɨtɨk kerek wen ketenen menmen yapɨrwe kakno kakises hɨm me God kakwis God kakinɨn naanmamrɨwek taauye!”
25 Pois é mais fácil um camelo passar pelo fundo duma agulha, do que entrar um rico no reino de Deus.
26 Te mɨt nemtau hɨm im, hɨr nitɨwekhi, “Te keimɨn God kaktɨwekhis kaku kaktikerek kaku kakɨt? Taauye!”
26 Então os que ouviram isso disseram: Quem pode, então, ser salvo?
27 Jisas kewenhi ketpor, “Menmen mɨt ap nanrɨakem, hɨram menmen weinɨm God hɨrak kakrɨakem.”
27 Respondeu-lhes: As coisas que são impossíveis aos homens são possíveis a Deus.
28 Te Pita katɨp, “Haiu epei mɨnaaiwɨr wit kaiu, menmen maiu misesit.”
28 Disse-lhe Pedro: Eis que nós deixamos tudo, e te seguimos.
29 Jisas ketpor kar ik: “Hi hetpi im e. Neimɨn nɨnaaiwɨr wit kɨr o nɨnaaiwɨr miyapɨr nɨr o kikrek nɨr o miye haairer o nɨkerek nɨr nentar hɨr nises hɨm me God,
29 Respondeu-lhes Jesus: Em verdade vos digo que ninguém há que tenha deixado casa, ou mulher, ou irmãos, ou pais, ou filhos, por amor do reino de Deus,
30 hɨr nanɨt menmen yaaim yapɨrwe me wɨ hɨr nau tɨ ik e. Maain God skelim mɨt, hɨr nanu nanɨt nantikerek tipmain tipmain enum eik.”
30 que não haja de receber no presente muito mais, e no mundo vindouro a vida eterna.
31 Jisas keithis mɨt disaipel nɨrak hiswiyen wik (12) keri ken ketpor, “Eiyɨmtau! Haiu mamno wit Jerusalem menmen yapɨrwe mɨt profet nɨpaa newisɨm mau tɨwei me hi Mɨtɨk ke wit ke Mɨtɨk Iuwe hɨram mamnen.
31 Tomando Jesus consigo os doze, disse-lhes: Eis que subimos a Jerusalém e se cumprirá no filho do homem tudo o que pelos profetas foi escrito;
32 Te hɨr nanriuweta hi ano his me mɨt enun ap ne Isrel hɨr nanrekyo enum, nanitɨtonaan, nanɨtpo enum, nanɨnikɨn tɨmank mamnewa.
32 pois será entregue aos gentios, e escarnecido, injuriado e cuspido;
33 Hɨr naniyep nanriuwe nɨpɨn, hi ano te mɨt nanwenkeka hahu nu tentarakɨt hi hahi. Me wɨ wikak hi pɨke akrit ehu.”
33 e depois de o açoitarem, o matarão; e ao terceiro dia ressurgirá.
34 Mɨt disaipel ap nertei menmen werek werek au. Te menmen kerek hɨrak ketpim au mɨsawɨn ap meke yaain au. Te hɨr ap nertei menmen werek werek Jisas ketpim au.
34 Mas eles não entenderam nada disso; essas palavras lhes eram obscuras, e não percebiam o que lhes dizia.
35 Jisas kan menep wit Jeriko, mɨtɨk kerekek nanamɨr toto kau menep yayiwe kenɨne mɨt miyapɨr nanwetɨwek nan te kakɨt menmen kakɨm.
35 Ora, quando ele ia chegando a Jericó, estava um cego sentado junto do caminho, mendigando.
36 Mɨtɨk nanamɨr toto kemtau mɨt yapɨrwe nan nanɨno, hɨrak kitehi mɨt han kar ik: “Mɨt nɨrɨak mekam?”
36 Este, pois, ouvindo passar a multidão, perguntou que era aquilo.
37 Hɨr netpɨwek, “Jisas ke wit Nasaret kan kesipetit ken.”
37 Disseram-lhe que Jesus, o nazareno, ia passando.
38 Hɨr netpɨwek te mɨtɨk nanamɨr toto kɨnap katɨp, “Jisas Nepenyek ke Devit. Ti han etwenɨna.”
38 Então ele se pôs a clamar, dizendo: Jesus, Filho de Davi, tem compaixão de mim!
39 Te mɨt kerek ninɨn ek nenerek netpɨwek, “Ekintɨp wɨre wɨre!” Te hɨrak pɨke kɨnap yapɨrwe kenɨne hisiuwe, “Nepenyek ke Devit, ti han ekepai naanmɨprai, te ti han etwenɨna.”
39 E os que iam à frente repreendiam-no, para que se calasse; ele, porém, clamava ainda mais: Filho de Davi, tem compaixão de mim!
40 Jisas kemtewek hɨrak kerp ketpor, “Eiyɨthis mɨtɨk nanamɨr toto eiyɨk einen.” Hɨr neiyɨk nan, hɨrak kan menep, Jisas kitɨwekhi kar ik:
40 Parou, pois, Jesus, e mandou que lho trouxessem. Tendo ele chegado, perguntou-lhe:
41 “Ti hanhan hi erekyut mekam?” Mɨtɨk nanamɨr toto katɨp, “Mɨtɨk Iuwe, hi hanhan nanamɨr kai pɨke eksiupan te hi ahɨr menmen werek werek.”
41 Que queres que te faça? Respondeu ele: Senhor, que eu veja.
42 Hɨrak katɨp epei au, Jisas ketpɨwek, “Ti esiupan nanamɨr ehɨr menmen. Ti han ekiteta te hi hekepit ti hɨre yaaik.”
42 Disse-lhe Jesus: Vê; a tua fé te salvou.
43 Wasenum hɨrak kɨr menmen werek werek kises Jisas kewenɨpi God. Mɨt yapɨrwe nɨrek, hɨr newenɨpi God nentar hɨr han yaaik neriuwerek.
43 Imediatamente recuperou a vista, e o foi seguindo, gloficando a Deus. E todo o povo, vendo isso, dava louvores a Deus.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 18, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.