João 11
asj (ASJ) vs BKJ
1 Wumu wu bukooŋ bwee tɛ̀ nuuŋ le Lasɔrɔ tɛ̀ dza gendi. Tɛ̀ nuuŋ wi wu kitoŋ ki Bɛtani, tsiiŋ fe bee dzɛ́mi yee yi tɛ̀ nuuŋ Maariya bee Maata.
1 Ora, havia um certo homem enfermo, chamado Lázaro, de Betânia, da aldeia de Maria e de sua irmã Marta.
2 Maariya wuni wu ŋwaani wu Lasɔrɔ tɛ̀ gendi, ɛ wu wu tɛ̀ fwa bikaa bi Taa lɛ bɛ mɛɛŋ mɛ sɛɛndi ni shuuŋŋ, wɔɔyɛ bɛ yi ye yi lifa.
2 (Era aquela Maria que ungiu o Senhor com unguento, e secou os seus pés com os seus cabelos, cujo irmão, Lázaro, estava enfermo).
3 Si tɛ̀ gendi lɛ, dzɛ́mi yee yilu biee yi tuumi ntoŋ li Jiso-o le, “Taa, wi wuɔ ti kɔŋgisi wɛ gendɔɔ.”
3 Portanto, suas irmãs enviaram até ele dizendo: Senhor, eis que está enfermo aquele que tu amas.
4 Le Jiso woo ntoŋ wulu, tee le, “Chigɔŋ chini nuuŋ yɛ chi kwe-e kɛ. Chi chɛɛ le chi doonchɛ bunɔŋa bu nuuŋ bu Nyɔ-ɔ, ke Ŋwanɛ Nyɔ se naa kɛmɛ bukooŋ bu nɔŋa kii chi.”
4 Quando Jesus ouviu isso, ele disse: Esta enfermidade não é para morte, mas para glória de Deus, para que o Filho de Deus seja glorificado por ela.
5 Jiso tɛ̀ kɔŋgisi Maata bee ŋwaani wu Maariya mɔɔ Lasɔrɔ ŋge.
5 Ora, Jesus amava a Marta, e a sua irmã, e a Lázaro.
6 Se nuuŋ le, mfi wu tɛ̀ woo le Lasɔrɔ gendɔɔ, tuu tsi fɛ tɛ̀ nuuŋ fɛɛ jo faa.
6 Ouvindo, pois, que ele estava enfermo, ficou ainda dois dias no lugar onde ele estava.
7 Lɛjiŋ lɛlu, tee li bɔɔŋ bee bɛ kintutu-u le, “Tɛ kaari tɛ to Judiya.”
7 Depois disso, então, ele diz aos seus discípulos: Vamos outra vez para a Judeia.
8 Be bii li wuu laa, “Labai, ɛ nɛɛ mfo mfo fɛ Bɛjuu tuu be wɛki le be tomɛ wɛ bɛ ta le ɔ kwi, ɔ se tuu ɔ karisi ɔ tuu fe ni?”
8 Seus discípulos lhe disseram: Mestre, recentemente os judeus procuravam apedrejar-te, e tu vais para lá novamente?
9 Jiso tuu li bee le, “Ɛ nɛɛ bikaa bi mfi yoofi ntsɔ bɛfɛ bi nuuŋ li jobɛ ni? Ɛ wi deŋgi fɛnshaaŋ, kɛ mwɛ nuuŋ tɛ̀ kɔtɛ li fiee li kɛ, kifɛ kiŋ'wofu ki li nshɛ yini-i wuuti kɛɛ.
9 Jesus respondeu: Não há doze horas no dia? Se algum homem andar de dia, ele não tropeça, porque ele vê a luz deste mundo.
10 Se nuuŋ le, ɛ wi deŋgi butuu, kɛ mwɛ nuuŋ kɔtɛ, kifɛ ŋiŋgi yɛ kiŋ'wofu kɛ.”
10 Mas se um homem andar de noite, ele tropeça, porque nele não há luz.
11 Si tɛ̀ kweeŋ lɛ, tuu tee li bee le, “Nsaŋ yisɛŋ yi Lasɔrɔ lee yɛ, bɛdɛɛni, ŋgii ŋgɛɛŋ ŋkaaŋgi wu li chilefɛ chilu-u.”
11 Essas coisas ele falou, e depois disso ele lhes disse: Nosso amigo Lázaro dorme, mas eu vou, para que eu possa despertá-lo do sono.
12 Bɔɔŋ bee bɛ kintutu-u se tee li wuu le, “Taa, ɛ fi nuuŋ le wu leeɔ, kɛ gii kaaŋgi.”
12 Disseram-lhe, então, os seus discípulos: Senhor, se dorme, ele ficará bom.
13 Jiso tɛ̀ tiiti nuuŋ kii kwe yi Lasɔrɔ, bɛdɛɛni be wuki le liitɔɔ nuuŋ chilefɛ chi chilefɛ.
13 Todavia Jesus havia falado de sua morte, mas eles pensavam que falava do repouso do sono.
14 Jiso se tee li bee tsaaŋ le, “Lasɔrɔ kwiɔ kituŋ.
14 Então, Jesus disse-lhes claramente: Lázaro está morto.
15 Se nuuŋ le, ŋ'wukɔɔ bujɔŋ kii beŋ le ntɛ̀ nuuŋ yɛ fe kɛ, ke nɛ se gɛɛ shéŋ li mi-i. Tɛ ni tɛ giiŋgi fe.”
15 E estou contente por causa de vós, de que eu não estivesse ali, para que creiais; no entanto, vamos até ele.
16 Tomɛ wu bukooŋ bwee bumu tɛ̀ nuuŋ le Maŋ, tee li bɔɔŋ bamu bɛ kintutu-u baa le, “Tɛ gɛɛŋ tɛ laa tɛɛbeŋ nuuŋ tɛ kwi tɛ bɛ wu le.”
16 Então disse Tomé, que é chamado Dídimo, aos seus condiscípulos: Vamos nós também, para que possamos morrer com ele.
17 Jiso fɛsi fe, woo le Lasɔrɔ tsiɔ lɛ dziŋ jo naa.
17 Quando Jesus chegou, encontrou Lázaro já há quatro dias no sepulcro.
18 Bɛtani wuni tɛ nuuŋ nɛɛ li Jɛrosalɛŋ lichiŋ si bɛma bɛfɛ lɛ.
18 Ora, Betânia estava perto de Jerusalém, cerca de quinze estádios.
19 Bɛjuu ŋge tɛ̀ bɛ lɛ Maata bee Maariya le be gachɛ nshiiŋ bɛ be kii kwe yi ŋwaani wu be.
19 E muitos dos judeus tinham ido consolar a Marta e a Maria, acerca de seu irmão.
20 Le Maata woo le Jiso bɛɛɔ, biee bo le gɛɛŋ le bee wu bikɛ, se nuuŋ le, Maariya tɛ̀ ba li yih.
20 Ouvindo, então, Marta que Jesus vinha, foi ao seu encontro. Mas Maria ficou assentada em casa.
21 Maata gɛɛŋ tee li Jiso-o le, “Taa, tuu nuuŋ le ɔ ni ɔ nuuŋ fɛni, ŋwaanɛŋ wu kwiyɛɛ kɛ.
21 Então, disse Marta a Jesus: Senhor, se tu estivesses aqui, meu irmão não teria morrido.
22 Se nuuŋ le, ŋkiiɔ le mɔɔ nuuŋ dɛɛni, mɔɔ nuuŋ la fi ɔ lɛkɛ li Nyɔ-ɔ le, kɛ yi gii yi nyɛɔ.”
22 Mas eu sei, que agora mesmo, tudo quanto pedires a Deus, Deus te concederá.
23 Jiso tee li wuu le “Ŋwaana gii bo li kwe-e.”
23 Disse-lhe Jesus: Teu irmão há de ressuscitar.
24 Maata tee li wuu le, “Ŋkiiɔ nɛɛ le gii kaari bo jobɛ chi kimɛrisɛ chi bɛniiŋ gii naa be ni be buti li kwe-e.”
24 Disse-lhe Marta: Eu sei que há de ressuscitar na ressurreição do último dia.
25 Jiso tee li wu-u le, “Ɛ mi wu mbusi bɛniiŋ li kwe-e, ɛ mi wu nyɛ ntsɛ li bɛniiŋ li. Wi wu gɛɛ shéŋ li mi-i mɔɔ kwi, kɛ mwɛ gii ni nuuŋ lu,
25 Disse-lhe Jesus: Eu sou a ressurreição, e a vida; quem crê em mim, ainda que esteja morto, ele viverá;
26 mɔɔ nuuŋ noo wu mɛɛŋ lu dɛɛni wu gɛɛ shéŋ li mi-i nuuŋ tɛ naa kwi kɛ. Ɔ beŋɔ fini ni?”
26 e todo aquele que vive e crê em mim nunca morrerá. Crês tu isto?
27 Se beŋ le, “Iiŋ Taa, mi mbeŋɔ le ɔ nuuŋ Kinsofu ki Nyɔ tɛ̀ kaachɛ. Ɛ wɛ Ŋwanɛ Nyɔ wu tɛ̀ nuuŋ le gii naa bɛ li nshɛ yini-i.”
27 Disse-lhe ela: Sim, Senhor; eu creio que tu és o Cristo, o Filho de Deus, que havia de vir ao mundo.
28 Le Maata tee lɛ, se gɛɛŋ teeŋ Maariya wu ŋwaani, yɔ li wuu fɛkwiiŋ fɛkwiiŋ le, “Wi wu Ntiifɛ wɛ fɛni kituŋ, teenyɔ wɛ.”
28 E, tendo ela dito isso, seguiu o seu caminho, e chamou secretamente a Maria, sua irmã, dizendo: O Mestre está aqui e te chama.
29 Si tɛ̀ woo lɛ, se dzakɛ gɛɛŋ ŋɛŋ wu.
29 Assim que ela ouviu isso, levantou-se depressa, e foi até ele.
30 Tɛ̀ nuuŋ ɛ Jiso mɛɛŋ saa ki lɛ kɛ li kitoŋ kilu-u kɛ. Tɛ̀ gii mɛɛŋ nɛɛ fɛ Maata tɛ̀ gɛɛŋ ŋɛŋ wu fe.
30 Ora, Jesus ainda não tinha chegado à aldeia, mas estava no lugar onde Marta o encontrara.
31 Bɛjuu bɛ tɛ̀ nuuŋ bɛ Maariya be gachi nshiiŋ, bɛ wu baa ŋɛŋ si wu dzakɛ wu bo li yih, be dza be biki wu be beechi le giiŋgɔ fɛ dziŋ le gɛɛŋ ni dii fe.
31 Os judeus, pois, que estavam com ela na casa e a consolavam, vendo que Maria se levantara e saíra apressadamente, seguiram-na, dizendo: Ela vai ao sepulcro para chorar ali.
32 Le Maariya gɛɛŋ fɛsi fɛ Jiso tɛh nuuŋ, ŋɛŋ wu, se we li bikaa biee li tee le, “Taa, tuu le ɔ ni ɔ nuuŋ fɛni, tuu nuuŋ ŋwaanɛ wu kwiyɛɛ kɛ.”
32 Tendo, pois, Maria chegado onde Jesus estava e vendo-o, ela lançou-se aos seus pés, dizendo-lhe: Senhor, se tu estivesses aqui, meu irmão não teria morrido.
33 Le Jiso tuu ŋɛŋ si dii, Bɛjuu bɛ tɛ̀ biee wu dii tɛ, fiee filu koŋ wu li shéŋ ŋge, yi bee wu.
33 Quando Jesus, pois, a viu chorar, e choravam também os judeus que vinham com ela, comoveu-se em espírito e conturbou-se,
34 Se dza bii laa, “Nɛ tuu nɛ diiyɛ wu fɛŋ?” Be tee li wuu le, “Taa, bɛ ɔ ŋɛŋ.”
34 e disse: Onde o pusestes? Eles disseram-lhe: Senhor, vem e vê.
35 Jiso de.
35 Jesus chorou.
36 Le Bɛjuu ŋɛŋ lɛ, be tee le, “Bichɛ yɛɛŋ nɛ ŋɛŋ si tuu kɔŋgisi wu.”
36 Disseram, então, os judeus: Vede como ele o amava!
37 Se nuuŋ le, bamu se tuu be tee le, “Ɛ wu wu tɛ̀ gwiyɛ lii yi kinyɛɛ, tuu lee ki baŋgɛ kɛ wi wuni le wu kwi kɛ ni?”
37 E alguns deles disseram: Não podia este homem, que abriu os olhos ao cego, fazer também com que este homem não morresse?
38 Shéŋ yee tuu yi sɛɛsɛ ŋge. Dza gɛɛŋ fɛsi fɛ dziŋ yilu-u. Dziŋ yini tɛ̀ nuuŋ tuuŋ wu bɛ tɛ̀ bɛŋɛ mfweeŋ wulu bɛ tɛtɛ chi nɔŋa.
38 Jesus, pois, novamente comovido em si mesmo, foi ao sepulcro. Era uma caverna e tinha uma pedra posta sobre ela.
39 Jiso tee le, “Tsaaki yɛɛŋ tɛtɛ chini.” Maata wu tɛ̀ nuuŋ dzɛmi yi wi wu tɛ̀ kwi wɛ tee li Jiso-o le, “Taa, dɛɛni yani wu saŋɔ kituŋ. Wɛ jo naa si tuu kwi.”
39 Disse Jesus: Tirai a pedra. Marta, irmã daquele que estava morto, disse-lhe: Senhor, a essa altura ele cheira mal, porque ele está morto há quatro dias.
40 Jiso bii li wu-u laa, “Mbee mɛɛŋ ki ntee kɛ li wɛ-ɛ le ɔ gɛɛ shéŋ li mi-i, ɔ se ŋɛŋ bunɔŋa bu Nyɔ-ɔ ni?”
40 Disse-lhe Jesus: Eu não te disse que, se tu creres, verás a glória de Deus?
41 Se nuuŋ le, be se tɛ̀ tsaaki tɛtɛ chilu. Jiso tsaaki lii liwe tee le, “Baa wɛŋ, nyɛɛɔ kiyɔɔni li wɛ-ɛ le ɔ wooɔ nlɛkɛ li Nyɔ-ɔ wɛŋ.
41 Então, eles tiraram a pedra do lugar onde jazia o morto. E Jesus, levantando seus olhos, disse: Pai, eu te agradeço, por me haveres ouvido.
42 Ŋkii ɔ le ɔ ti wuki nlɛkɛ li Nyɔ-ɔ wɛŋ mfi kwi. Se nuuŋ le, ntiitɔɔ fini dɛɛni le bɛniiŋ bɛ lemi fɛni bani se beŋ le ɛ wɛ wu toŋ mi.”
42 Eu sei que sempre me ouves, mas por causa da multidão que está ao redor eu disse isso, para que possam crer que tu me enviaste.
43 Le ni kweŋgi lɛ, waŋ lɛwe le, “Lasɔrɔ, bochɛ!”
43 E, tendo dito isso, clamou em alta voz: Lázaro, vem para fora.
44 Wi wu tɛ̀ kwi kituŋ wɛ se biee bo, bibɛnu biee mɔɔ bikaa biee nuuŋ ɛ bɛ liiŋ bɛ nshɛŋgɛ yi ndú bɛ liiŋ tɛ̀ bushi bwee bɛ nshɛŋgɛ yi ndú. Jiso tee li bee le, “Fanchɛ yɛɛŋ wu, nɛ gɛɛ ni giiŋgi.”
44 E saiu o que estivera morto, amarrado nos pés e nas mãos com faixas; e a sua face envolta em um lenço. Disse-lhes Jesus: Desatai-o, e deixai-o ir.
45 Bɛjuu ŋge bɛ tɛ̀ bɛɛ lɛ Maariya, le be ŋɛŋ fiee fi Jiso fɛ, be gɛɛ shéŋ li wu-u.
45 Então, muitos dentre os judeus que tinham vindo a Maria, e que haviam visto as coisas que Jesus fizera, creram nele.
46 Se nuuŋ le, bamu tɛ gɛɛŋ fibee nuuŋ lɛ Bɛfarasii, be tee be fiee fi Jiso fɛ.
46 Mas alguns deles foram pelo seu caminho até os fariseus, e lhes contaram as coisas que Jesus havia feito.
47 Bɛte muntofi bɛ nɔŋa bɛ nɔŋa bɛ Bɛfarasii tuu be konchɛ bikoo bi kwɛɛŋ lɛ, be kweŋ le, “Ɛ la fi tɛ gii tɛ ge? Wi wuni fetɔɔ biee ŋge bi doonchi bunɔŋa bu Nyɔ-ɔ.
47 Então, reuniram-se os principais sacerdotes e os fariseus em conselho, dizendo: O que faremos? Pois este homem faz muitos milagres.
48 Ɛ tɛ chinɛ le ba ni giiŋgi bɛ fi limfwe, kɛ bɛniiŋ bɛchu gii be gɛɛ shéŋ li wu-u, bɛniiŋ bɛ Lom bɛ sɛki bee gii be dza be bɛ be kɛsi kintsii kisɛŋ ki wuuti mɔɔ kitoŋ kisɛŋ.”
48 Se o deixarmos assim sozinho, todos os homens crerão nele; e virão os romanos e tirar-nos-ão o nosso lugar e a nação.
49 Se nuuŋ le, wi wu be wumu wu bukooŋ bwee tɛ̀ nuuŋ le Kaifas, wu tɛ̀ nuuŋ kikoo ki bɛte muntofi-i li kiya kɛɛ dza tee fiee li bee le, “Nɛ kii yɛ fiee kɛ dududu.
49 E um deles, chamado Caifás, que era sumo sacerdote naquele ano, lhes disse: Vós não entendeis nada,
50 Nɛ kii yɛ le fi dzɔɔŋ le wi mumkpaŋ kwi li bɛniiŋ bɛchu-u yɛki fɛ kitoŋ kichu nuuŋ ki la bu la kɛ ni?”
50 nem considerais que nos convém que um homem morra pelo povo e que não pereça toda a nação.
51 Kaifas tɛ̀ tiiti yɛ fiee fini bɛ bufii bu nuuŋ bwee kɛ. Wu si kikoo ki bɛte muntofi-i li kiya kɛɛ tɛ̀ tiiti fini laŋini nuuŋ ntoŋ wu Nyɔ le Jiso tɛ̀ kɛmi le kwi kii kitoŋ ki Bɛjuu.
51 Ora, isso não disse ele por si mesmo; mas, sendo o sumo sacerdote naquele ano, profetizou que Jesus havia de morrer pela nação;
52 Tɛ̀ nuuŋ yɛ nɛɛ kii kitoŋ kilu kwaa kɛ, tɛ̀ kɛmi le kwi le banchɛ bɔɔŋ bɛ nuuŋ bɛ Nyɔ-ɔ bɛchu bɛ li bitoŋ bimu, be nuuŋ li fiee fi mumkpa-aŋ.
52 e não somente por aquela nação, mas também para congregar num só corpo os filhos de Deus que estavam dispersos.
53 Mbɛɛchɛ booyaa, bikoo bi kwɛɛŋ lɛ se bɛchi bi dzeti ntaŋ si bi gii bi fɛ bi se wo Jiso.
53 Desde aquele dia, pois, eles tomavam conselho para o matarem.
54 Nɛɛ lɛ, Jiso tɛ mɛɛŋ yɛ deŋgi gbanaa lɛ Bɛjuu li lɛnti kɛ. Dza fiee fe gɛɛŋ li kitoŋ kimu ki nuuŋ li kitoŋ ki li bukaka lichiŋ bee bɔɔŋ bee bɛ kintutu-u, be tɛ̀ tsiiŋ fɛ kitoŋ kimu ki bɛ tɛ̀ teenyi le Ɛfelɛŋ.
54 Jesus, portanto, já não andava publicamente entre os judeus, mas retirou-se dali para a terra junto do deserto, para uma cidade chamada Efraim, e ali continuava com os seus discípulos.
55 Tsɔnɔ chi Bɛjuu lɛ chi N'yafuwee tɛ̀ bɛɛ kituŋ tsɛkɛtsɛkɛ, bɛniiŋ tɛ̀ dzɛti li bintsii bichu-u be yɛki Jɛrosalɛŋ jobɛ chini mɛɛŋ chi bɛɛ le be tsootsɛ bikoo bi bee kii be ni lɛ li tsɔnɔ chilu bɛ kinjirɛ.
55 E estava próxima a Páscoa dos judeus; e dessa região subiram muitos a Jerusalém, antes da Páscoa, para se purificarem.
56 Be se gɛɛŋ be bɛchi be wɛki Jiso be biiti li yi yi bee si be tɛ̀ lemi fɛ yih yi muntofi-i be tiiti laa, “Nɛ beechi le la? Jiso gii bɛ fɛ tsɔnɔ chini-i ni?”
56 Então eles buscavam por Jesus, e falavam entre si, estando no templo: Que vos parece? Não virá ele à festa?
57 Tɛ̀ nuuŋ ɛ bɛte muntofi bɛ nɔŋa bɛ nɔŋa mɔɔ Bɛfarasii tɛ̀ nyɛ nchi kituŋ le wi wu kii fɛ Jiso nuuŋ fe, mwɛ fɛ be kɛɛ, ke be se kɔɔ wu.
57 Ora, os principais sacerdotes e os fariseus tinham dado ordem para que, se algum homem soubesse onde ele estava, ele deveria mostrar, para que o prendessem.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar João 11, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.