Gênesis 31

mri2012 (MRI2012) vs VC

Sair da comparação
VC Versão Católica
1 Ā, i rongo ia i ngā kupu a ngā tama a Rāpana, e kī ana, “Kua riro i a Hākopa ngā mea katoa a tō tātou pāpā; nā ngā mea hoki a tō tātou pāpā i whiwhi ai ia ki tēnei korōria katoa.”
1 Jacó ouviu as palavras dos filhos de Labão, que diziam: "Jacó tomou tudo o que é de nosso pai, e é às suas custas que ele se tornou de tal forma rico."
2 Ā, ka titiro a Hākopa ki te mata o Rāpana, nā, kīhai i pērā ki a ia me tō ērā rangi ake.
2 Observou também, pela fisionomia de Labão, que este não tinha mais para com ele os sentimentos de antes.
3 Ā, ka mea a Ihowā ki a Hākopa, “E hoki ki te whenua o ōu mātua, ki ōu whanaunga hoki; ā, ka tata ahau ki a koe.”
3 O Senhor disse a Jacó: "Volta para a terra dos teus pais, para a tua parentela, e eu estarei contigo."
4 Nā, ka tono tangata a Hākopa hei karanga i a Rahera rāua ko Rea ki tāna kāhui, ki te pārae,
4 Então Jacó mandou Raquel e Lia vir ao campo junto dos seus rebanhos:
5 ā, ka mea ia ki a rāua, “E kite ana ahau i te mata o tō kōrua pāpā, kāhore e pērā mai ki ahau me tō ērā rangi ake; otiia i tata mai ki ahau te Atua o tōku pāpā.
5 "Vejo, disse-lhes ele, pelo semblante de vosso pai, que ele não é mais para comigo o mesmo que antes. Mas o Deus de meu pai está comigo.
6 E mōhio ana anō kōrua, i poto katoa atu tōku kaha ki tāku mahi ki tō kōrua pāpā.
6 Sabeis que servi a vosso pai o melhor que pude,
7 Ko tō kōrua pāpā ia i tinihanga ki ahau, ka tekau rawa āna whakaputanga kētanga i ōku utu; otiia kīhai ia i tukua e te Atua kia tūkino i ahau.
7 enquanto ele zombou de mim, mudando dez vezes o meu salário; mas Deus não lhe permitiu causar-me prejuízo.
8 Mehemea i kōrero pēnei ia, ‘Hei ngā mea whai tongitongi te utu mōu,’ nā, he mea tongitongi katoa ngā whānau o ngā kāhui, ā, mehemea ia i kī pēnei, ‘Hei ngā mea whakahekeheke he utu mōu,’ nā, he whakahekeheke katoa ngā whānau o ngā kāhui.
8 Quando ele dizia: os animais malhados serão o teu salário, todas as ovelhas davam à luz cordeiros malhados, e se dizia: os animais riscados serão o teu salário, todas as ovelhas davam à luz cordeiros riscados.
9 Koia i tangohia ai e Ihowā ngā hipi a tō kōrua pāpā, ā, hōmai ana ki ahau.
9 Foi Deus mesmo que tomou o rebanho de vosso pai para me dar.
10 “Nā, i te wā i whakahapūtia ai te kāhui, ka maranga ake ōku kanohi, ā, ka kite moemoeā ahau, ko ngā toa i ekengia ai ngā kāhui, he whakahekeheke, he mea whai tongitongi, he mea kōtingotingo.
10 No tempo em que os animais deviam conceber, eu levantava os olhos e via em sonhos que os bodes que cobriam as cabras eram listados, malhados e manchados.
11 I kōrero moemoeā mai anō te anahera a te Atua ki ahau, ‘E Hākopa,’ ā, ka mea atu ahau, ‘Tēnei ahau.’
11 Um anjo de Deus disse-me em sonhos: Jacó! Eis-me aqui, respondi.
12 Nā, ka mea mai ia, ‘Tēnā, whakaarahia ake ōu kanohi, ka titiro ki ngā toa katoa e ekeeke ana i ngā kāhui, he whakahekeheke, he whai tongitongi, he kōtingotingo hoki; kua kite hoki ahau i ngā mea katoa i mea nei a Rāpana ki a koe.
12 Levanta os olhos e vê: todos os bodes que cobrem as cabras são listados, malhados e manchados, porque eu vi tudo o que te fez Labão.
13 Ko ahau te Atua o Pētēre, o te wāhi i whakawahi nā koe i te pou, i puaki ai hoki tāu kupu taurangi ki ahau. Kāti, whakatika, haere atu i tēnei whenua, hoki atu ki te whenua i whānau ai koe.’ ”
13 Eu sou o Deus de Betel, onde tu me consagraste uma estela e me fizeste um voto. Agora, vamos, sai daqui e volta para a terra de tua família."
14 Nā, ka whakahoki a Rahera rāua ko Rea, ka mea ki a ia, “Tērā atu anō ianei tētahi wāhi, tētahi taonga tupu rānei mō māua i roto i te whare o tō māua pāpā?
14 Raquel e Lia responderam: "Resta-nos porventura ainda alguma parte de herança na casa de nosso pai?
15 Kāhore ianei māua i te kīia e ia he wāhine kē noa atu? Kua hokona nei hoki māua e ia, kua pau rawa anō i a ia ā māua moni.
15 Não nos tratou ele como estrangeiras, vendendo-nos e devorando o nosso dinheiro?
16 Mō tātou nei hoki, mō ā tātou tamariki ngā taonga katoa i tangohia nei e te Atua i tō māua pāpā. Nā, tēnā, meatia ngā mea katoa i kīia e te Atua ki a koe.”
16 Toda a riqueza, que Deus tomou de nosso pai, é para nós e para nossos filhos. Faze, pois, o que Deus te disse."
17 Nā, ka whakatika a Hākopa, ā, whakaekea ana e ia āna tamariki me āna wāhine ki runga ki ngā kāmera;
17 Levantou-se, pois, Jacó, e fez montar seus filhos e suas mulheres nos camelos.
18 ā, kāwhakina atu ana e ia āna kararehe katoa, me ōna taonga katoa i whiwhi ai ia, ngā kararehe i whiwhi ai ia, i riro hoki i a ia i Paranārama, ā, haere ana ki a Īhaka, ki tōna pāpā, ki te whenua o Kanaana.
18 Levou consigo todos os seus rebanhos, todos os bens que tinha ajuntado, o rebanho que lhe pertencia, adquirido em Padã-Arã, e partiu para junto de seu pai Isaac, na terra de Canaã.
19 Nā, ko Rāpana kua riro ki te kutikuti i āna hipi; kātahi ka tāhaetia e Rahera ngā whakapakoko a tōna pāpā.
19 Raquel, aproveitando um momento em que seu pai fora tosquiar suas ovelhas, roubou os terafim de seu pai;
20 Nā, tahuti ana a Hākopa i a Rāpana Hīriani, kīhai hoki i whakaaturia tōna omanga ki a ia.
20 e Jacó enganou Labão, o arameu, ocultando-lhe sua fuga.
21 Nā, ka oma ia, me āna mea katoa; i whakatika ia, ka whiti i te awa, i ahu hoki tōna mata ki te maunga, ki Kireara.
21 Fugindo, pois, com tudo o que era seu, atravessou o rio e dirigiu-se para a montanha de Galaad.
22 Ā, i te toru o ngā rā ka kōrerotia ki a Rāpana, kua oma a Hākopa.
22 Três dias depois, soube Labão da fuga de Jacó.
23 Nā, ka tango ia i ōna tēina hei hoa mōna, ā, ka whai i a ia, e whitu ngā rā ki te ara; ā, mau atu ia i a ia ki Maunga Kireara.
23 E, tomando consigo seus irmãos, perseguiu-o durante sete dias de marcha, e alcançou-o na montanha de Galaad.
24 Nā, ka puta moemoeā te Atua ki a Rāpana Hīriani i te pō, ka mea ki a ia, “Kia tūpato kei kōrero koe ki a Hākopa, ahakoa pai, ahakoa kino.”
24 Deus, porém, apareceu num sonho noturno a Labão, o arameu, e disse-lhe: "Guarda-te de dizer algo a Jacó."
25 Nā, ka mau a Hākopa i a Rāpana. Nā tērā kua whakatūria e Hākopa tōna tēneti ki te maunga. Heoi, whakatūria ana hoki e Rāpana rātou ko ōna tēina ki Maunga Kireara.
25 Labão alcançou, pois, Jacó. Este havia levantado sua tenda na montanha, enquanto Labão e seus irmãos tinham plantado a sua na montanha de Galaad.
26 Nā, ka mea a Rāpana ki a Hākopa, “He mahi aha tāu, i tahuti mai nei koe i ahau, i kāhaki mai nei hoki i āku tamāhine, ānō he pārau nā te hoari?
26 Labão disse a Jacó: "Que fizeste? Tu me enganaste, e conduziste minhas filhas como prisioneiras de guerra!
27 He aha i hunā ai e koe tōu omanga, i tahuti mai ai i ahau? Ā, kīhai i kōrero mai ki ahau, kia tukua ai koe e ahau i runga i te hari, i ngā waiata, i te timipera, i te hāpa.
27 Por que fugiste dessa forma, e me lograste em lugar de me avisar? Eu te teria despedido com manifestações de júbilo e com cânticos, ao som do tamborim e da harpa.
28 Kīhai anō ahau i tukua e koe kia kihi i āku tama, i āku tamāhine? He mahi pōauau tēnei mahi āu.
28 Não me deixaste beijar meus filhos e minhas filhas! Procedeste como um insensato.
29 He kaha kei tōku ringa hei whakatupu kino i a koutou; otiia kua kōrero mai te Atua o tō koutou pāpā ki ahau inapō, kua mea mai, ‘Kia tūpato kei kōrero atu koe, ahakoa pai, ahakoa kino, ki a Hākopa.’
29 Eu poderia agora fazer-vos mal, mas o Deus de teu pai disse-me na última noite: Guarda-te de dizer algo a Jacó.
30 Nā, ahakoa i whakamatea e koe tōu haere, nō te mea i koroa e koe te whare o tōu pāpā, he aha rā koe i tāhae ai i ōku atua?”
30 E, se partiste somente porque tinhas saudade da casa paterna, então por que roubaste os meus deuses?"
31 Nā, ka whakahoki a Hākopa, ka mea ki a Rāpana, “Nō te mea hoki i wehi ahau; i mea hoki ahau, ‘Kei tangohia e koe āu tamāhine i ahau.’
31 Jacó respondeu-lhe: "Tive medo, ao pensar que poderias tirar-me tuas filhas;
32 Ko te tangata e kitea e koe ōu atua i a ia, kaua ia e whakaorangia; tirohia iho e koe i te aroaro o ō tāua tēina ko ēhea mea āu kei ahau, ka tango atu ai māu.” Kīhai hoki a Hākopa i mōhio, kua tāhaetia aua mea e Rahera.
32 quanto aos teus deuses, porém, seja morto aquele que os tiver consigo! Examina o que está comigo, em presença de nossos parentes, e retoma o que é teu." Ora, Jacó ignorava o roubo de Raquel.
33 Nā, ka haere a Rāpana ki te tēneti o Hākopa, ki te tēneti hoki o Rea, ki te tēneti anō hoki o ngā pononga wāhine tokorua; ā, kīhai i kitea. Ā, ka puta atu ia i te tēneti o Rea, ā, ka tomo atu ki te tēneti o Rahera.
33 Labão entrou na tenda de Jacó, na de Lia e na das duas escravas, mas nada encontrou. Saindo da tenda de Lia, entrou na de Raquel.
34 Nā, tērā kua tīkina ngā whakapakoko e Rahera, kua whaongia ki roto ki te nohoanga kāmera, ā, nohoia iho e ia. Nā, poto katoa te tēneti te whāwhā e Rāpana, ā, kīhai i kitea.
34 Esta havia tomado os terafim e, colocando-os na sela do camelo, sentou-se em cima. Labão revistou toda a tenda, sem nada encontrar.
35 Nā, ka mea ia ki tōna pāpā, “Kei riri mai tōku ariki mōku e kore e āhei te whakatika ake ki tōu aroaro; nō te mea ko tō te wāhine mate tēnei kei ahau.” Nā, rapu noa ia, kīhai i kitea ngā whakapakoko.
35 Raquel disse ao seu pai: "Não se irrite o meu senhor, se não posso levantar-me em sua presença, pois acho-me agora com a indisposição que costuma vir às mulheres." Revistou, pois, mas não encontrou os terafim.
36 Nā, ka riri a Hākopa, ka ngangare ki a Rāpana; ā, ka oho a Hākopa, ka mea ki a Rāpana, “He aha tōku hara? He aha tōku hē, i tākare ai koe ki te whai mai i ahau?
36 Jacó encolerizou-se então contra Labão, e acabrunhou-o de censuras: "Qual é o meu crime?, disse-lhe ele. Qual é o meu pecado, para que te irrites desse modo contra mim?
37 Kua whāwhākia nei e koe āku mea katoa, he aha te mea i kitea e koe o ngā mea katoa o tōu whare? Hōmai ki konei ki te aroaro o ōku tēina, o ōu tēina, mā rātou e whakariterite tā tāua whakawā.
37 Revistaste todas as minhas bagagens: que encontraste do que é teu? Mostra-me aqui em presença de meus parentes e dos teus, e sejam eles juízes entre nós dois.
38 “Ka rua tekau ēnei tau ōku ki a koe; kīhai i whānau whakatahe āu hipi, āu koati, kīhai anō i kainga e ahau ngā hipi toa o tāu kāhui.
38 Há vinte anos que estou em tua casa: tuas ovelhas e tuas cabras não abortaram, não comi os carneiros do teu rebanho.
39 Ko te mea i haea e ngā kīrehe mohoao kīhai i kawea e ahau ki a koe; nāku anō tēnā i whakautu; i rapu utu anō koe mō tēnā i tōku ringa, ahakoa mō te mea i tāhaetia i te awatea, mō te mea rānei i tāhaetia i te pō.
39 Nunca te trouxe os animais estraçalhados pelas feras. Eu os repunha, pois tu o exigias, quer fossem roubados de dia, quer de noite.
40 Ko tāku hanga tēnā: i te awatea i pau ahau i te matewai, i te pō i te huka; ā, tūrere ana te moe i ōku kanohi.
40 Eu era queimado de dia pelo calor, e de noite pelo frio, e o sono fugia dos meus olhos.
41 “Ka rua tekau ēnei tau ōku ki tōu whare; kotahi tekau mā whā ngā tau i mahi ai ahau ki a koe mō āu tamāhine tokorua, e ono tau hoki mō āu hipi; ā, ka tekau āu whakaputanga kētanga i ngā utu mōku.
41 Eis já vinte anos que estou em tua casa; servi-te catorze anos por tuas duas filhas, seis anos pelos teus rebanhos, e dez vezes modificaste o meu salário.
42 Me i kāhore i tata mai ki ahau te Atua o tōku pāpā, te Atua o Āperahama, te wehi hoki o Īhaka, ina kua tonoa kautia mai ahau e koe. I kite mai te Atua i tōku tūkinotanga, i te mahi hoki a ōku ringa, i rīria ai koe e ia inapō.”
42 Se o Deus de meu pai, o Deus de Abraão, o Deus terrível de Isaac não se tivesse posto de meu lado, tu me terias hoje despedido com as mãos vazias. Deus viu minhas penas e meus trabalhos, e na última noite ele pronunciou-se.
43 Nā, ko te whakahokinga a Rāpana, ko te meatanga ki a Hākopa, “He tamāhine nāku ēnei tamāhine, he tamariki anō nāku ēnei tamariki, he kāhui anō hoki nāku ēnei kāhui, ā, ko ngā mea katoa e kite nei koe, nāku. Ā, he aha tāku e mea ai ākuanei ki ēnei tamāhine āku, ki a rāua tamariki rānei i whānau nei i a rāua?
43 Labão respondeu a Jacó: "Estas filhas são minhas filhas, estes filhos, meus filhos, e estes rebanhos, meus rebanhos: tudo o que vês é meu. Que farei eu agora contra minhas filhas, ou contra os filhos que elas deram ao mundo?
44 Nā, tēnā, haere mai, kia whakarite kawenata tāua, a koe me ahau; ā, ka waiho hei kaiwhakaatu ki a tāua.”
44 Vamos, façamos juntos um pacto que nos sirva de testemunho a nós dois."
45 Nā, ka tīkina tētahi kōhatu e Hākopa, ā, whakaarahia ake e ia hei pou.
45 Jacó tomou uma pedra e erigiu-a em estela,
46 Ā, ka mea a Hākopa ki ōna tēina, “Kohia mai he kōhatu.” Nā, ka tīkina atu e rātou ētahi kōhatu, ka hangā he pūranga. Ā, kai ana rātou ki reira ki runga ki te pūranga.
46 e disse aos seus parentes: "Trazei pedras." E, tendo juntado muitas, fizeram um monte, sobre o qual comeram.
47 Ā, huaina iho taua mea e Rāpana ko Iekarahaharuta; nā Hākopa ia i hua ko Kareere.
47 Labão chamou-o Yegar-Saaduta, e Jacó, Galaad.
48 Nā, ka mea a Rāpana, “Hei kaiwhakaatu tēnei pūranga i tēnei rā ki a tāua.” Nā reira i huaina ai tōna ingoa ko Kareere;
48 Labão disse: "Este monte é hoje testemunha entre mim e ti",e por isso deu-se-lhe o nome de Galaad,
49 ko Mihipa hoki; i mea hoki ia, “Mā Ihowā e titiro mai ki a tāua, ina matara atu tāua i a tāua.
49 e também Mitspa, porque Labão disse ainda: "Que o Senhor nos vigie a nós ambos, quando nós nos tivermos despedido um do outro.
50 Ki te tūkino koe i āku tamāhine, ki te tango rānei i ētahi wāhine kē atu i āku tamāhine, kāhore he tangata i a tāua; kia mahara, hei kaititiro te Atua ki ahau, ki a koe.”
50 Se maltratares minhas filhas, e se tomares outras mulheres além delas, não é um homem que estará conosco. Mas toma cuidado, pois é Deus que será testemunha entre nós."
51 I mea anō a Rāpana ki a Hākopa, “Titiro ki tēnei pūranga, ā, titiro hoki ki tēnei pou i waiho iho nei e ahau i waenganui i a tāua.
51 Labão disse ainda a Jacó: "Vês este monte de pedras e esta estela que levantei entre mim e ti.
52 Hei kaiwhakaatu tēnei pūranga, hei kaiwhakaatu anō hoki tēnei pou, mōku kei haere ki tua atu o tēnei pūranga ki a koe, mōu hoki kei haere ake ki ahau ki tua o tēnei pūranga, o tēnei pou hoki, mō te kino.
52 Este monte é testemunho, e igualmente esta estela, de que eu não ultrapassarei este monte para o teu lado, e que tu não ultrapassarás este monte e esta estela para o meu lado para nos fazer mal.
53 Mā te Atua o Āperahama, mā te Atua hoki o Nahora, mā te Atua o tō rāua pāpā, e whakarite tā tāua whakawā.”
53 O Deus de Abraão, o Deus de Nacor, o Deus de seus pais seja juiz entre nós!" E Jacó jurou pelo Deus terrível de Isaac.
54 Nā, patua ana e Hākopa he patunga tapu ki runga ki te maunga, ā, karangatia ana e ia ōna tēina ki te kai taro. Nā, ka kai taro rātou, ā, ka moe ki te maunga.
54 Ofereceu um sacrifício sobre a montanha e convidou seus parentes para comer. Comeram e passaram a noite na montanha.
55 Ā, ka maranga wawe a Rāpana i te ata, ka kihi i āna tama, i āna tamāhine, ka manaaki hoki i a rātou; nā, haere ana a Rāpana, hoki ana ki tōna wāhi.
55 No dia seguinte pela manhã, Labão beijou seus filhos e suas filhas; abençoou-os e retomou o caminho de sua casa.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Gênesis 31, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.