Gênesis 31

mri2012 (MRI2012) vs ARC

Sair da comparação
ARC Almeida Revista e Corrigida 2009
1 Ā, i rongo ia i ngā kupu a ngā tama a Rāpana, e kī ana, “Kua riro i a Hākopa ngā mea katoa a tō tātou pāpā; nā ngā mea hoki a tō tātou pāpā i whiwhi ai ia ki tēnei korōria katoa.”
1 Então, ouvia as palavras dos filhos de Labão, que diziam: Jacó tem tomado tudo o que era de nosso pai e do que era de nosso pai fez ele toda esta glória.
2 Ā, ka titiro a Hākopa ki te mata o Rāpana, nā, kīhai i pērā ki a ia me tō ērā rangi ake.
2 Viu também Jacó o rosto de Labão, e eis que não era para com ele como dantes.
3 Ā, ka mea a Ihowā ki a Hākopa, “E hoki ki te whenua o ōu mātua, ki ōu whanaunga hoki; ā, ka tata ahau ki a koe.”
3 E disse o Senhor a Jacó: Torna à terra dos teus pais e à tua parentela, e eu serei contigo.
4 Nā, ka tono tangata a Hākopa hei karanga i a Rahera rāua ko Rea ki tāna kāhui, ki te pārae,
4 Então, enviou Jacó e chamou a Raquel e a Leia ao campo, ao seu rebanho.
5 ā, ka mea ia ki a rāua, “E kite ana ahau i te mata o tō kōrua pāpā, kāhore e pērā mai ki ahau me tō ērā rangi ake; otiia i tata mai ki ahau te Atua o tōku pāpā.
5 E disse-lhes: Vejo que o rosto de vosso pai para comigo não é como anteriormente; porém o Deus de meu pai esteve comigo.
6 E mōhio ana anō kōrua, i poto katoa atu tōku kaha ki tāku mahi ki tō kōrua pāpā.
6 E vós mesmas sabeis que, com todo o meu poder, tenho servido a vosso pai;
7 Ko tō kōrua pāpā ia i tinihanga ki ahau, ka tekau rawa āna whakaputanga kētanga i ōku utu; otiia kīhai ia i tukua e te Atua kia tūkino i ahau.
7 mas vosso pai me enganou e mudou o salário dez vezes; porém Deus não lhe permitiu que me fizesse mal.
8 Mehemea i kōrero pēnei ia, ‘Hei ngā mea whai tongitongi te utu mōu,’ nā, he mea tongitongi katoa ngā whānau o ngā kāhui, ā, mehemea ia i kī pēnei, ‘Hei ngā mea whakahekeheke he utu mōu,’ nā, he whakahekeheke katoa ngā whānau o ngā kāhui.
8 Quando ele dizia assim: Os salpicados serão o teu salário, então, todos os rebanhos davam salpicados. E, quando ele dizia assim: Os listrados serão o teu salário, então, todos os rebanhos davam listrados.
9 Koia i tangohia ai e Ihowā ngā hipi a tō kōrua pāpā, ā, hōmai ana ki ahau.
9 Assim, Deus tirou o gado de vosso pai e mo deu a mim.
10 “Nā, i te wā i whakahapūtia ai te kāhui, ka maranga ake ōku kanohi, ā, ka kite moemoeā ahau, ko ngā toa i ekengia ai ngā kāhui, he whakahekeheke, he mea whai tongitongi, he mea kōtingotingo.
10 E sucedeu que, ao tempo em que o rebanho concebia, eu levantei os meus olhos e vi em sonhos que os bodes que cobriam as ovelhas eram listrados, salpicados e malhados.
11 I kōrero moemoeā mai anō te anahera a te Atua ki ahau, ‘E Hākopa,’ ā, ka mea atu ahau, ‘Tēnei ahau.’
11 E disse-me o Anjo de Deus, em sonhos: Jacó! E eu disse: Eis-me aqui.
12 Nā, ka mea mai ia, ‘Tēnā, whakaarahia ake ōu kanohi, ka titiro ki ngā toa katoa e ekeeke ana i ngā kāhui, he whakahekeheke, he whai tongitongi, he kōtingotingo hoki; kua kite hoki ahau i ngā mea katoa i mea nei a Rāpana ki a koe.
12 E disse ele: Levanta, agora, os teus olhos e vê que todos os bodes que cobrem o rebanho são listrados, salpicados e malhados; porque tenho visto tudo o que Labão te fez.
13 Ko ahau te Atua o Pētēre, o te wāhi i whakawahi nā koe i te pou, i puaki ai hoki tāu kupu taurangi ki ahau. Kāti, whakatika, haere atu i tēnei whenua, hoki atu ki te whenua i whānau ai koe.’ ”
13 Eu sou o Deus de Betel, onde tens ungido uma coluna, onde me tens feito o voto; levanta-te agora, sai-te desta terra e torna-te à terra da tua parentela.
14 Nā, ka whakahoki a Rahera rāua ko Rea, ka mea ki a ia, “Tērā atu anō ianei tētahi wāhi, tētahi taonga tupu rānei mō māua i roto i te whare o tō māua pāpā?
14 Então, responderam Raquel e Leia e disseram-lhe: Há ainda para nós parte ou herança na casa de nosso pai?
15 Kāhore ianei māua i te kīia e ia he wāhine kē noa atu? Kua hokona nei hoki māua e ia, kua pau rawa anō i a ia ā māua moni.
15 Não nos considera ele como estranhas? Pois vendeu-nos e comeu todo o nosso dinheiro.
16 Mō tātou nei hoki, mō ā tātou tamariki ngā taonga katoa i tangohia nei e te Atua i tō māua pāpā. Nā, tēnā, meatia ngā mea katoa i kīia e te Atua ki a koe.”
16 Porque toda a riqueza que Deus tirou de nosso pai é nossa e de nossos filhos; agora, pois, faze tudo o que Deus te tem dito.
17 Nā, ka whakatika a Hākopa, ā, whakaekea ana e ia āna tamariki me āna wāhine ki runga ki ngā kāmera;
17 Então, se levantou Jacó, pondo os seus filhos e as suas mulheres sobre os camelos,
18 ā, kāwhakina atu ana e ia āna kararehe katoa, me ōna taonga katoa i whiwhi ai ia, ngā kararehe i whiwhi ai ia, i riro hoki i a ia i Paranārama, ā, haere ana ki a Īhaka, ki tōna pāpā, ki te whenua o Kanaana.
18 e levou todo o seu gado e toda a sua fazenda que havia adquirido, o gado que possuía, que alcançara em Padã-Arã, para ir a Isaque, seu pai, à terra de Canaã.
19 Nā, ko Rāpana kua riro ki te kutikuti i āna hipi; kātahi ka tāhaetia e Rahera ngā whakapakoko a tōna pāpā.
19 E, havendo Labão ido a tosquiar as suas ovelhas, furtou Raquel os ídolos que seu pai tinha.
20 Nā, tahuti ana a Hākopa i a Rāpana Hīriani, kīhai hoki i whakaaturia tōna omanga ki a ia.
20 E esquivou-se Jacó de Labão, o arameu, porque não lhe fez saber que fugia.
21 Nā, ka oma ia, me āna mea katoa; i whakatika ia, ka whiti i te awa, i ahu hoki tōna mata ki te maunga, ki Kireara.
21 E fugiu ele com tudo o que tinha; e levantou-se, e passou o rio, e pôs o seu rosto para a montanha de Gileade.
22 Ā, i te toru o ngā rā ka kōrerotia ki a Rāpana, kua oma a Hākopa.
22 E, no terceiro dia, foi anunciado a Labão que Jacó tinha fugido.
23 Nā, ka tango ia i ōna tēina hei hoa mōna, ā, ka whai i a ia, e whitu ngā rā ki te ara; ā, mau atu ia i a ia ki Maunga Kireara.
23 Então, tomou consigo os seus irmãos e atrás dele seguiu o seu caminho por sete dias; e alcançou-o na montanha de Gileade.
24 Nā, ka puta moemoeā te Atua ki a Rāpana Hīriani i te pō, ka mea ki a ia, “Kia tūpato kei kōrero koe ki a Hākopa, ahakoa pai, ahakoa kino.”
24 Veio, porém, Deus a Labão, o arameu, em sonhos, de noite, e disse-lhe: Guarda-te, que não fales a Jacó nem bem nem mal.
25 Nā, ka mau a Hākopa i a Rāpana. Nā tērā kua whakatūria e Hākopa tōna tēneti ki te maunga. Heoi, whakatūria ana hoki e Rāpana rātou ko ōna tēina ki Maunga Kireara.
25 Alcançou, pois, Labão a Jacó. E armara Jacó a sua tenda naquela montanha; armou também Labão com os seus irmãos a sua na montanha de Gileade.
26 Nā, ka mea a Rāpana ki a Hākopa, “He mahi aha tāu, i tahuti mai nei koe i ahau, i kāhaki mai nei hoki i āku tamāhine, ānō he pārau nā te hoari?
26 Então, disse Labão a Jacó: Que fizeste, que te esquivaste de mim e levaste as minhas filhas como cativas pela espada?
27 He aha i hunā ai e koe tōu omanga, i tahuti mai ai i ahau? Ā, kīhai i kōrero mai ki ahau, kia tukua ai koe e ahau i runga i te hari, i ngā waiata, i te timipera, i te hāpa.
27 Por que fugiste ocultamente, e te esquivaste de mim, e não me fizeste saber, para que eu te enviasse com alegria, e com cânticos, e com tamboril, e com harpa?
28 Kīhai anō ahau i tukua e koe kia kihi i āku tama, i āku tamāhine? He mahi pōauau tēnei mahi āu.
28 Também não me permitiste beijar os meus filhos e as minhas filhas. Loucamente, pois, agora andaste, fazendo assim.
29 He kaha kei tōku ringa hei whakatupu kino i a koutou; otiia kua kōrero mai te Atua o tō koutou pāpā ki ahau inapō, kua mea mai, ‘Kia tūpato kei kōrero atu koe, ahakoa pai, ahakoa kino, ki a Hākopa.’
29 Poder havia em minha mão para vos fazer mal, mas o Deus de vosso pai me falou ontem à noite, dizendo: Guarda-te, que não fales a Jacó nem bem nem mal.
30 Nā, ahakoa i whakamatea e koe tōu haere, nō te mea i koroa e koe te whare o tōu pāpā, he aha rā koe i tāhae ai i ōku atua?”
30 E agora, se te querias ir embora, porquanto tinhas saudades de voltar à casa de teu pai, por que furtaste os meus deuses?
31 Nā, ka whakahoki a Hākopa, ka mea ki a Rāpana, “Nō te mea hoki i wehi ahau; i mea hoki ahau, ‘Kei tangohia e koe āu tamāhine i ahau.’
31 Então, respondeu Jacó e disse a Labão: Porque temia; pois que dizia comigo se porventura me não arrebatarias as tuas filhas.
32 Ko te tangata e kitea e koe ōu atua i a ia, kaua ia e whakaorangia; tirohia iho e koe i te aroaro o ō tāua tēina ko ēhea mea āu kei ahau, ka tango atu ai māu.” Kīhai hoki a Hākopa i mōhio, kua tāhaetia aua mea e Rahera.
32 Com quem achares os teus deuses, esse não viva; reconhece diante de nossos irmãos o que é teu do que está comigo e toma-o para ti. Pois Jacó não sabia que Raquel os tinha furtado.
33 Nā, ka haere a Rāpana ki te tēneti o Hākopa, ki te tēneti hoki o Rea, ki te tēneti anō hoki o ngā pononga wāhine tokorua; ā, kīhai i kitea. Ā, ka puta atu ia i te tēneti o Rea, ā, ka tomo atu ki te tēneti o Rahera.
33 Então, entrou Labão na tenda de Jacó, e na tenda de Leia, e na tenda de ambas as servas e não os achou; e, saindo da tenda de Leia, entrou na tenda de Raquel.
34 Nā, tērā kua tīkina ngā whakapakoko e Rahera, kua whaongia ki roto ki te nohoanga kāmera, ā, nohoia iho e ia. Nā, poto katoa te tēneti te whāwhā e Rāpana, ā, kīhai i kitea.
34 Mas tinha tomado Raquel os ídolos, e os tinha posto na albarda de um camelo, e assentara-se sobre eles; e apalpou Labão toda a tenda e não os achou.
35 Nā, ka mea ia ki tōna pāpā, “Kei riri mai tōku ariki mōku e kore e āhei te whakatika ake ki tōu aroaro; nō te mea ko tō te wāhine mate tēnei kei ahau.” Nā, rapu noa ia, kīhai i kitea ngā whakapakoko.
35 E ela disse a seu pai: Não se acenda a ira nos olhos de meu senhor, que não posso levantar-me diante da tua face; porquanto tenho o costume das mulheres. E ele procurou, mas não achou os ídolos.
36 Nā, ka riri a Hākopa, ka ngangare ki a Rāpana; ā, ka oho a Hākopa, ka mea ki a Rāpana, “He aha tōku hara? He aha tōku hē, i tākare ai koe ki te whai mai i ahau?
36 Então, irou-se Jacó e contendeu com Labão. E respondeu Jacó e disse a Labão: Qual é a minha transgressão? Qual é o meu pecado, que tão furiosamente me tens perseguido?
37 Kua whāwhākia nei e koe āku mea katoa, he aha te mea i kitea e koe o ngā mea katoa o tōu whare? Hōmai ki konei ki te aroaro o ōku tēina, o ōu tēina, mā rātou e whakariterite tā tāua whakawā.
37 Havendo apalpado todos os meus móveis, que achaste de todos os móveis da tua casa? Põe-no aqui diante dos meus irmãos e teus irmãos; e que julguem entre nós ambos.
38 “Ka rua tekau ēnei tau ōku ki a koe; kīhai i whānau whakatahe āu hipi, āu koati, kīhai anō i kainga e ahau ngā hipi toa o tāu kāhui.
38 Estes vinte anos eu estive contigo, as tuas ovelhas e as tuas cabras nunca abortaram, e não comi os carneiros do teu rebanho.
39 Ko te mea i haea e ngā kīrehe mohoao kīhai i kawea e ahau ki a koe; nāku anō tēnā i whakautu; i rapu utu anō koe mō tēnā i tōku ringa, ahakoa mō te mea i tāhaetia i te awatea, mō te mea rānei i tāhaetia i te pō.
39 Não te trouxe eu o despedaçado; eu o pagava; o furtado de dia e o furtado de noite da minha mão o requerias.
40 Ko tāku hanga tēnā: i te awatea i pau ahau i te matewai, i te pō i te huka; ā, tūrere ana te moe i ōku kanohi.
40 Estava eu de sorte que de dia me consumia o calor, e, de noite, a geada; e o meu sono foi-se dos meus olhos.
41 “Ka rua tekau ēnei tau ōku ki tōu whare; kotahi tekau mā whā ngā tau i mahi ai ahau ki a koe mō āu tamāhine tokorua, e ono tau hoki mō āu hipi; ā, ka tekau āu whakaputanga kētanga i ngā utu mōku.
41 Tenho estado agora vinte anos na tua casa; catorze te servi por tuas duas filhas e seis anos por teu rebanho; mas o meu salário tens mudado dez vezes.
42 Me i kāhore i tata mai ki ahau te Atua o tōku pāpā, te Atua o Āperahama, te wehi hoki o Īhaka, ina kua tonoa kautia mai ahau e koe. I kite mai te Atua i tōku tūkinotanga, i te mahi hoki a ōku ringa, i rīria ai koe e ia inapō.”
42 Se o Deus de meu pai, o Deus de Abraão e o Temor de Isaque, não fora comigo, por certo me enviarias agora vazio. Deus atendeu à minha aflição e ao trabalho das minhas mãos e repreendeu- te ontem à noite.
43 Nā, ko te whakahokinga a Rāpana, ko te meatanga ki a Hākopa, “He tamāhine nāku ēnei tamāhine, he tamariki anō nāku ēnei tamariki, he kāhui anō hoki nāku ēnei kāhui, ā, ko ngā mea katoa e kite nei koe, nāku. Ā, he aha tāku e mea ai ākuanei ki ēnei tamāhine āku, ki a rāua tamariki rānei i whānau nei i a rāua?
43 Então, respondeu Labão e disse a Jacó: Estas filhas são minhas filhas, e estes filhos são meus filhos, e este rebanho é o meu rebanho, e tudo o que vês meu é; e que farei, hoje, a estas minhas filhas ou aos filhos que tiveram?
44 Nā, tēnā, haere mai, kia whakarite kawenata tāua, a koe me ahau; ā, ka waiho hei kaiwhakaatu ki a tāua.”
44 Agora, pois, vem, e façamos concerto, eu e tu, que seja por testemunho entre mim e ti.
45 Nā, ka tīkina tētahi kōhatu e Hākopa, ā, whakaarahia ake e ia hei pou.
45 Então, tomou Jacó uma pedra e erigiu-a por coluna.
46 Ā, ka mea a Hākopa ki ōna tēina, “Kohia mai he kōhatu.” Nā, ka tīkina atu e rātou ētahi kōhatu, ka hangā he pūranga. Ā, kai ana rātou ki reira ki runga ki te pūranga.
46 E disse Jacó a seus irmãos: Ajuntai pedras. E tomaram pedras, e fizeram um montão, e comeram ali sobre aquele montão.
47 Ā, huaina iho taua mea e Rāpana ko Iekarahaharuta; nā Hākopa ia i hua ko Kareere.
47 E chamou-lhe Labão Jegar-Saaduta; porém Jacó chamou-lhe Galeede.
48 Nā, ka mea a Rāpana, “Hei kaiwhakaatu tēnei pūranga i tēnei rā ki a tāua.” Nā reira i huaina ai tōna ingoa ko Kareere;
48 Então, disse Labão: Este montão seja, hoje, por testemunha entre mim e ti; por isso, se chamou o seu nome Galeede
49 ko Mihipa hoki; i mea hoki ia, “Mā Ihowā e titiro mai ki a tāua, ina matara atu tāua i a tāua.
49 e Mispa, porquanto disse: Atente o Senhor entre mim e ti, quando nós estivermos apartados um do outro.
50 Ki te tūkino koe i āku tamāhine, ki te tango rānei i ētahi wāhine kē atu i āku tamāhine, kāhore he tangata i a tāua; kia mahara, hei kaititiro te Atua ki ahau, ki a koe.”
50 Se afligires as minhas filhas e se tomares mulheres além das minhas filhas, mesmo que ninguém esteja conosco, atenta que Deus é testemunha entre mim e ti.
51 I mea anō a Rāpana ki a Hākopa, “Titiro ki tēnei pūranga, ā, titiro hoki ki tēnei pou i waiho iho nei e ahau i waenganui i a tāua.
51 Disse mais Labão a Jacó: Eis aqui este mesmo montão, e eis aqui esta coluna que levantei entre mim e ti.
52 Hei kaiwhakaatu tēnei pūranga, hei kaiwhakaatu anō hoki tēnei pou, mōku kei haere ki tua atu o tēnei pūranga ki a koe, mōu hoki kei haere ake ki ahau ki tua o tēnei pūranga, o tēnei pou hoki, mō te kino.
52 Este montão seja testemunha, e esta coluna seja testemunha de que eu não passarei este montão para lá e que tu não passarás este montão e esta coluna para cá, para mal.
53 Mā te Atua o Āperahama, mā te Atua hoki o Nahora, mā te Atua o tō rāua pāpā, e whakarite tā tāua whakawā.”
53 O Deus de Abraão e o Deus de Naor, o Deus de seu pai, julguem entre nós. E jurou Jacó pelo Temor de Isaque, seu pai.
54 Nā, patua ana e Hākopa he patunga tapu ki runga ki te maunga, ā, karangatia ana e ia ōna tēina ki te kai taro. Nā, ka kai taro rātou, ā, ka moe ki te maunga.
54 E sacrificou Jacó um sacrifício na montanha e convidou seus irmãos para comerem pão; e comeram pão e passaram a noite na montanha.
55 Ā, ka maranga wawe a Rāpana i te ata, ka kihi i āna tama, i āna tamāhine, ka manaaki hoki i a rātou; nā, haere ana a Rāpana, hoki ana ki tōna wāhi.
55 E levantou-se Labão pela manhã, de madrugada, e beijou seus filhos e suas filhas, e abençoou-os; e partiu e voltou Labão ao seu lugar.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Gênesis 31, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.