Mateus 21
El Nuevo Testamento en el Mixteco de Ayutla (MIY) vs NAA
1 Kii̱ꞌ xa̱ kuyatinꞌ Jesús xiinꞌ te̱ nda̱ꞌaꞌ xaꞌa̱ꞌ a̱ ñu̱u̱ Jerusalén ndii, ni̱ xa̱a̱ ni̱a̱ ñu̱u̱ Betfagé, ña̱ naá ya̱ti̱n xaꞌa̱ꞌ xiki̱ꞌ ña̱ naniꞌ Olivos. Ikanꞌ te̱ ni̱ ti̱ꞌviꞌ a̱ uvi̱ ta̱ꞌan te̱ nda̱ꞌaꞌ xaꞌa̱ꞌ a̱,
1 Quando se aproximaram de Jerusalém e chegaram a Betfagé, ao monte das Oliveiras, Jesus enviou dois discípulos,
2 kaꞌán a̱ xiinꞌ ra̱ ndii:
2 dizendo-lhes:
3 Te̱ naaꞌ kaꞌán yo̱o̱ ka̱ xiinꞌ ndo̱ꞌ ndee ka̱ ña̱ꞌa̱ ndii, kaꞌa̱n ndo̱ꞌ xiinꞌ ni̱a̱ ndii: “Nuu̱ꞌ xto̱ꞌo̱ e̱ꞌ kuní riꞌ i̱i̱n xaꞌaꞌ, ndi̱ꞌi̱ ja̱a̱nꞌ te̱ ki̱xi̱n ndi̱a̱ka̱ tu̱ku̱u̱ a̱ riꞌ yoꞌoꞌ”, kachi̱ ndo̱ꞌ ―ni̱ kachi̱ a̱ xiinꞌ ra̱.
3 E, se alguém disser alguma coisa, respondam: “O Senhor precisa deles.” E logo ele deixará que vocês tragam os animais.
4 Sa̱kanꞌ ni̱ xkaꞌndi̱a̱ a̱, te̱ xinu̱ ña̱ ni̱ kaꞌa̱n te̱ ni̱ kaꞌa̱n tiakú tu̱ꞌu̱n Ndiosí xta̱ꞌanꞌ kii̱ꞌ ni̱ kaꞌa̱n ra̱ ndii:
4 Ora, isto aconteceu para se cumprir o que foi dito por meio do profeta:
5 Kaꞌa̱n ndo̱ꞌ xiinꞌ ne̱ ndieeꞌ ñu̱u̱ Sión ndii:
5 “Digam à filha de Sião: Eis que o seu Rei vem até você, humilde, montado em jumenta, e num jumentinho, cria de animal de carga.”
6 Sa̱kanꞌ te̱ ni̱ ki̱e̱e̱ te̱ nda̱ꞌaꞌ xaꞌa̱ꞌ ja̱a̱nꞌ kuaꞌa̱n ra̱, te̱ ni̱ xa̱a̱ ra̱ sa̱a̱ niiꞌ ni̱ kaꞌa̱n chuunꞌ a̱ xiinꞌ ra̱.
6 Indo os discípulos e tendo feito como Jesus lhes havia ordenado,
7 Te̱ ni̱ na̱ka̱ ra̱ riꞌ te̱ kuaꞌa̱n ra̱ xiinꞌ riꞌ miiꞌ iinꞌ Jesús, te̱ ni̱ ta̱ndi̱e̱e̱ ra̱ toto̱ ña̱ tití ra̱ xata̱ꞌ uvi̱ sa̱aꞌ riꞌ, te̱ ni̱ xi̱ku̱nduꞌu̱ꞌ a̱ xata̱ꞌ tiꞌ sie.
7 trouxeram a jumenta e o jumentinho. Então puseram em cima deles as suas capas, e sobre elas Jesus montou.
8 Te̱ ne̱ yivi̱ꞌ kuaꞌa̱ꞌ yaꞌa̱ ja̱a̱nꞌ ndii, ni̱ xa̱ki̱n ni̱a̱ toto̱ ña̱ ndisoꞌ ni̱a̱ i̱chiꞌ. Te̱ sa̱va̱ tu̱ku̱ ni̱a̱ ni̱ xaꞌnu̱ nda̱ꞌaꞌ nii̱ꞌ i̱tunꞌ, te̱ ni̱ xa̱ki̱n ni̱a̱ i̱chiꞌ miiꞌ xkaꞌndíá Jesús kuaꞌa̱n a̱ ja̱a̱nꞌ.
8 E a maior parte da multidão estendeu as suas capas no caminho, e outros cortavam ramos de árvores, espalhando-os pelo caminho.
9 Te̱ ne̱ yivi̱ꞌ, ne̱ niꞌiꞌ i̱chiꞌ kuaꞌa̱n nuu̱ꞌ a̱ xiinꞌ ne̱ ndikún xata̱ꞌ a̱ ndii, tiꞌeꞌ va̱ ni̱ kua̱aꞌ ni̱a̱ kaꞌán ni̱a̱ ndii:
9 E as multidões, tanto as que iam adiante dele como as que o seguiam, clamavam: “Hosana ao Filho de Davi! Bendito o que vem em nome do Senhor! Hosana nas maiores alturas!”
10 Te̱ kii̱ꞌ ndiꞌví a̱ ñu̱u̱ Jerusalén kuaꞌa̱n a̱ ndii, ni̱ ndi̱ꞌni̱ va̱ nimá sa̱kuuꞌ ne̱ ñu̱u̱ ja̱a̱nꞌ ndatuꞌúnꞌ taꞌanꞌ ni̱a̱ ndii:
10 E, quando Jesus entrou em Jerusalém, toda a cidade se alvoroçou. E perguntavam: — Quem é este?
11 Te̱ ne̱ yivi̱ꞌ kuaꞌa̱ꞌ, ne̱ kua̱xi̱ xiinꞌ Jesús ja̱a̱nꞌ, kaꞌán ndii:
11 E as multidões respondiam: — Este é o profeta Jesus, de Nazaré da Galileia!
12 Te̱ ni̱ nda̱ꞌni̱ Jesús nuu̱ꞌ ki̱ꞌe̱ yu̱kunꞌ kaꞌnuꞌ, te̱ ni̱ ta̱xiꞌ uꞌvi̱ a̱ sa̱kuuꞌ ne̱ xiko̱ꞌ ña̱ꞌa̱ xiinꞌ ne̱ sata̱ꞌ nuu̱ꞌ ki̱ꞌe̱ ja̱a̱nꞌ. Te̱ ni̱ sa̱ndi̱ko̱ kava̱ tu̱ a̱ mesa te̱ namaꞌ xu̱ꞌunꞌ xiinꞌ tei̱ te̱ xiko̱ꞌ paloma,
12 Jesus entrou no templo e expulsou todos os que ali vendiam e compravam. Derrubou as mesas dos cambistas e as cadeiras dos que vendiam pombas.
13 te̱ ni̱ kaꞌa̱n a̱ xiinꞌ ni̱a̱ ndii:
13 E disse-lhes:
14 Te̱ ni̱ nde̱kui̱e̱ ne̱ kuiꞌe ndu̱chiꞌ nuu̱ꞌ xiinꞌ ne̱ kuiꞌe xaꞌa̱ꞌ nuu̱ꞌ a̱ nuu̱ꞌ ki̱ꞌe̱ ja̱a̱nꞌ, te̱ ni̱ sa̱ndaꞌa ña̱ꞌaꞌ a̱.
14 Cegos e coxos se aproximaram de Jesus, no templo, e ele os curou.
15 Ndisu̱ ni̱ na̱saa̱ꞌ sutu̱ kuuꞌ nu̱uꞌ xiinꞌ te̱ saniaꞌá tu̱ꞌu̱n nde̱iꞌ Ndiosí kii̱ꞌ ni̱ xi̱ni̱ ra̱ ña̱ kaꞌnuꞌ ña̱ ni̱ xa̱a̱ Jesús i̱kanꞌ. Te̱ ni̱ na̱saa̱ꞌ tu̱ ra̱ kii̱ꞌ ni̱ xi̱ni̱ so̱ꞌo̱ ra̱ ña̱ kuaaꞌ ne̱ sa̱va̱ nuu̱ꞌ ki̱ꞌe̱ ja̱a̱nꞌ xakaꞌnuꞌ ni̱a̱ Ndiosí kaꞌán ni̱a̱ ndii: “Na na̱ti̱i̱n ña̱ nduuꞌ si̱a̱niꞌ xikaꞌ David ña̱ xakaꞌnuꞌ ña̱ꞌaꞌ e̱ꞌ”, kachi ni̱a̱.
15 Mas, quando os principais sacerdotes e os escribas viram as maravilhas que Jesus fazia e as crianças que gritavam no templo: “Hosana ao Filho de Davi!”, ficaram indignados e perguntaram a Jesus:
16 Te̱ ni̱ kaꞌa̱n ra̱ xiinꞌ Jesús ndii:
16 — Você está ouvindo o que estão dizendo? Jesus respondeu:
17 Sa̱kanꞌ te̱ ni̱ na̱ko̱o̱ ña̱ꞌaꞌ a̱, te̱ ni̱ ke̱ta̱ a̱ nuu̱ꞌ ñu̱u̱ ja̱a̱nꞌ, te̱ kuaꞌa̱n a̱ ñu̱u̱ Betania, te̱ i̱kanꞌ ni̱ kixi̱n a̱.
17 E, deixando-os, saiu da cidade e foi para Betânia, onde passou a noite.
18 Ni̱a̱ꞌa̱ yaꞌa̱ tu̱ku̱ kivi̱ꞌ kii̱ꞌ kuaꞌa̱n tu̱ku̱u̱ Jesús xiinꞌ te̱ nda̱ꞌaꞌ xaꞌa̱ꞌ a̱ ñu̱u̱ Jerusalén ndii, ni̱ xiꞌi̱ a̱ so̱ko̱.
18 Cedo de manhã, ao voltar para a cidade, Jesus teve fome.
19 I̱kanꞌ te̱ ni̱ xi̱ni̱ a̱ iinꞌ i̱i̱n i̱tunꞌ ndo̱koꞌ higuera ya̱ti̱n yu̱ꞌuꞌ i̱chiꞌ ja̱a̱nꞌ, te̱ ni̱ xaꞌa̱n a̱ miiꞌ iinꞌ nu̱ꞌ. Ndisu̱ kö̱o̱ꞌ ndo̱koꞌ nu̱ꞌ iinꞌ, süu̱ꞌ ja̱a̱nꞌ ndii yuku̱ kui̱ti̱ꞌ nu̱ꞌ yoo. Sa̱kanꞌ te̱ ni̱ kaꞌa̱n Jesús xiinꞌ nu̱ꞌ ndii:
19 E, vendo uma figueira à beira do caminho, aproximou-se dela, mas não encontrou nada, a não ser folhas. Então Jesus disse à figueira: E a figueira secou imediatamente.
20 Te̱ kii̱ꞌ ni̱ xi̱ni̱ te̱ nda̱ꞌaꞌ xaꞌa̱ꞌ a̱ ña̱ ja̱a̱nꞌ ndii, ni̱ na̱nda̱ni̱ va̱ ra̱ kaꞌán ra̱ ndii:
20 Quando os discípulos viram isso, ficaram admirados e disseram: — Como a figueira secou depressa!
21 Sa̱kanꞌ te̱ ni̱ kaꞌa̱n a̱ xiinꞌ ra̱ ndii:
21 Ao que Jesus lhes disse:
22 Te̱ sa̱kuuꞌ ña̱ kaka̱n ndo̱ꞌ nuu̱ꞌ Ndiosí kii̱ꞌ i̱ni̱ ndo̱ꞌ xini ña̱ꞌaꞌ ndo̱ꞌ ndii, ta̱xi̱ ña̱ꞌaꞌ a̱ nda̱ꞌaꞌ ndo̱ꞌ ―ni̱ kachi̱ a̱.
22 E tudo o que pedirem em oração, crendo, vocês receberão.
23 Te̱ kii̱ꞌ ni̱ ndiꞌvi̱ a̱ nuu̱ꞌ ki̱ꞌe̱ yu̱kunꞌ kaꞌnuꞌ, te̱ ni̱ sa̱niaꞌá a̱ ne̱ yivi̱ꞌ ndii, ni̱ ku̱ya̱ti̱n kiꞌinꞌ sutu̱ kuuꞌ nu̱uꞌ xiinꞌ kiꞌinꞌ te̱ xi̱xa̱ nuu̱ꞌ ñu̱u̱ ja̱a̱nꞌ nuu̱ꞌ a̱. Te̱ ni̱ nda̱tuꞌu̱nꞌ ña̱ꞌaꞌ ra̱ ndii:
23 Jesus entrou no templo e, quando já estava ensinando, os principais sacerdotes e os anciãos do povo se aproximaram dele e perguntaram: — Com que autoridade você faz estas coisas? E quem lhe deu esta autoridade?
24 Sa̱kanꞌ te̱ ni̱ kaꞌa̱n a̱ xiinꞌ ra̱ ndii:
24 Jesus respondeu:
25 ¿Yo̱o̱ ni̱ sa̱kuisoꞌ chuunꞌ Juan, te̱ ni̱ sa̱kuchiꞌ ra̱ ne̱ yivi̱ꞌ kuenta Ndiosí? ¿Ñáá Ndiosí ni̱ sa̱kuisoꞌ chuunꞌ ña̱ꞌaꞌ uun ñáá te̱ yivi̱ꞌ ni̱ sa̱kuisoꞌ chuunꞌ ña̱ꞌaꞌ? ―ni̱ kachi̱ a̱.
25 De onde era o batismo de João: do céu ou dos homens? E eles discutiam entre si: — Se dissermos: “Do céu”, ele nos dirá: “Então por que não acreditaram nele?”
26 Te̱ kü̱vi̱ kaꞌa̱n tu̱ e̱ꞌ ña̱ te̱ yivi̱ꞌ ni̱ sa̱kuisoꞌ chuunꞌ ña̱ꞌaꞌ, sa̱kanꞌ ña̱ yiꞌvi e̱ꞌ ne̱ yivi̱ꞌ kuaꞌa̱ꞌ kaa̱ꞌ. Kua̱chi̱ ndii sa̱kuuꞌ ni̱a̱ kandixaꞌ ña̱ i̱i̱n te̱ ni̱ kaꞌa̱n tiakú tu̱ꞌu̱n Ndiosí ni̱ nduu̱ Juan ja̱a̱nꞌ ―ni̱ kachi̱ xiinꞌ taꞌanꞌ ra̱.
26 Mas, se dissermos: “Dos homens”, é de temer o povo. Porque todos consideram João um profeta.
27 Sa̱kanꞌ na kuiiꞌ ni̱ kaꞌa̱n ra̱ xiinꞌ Jesús ndii:
27 Então responderam a Jesus: — Não sabemos. E ele, por sua vez, lhes disse:
28 ’¿Sa̱a̱ tuu ndo̱ꞌ xaꞌa̱ꞌ ña̱ yo̱ꞌo̱? I̱i̱n te̱ yivi̱ꞌ ndii, ni̱ yoo̱ uvi̱ taꞌan siꞌe̱ ra̱, te̱ untaꞌ ni̱ kaꞌa̱n ra̱ xiinꞌ te̱ xkuaꞌa̱ꞌ ndii: “Kuaꞌan, yu̱vaꞌ i̱, te̱ sa̱chuunꞌ u̱nꞌ xaꞌa̱ꞌ yo̱ꞌoꞌ uva i̱ vi̱ti̱n”, ni̱ kachi̱ ra̱.
28 — O que vocês acham? Um homem tinha dois filhos. Chegando-se ao primeiro, disse: “Filho, vá hoje trabalhar na vinha.”
29 Te̱ ni̱ na̱kui̱i̱n te̱ ja̱a̱nꞌ kaꞌán ra̱ ndii: “Küni kuꞌu̱n i̱”, ni̱ kachi̱ ra̱. Ndisu̱ i̱i̱n kani̱ꞌ te̱ ni̱ na̱ma̱ ra̱ nimá ra̱, te̱ kuaꞌa̱n sa̱chuunꞌ ra̱.
29 Ele respondeu: “Não quero ir.” Mas depois, arrependido, foi.
30 Sa̱kanꞌ te̱ i̱i̱n kachi ni̱ kaꞌa̱n tu̱ yu̱vaꞌ ja̱a̱nꞌ xiinꞌ i̱nga̱ siꞌe̱ ra̱. Te̱ ni̱ na̱kui̱i̱n te̱ ja̱a̱nꞌ ndii: “Va̱ꞌa̱, tákuiꞌe kuꞌu̱n i̱”, ni̱ kachi̱ ra̱. Ndisu̱ nï̱ xaꞌa̱n ra̱ nuu̱ꞌ chu̱u̱n ja̱a̱nꞌ.
30 Dirigindo-se ao outro filho, o pai disse a mesma coisa. Ele respondeu: “Sim, senhor.” Mas não foi.
31 ¿Ndee te̱ uvi̱ taꞌan ja̱a̱nꞌ ni̱ sa̱xinú ña̱ kuní yu̱vaꞌ ra̱, tuu ndo̱ꞌ? ―ni̱ kachi̱ a̱.
31 Qual dos dois fez a vontade do pai? Eles responderam: — O primeiro. Então Jesus disse:
32 Kua̱chi̱ ndii ni̱ ki̱xi̱n Juan te̱ sa̱niaꞌá ra̱ ndoꞌó i̱chiꞌ ña̱ xachuunꞌ nda̱ku. Te̱ ndii nï̱ ka̱ndi̱xaꞌ ña̱ꞌaꞌ ndo̱ꞌ, ndisu̱ te̱ kendiaa̱ꞌ yaꞌviꞌ xiinꞌ ña̱ꞌaꞌ ne̱ xiín ja̱a̱nꞌ ndii, ni̱ ka̱ndi̱xaꞌ ña̱ꞌaꞌ ni̱a̱. Te̱ ndoꞌó ndii, tee̱ꞌ ndee ni̱ xi̱ni̱ ndo̱ꞌ ña̱ ni̱ xa̱a̱ ne̱ ja̱a̱nꞌ ndii, nï̱ na̱ma̱ ndo̱ꞌ nimá ndo̱ꞌ te̱ ka̱ndi̱xaꞌ ndo̱ꞌ ña̱ ni̱ kaꞌa̱n Juan ja̱a̱nꞌ.
32 Porque João veio até vocês no caminho da justiça, e vocês não acreditaram nele; no entanto, os publicanos e as prostitutas acreditaram. Vocês, porém, mesmo vendo isso, não se arrependeram depois para acreditar nele.
33 ’Ku̱ni̱ so̱ꞌo̱ ndo̱ꞌ i̱nga̱ ña̱ kaꞌán ndi̱a̱a̱ yo̱ꞌo̱. Ni̱ yoo̱ i̱i̱n te̱ xiinꞌ ñu̱ꞌuꞌ, te̱ nduuꞌ yu̱vaꞌ siꞌiꞌ, te̱ ni̱ chi̱ꞌi̱ ra̱ kuaꞌa̱ꞌ yo̱ꞌoꞌ uva, te̱ ni̱ nda̱si̱ i̱ꞌnu̱ ra̱ a̱, te̱ ni̱ xa̱ti̱a̱ tu̱ ra̱ miiꞌ kuei̱n ra̱ uva ja̱a̱nꞌ te̱ ka̱sa̱ꞌa̱ ra̱ vino xiinꞌ a̱. Te̱ ni̱ xa̱ꞌa̱ ni̱ tu̱ ra̱ i̱i̱n vi̱ꞌe̱ sukun miiꞌ ku̱vi̱ ko̱to̱ ndo̱so̱ꞌ ra̱ ka̱niiꞌ nuu̱ꞌ ñu̱ꞌuꞌ ja̱a̱nꞌ. Sa̱kanꞌ te̱ ni̱ ndu̱kuꞌ ra̱ te̱ tatú, te̱ ko̱to̱ ña̱ ja̱a̱nꞌ, te̱ ni̱ ke̱ta̱ ra̱ kuaꞌa̱n ra̱ tu̱ku̱ ñu̱ꞌuꞌ.
33 — Escutem outra parábola. Havia um homem, dono de terras, que plantou uma vinha. Pôs uma cerca em volta dela, construiu nela um lagar, edificou uma torre e arrendou a vinha a uns lavradores. Depois, ausentou-se do país.
34 Te̱ kii̱ꞌ xa̱ kuyatinꞌ xaa̱ kivi̱ꞌ ña̱ na̱kui̱xa̱ nduu̱ꞌ uva ja̱a̱nꞌ ndii, ni̱ ti̱ꞌviꞌ ra̱ kiꞌinꞌ te̱ xikaꞌ nuuꞌ nuu̱ꞌ ra̱ te̱ kun na̱so̱ te̱ ja̱a̱nꞌ chaaꞌ uva ña̱ ndoo̱ nda̱ꞌaꞌ te̱ xiinꞌ ñu̱ꞌuꞌ ja̱a̱nꞌ.
34 Quando chegou o tempo da colheita, o dono da vinha mandou os seus servos aos lavradores, para receber os frutos que cabiam a ele.
35 Ndisu̱ kii̱ꞌ ni̱ nde̱kui̱e̱ te̱ xikaꞌ nuuꞌ ja̱a̱nꞌ ndii, ni̱ ti̱i̱n te̱ tatú, te̱ xitoꞌ uva ja̱a̱nꞌ, sa̱kuuꞌ te̱ xikaꞌ nuuꞌ ja̱a̱nꞌ. Sa̱va̱ te̱ ja̱a̱nꞌ ndii, ni̱ ka̱ni̱ uꞌvi̱ ña̱ꞌaꞌ ra̱, te̱ sa̱va̱ ra̱ ndii, ni̱ xa̱ꞌni̱ꞌ ña̱ꞌaꞌ ra̱, te̱ sa̱va̱ tu̱ku̱ ra̱ ndii, ni̱ ku̱u̱n yuu̱ꞌ xa̱va̱ꞌa̱ ña̱ꞌaꞌ ra̱.
35 Mas os lavradores, agarrando os servos, espancaram um, mataram outro e apedrejaram ainda outro.
36 Te̱ ni̱ ti̱ꞌviꞌ ka̱ te̱ xiinꞌ ñu̱ꞌuꞌ ja̱a̱nꞌ kuaꞌa̱ꞌ ka̱ te̱ xikaꞌ nuuꞌ nuu̱ꞌ ra̱ te̱ sa̱kanꞌ ña̱ nu̱uꞌ, te̱ niiꞌ sa̱kanꞌ tu̱ ni̱ xa̱a̱ te̱ tatú ja̱a̱nꞌ xiinꞌ te̱ ja̱a̱nꞌ.
36 O dono enviou ainda outros servos em maior número; e os lavradores fizeram a mesma coisa com eles.
37 Te̱ soꞌo̱ꞌ ndiꞌiꞌ ndii, ni̱ ti̱ꞌviꞌ ra̱ tiaa̱ siꞌe̱ ra̱ miiꞌ ñuꞌuꞌ te̱ tatú ja̱a̱nꞌ, kaꞌán ra̱ xiinꞌ nimá ra̱ ndii: “Ko̱to̱ kaꞌnuꞌ ra̱ tiaa̱ siꞌe̱ e̱ꞌ”, kachi ra̱.
37 Por último, o dono da vinha enviou-lhes o seu próprio filho, pensando: “O meu filho eles respeitarão.”
38 Ndisu̱ ni̱ kaꞌa̱n xiinꞌ taꞌan te̱ tatú ja̱a̱nꞌ kii̱ꞌ ni̱ xi̱ni̱ ra̱ kua̱xi̱ tiaa̱ siꞌe̱ te̱ xiinꞌ ñu̱ꞌuꞌ ja̱a̱nꞌ ndii: “Te̱ kaa̱ꞌ na̱ndu̱u̱ te̱ xiinꞌ ñu̱ꞌuꞌ yoꞌoꞌ kii̱ꞌ ku̱vi̱ yu̱vaꞌ ra̱. Toꞌo̱ꞌ ndo̱ꞌ te̱ ka̱ꞌni̱ꞌ e̱ꞌ ra̱, te̱ sa̱kanꞌ na̱ndu̱u̱ yooꞌ te̱ xiinꞌ ñu̱ꞌuꞌ yoꞌoꞌ”, ni̱ kachi̱ ra̱.
38 Mas os lavradores, vendo o filho, disseram uns aos outros: “Este é o herdeiro; venham, vamos matá-lo e ficar com a herança dele para nós.”
39 Sa̱kanꞌ te̱ ni̱ ti̱i̱n ña̱ꞌaꞌ ra̱ xta̱ꞌniꞌ ra̱ xaꞌa̱ꞌ uva ja̱a̱nꞌ, te̱ ni̱ xa̱ꞌni̱ꞌ ña̱ꞌaꞌ ra̱.
39 E, agarrando-o, lançaram-no fora da vinha e o mataram.
40 Te̱ kii̱ꞌ na̱ndi̱koꞌ te̱ xiinꞌ ñu̱ꞌuꞌ miiꞌ yoo yo̱ꞌoꞌ uva ja̱a̱nꞌ ndii, ¿ndee ña̱ tuu ndoꞌó sa̱a̱ ra̱ xiinꞌ te̱ tatú ja̱a̱nꞌ? ―ni̱ kachi̱ Jesús.
40 Quando, pois, vier o dono da vinha, que fará àqueles lavradores?
41 Sa̱kanꞌ te̱ ni̱ na̱kui̱i̱n ra̱ nuu̱ꞌ a̱ ndii:
41 Eles responderam: — Fará perecer horrivelmente aqueles malvados e arrendará a vinha a outros lavradores que lhe entregarão os frutos no tempo certo.
42 I̱kanꞌ te̱ ni̱ kaꞌa̱n a̱ xiinꞌ te̱ ja̱a̱nꞌ ndii:
42 Então Jesus perguntou:
43 Sa̱kanꞌ na kuiiꞌ kaꞌán i̱ xiinꞌ ndo̱ꞌ ña̱ tä̱xi̱ ka̱ Ndiosí ña̱ ka̱ꞌndi̱a̱ chuunꞌ a̱ nimá ndo̱ꞌ, süu̱ꞌ ja̱a̱nꞌ ndii ka̱ꞌndi̱a̱ chuunꞌ a̱ nimá ne̱ saxinú ña̱ kaꞌán a̱.
43 — Portanto, eu lhes digo que o Reino de Deus será tirado de vocês e entregue a um povo que lhe produza os respectivos frutos.
44 Te̱ yo̱o̱ ka̱ na̱ma̱ xata̱ꞌ yuu̱ꞌ ja̱a̱nꞌ ndii, kaꞌnu̱ ña̱ꞌaꞌ a̱. Ndisu̱ yo̱o̱ ka̱ xata̱ꞌ na̱ma̱ yuu̱ꞌ ja̱a̱nꞌ ndii, sa̱kuachiꞌ xiꞌe̱ xa̱chiꞌ ña̱ꞌaꞌ a̱ ―ni̱ kachi̱ Jesús.
44 Todo o que cair sobre esta pedra ficará em pedaços; e aquele sobre quem ela cair ficará reduzido a pó.
45 Te̱ sutu̱ kuuꞌ nu̱uꞌ xiinꞌ te̱ fariseo ndii, ni̱ ku̱nda̱ni̱ ra̱ ña̱ ni̱ ti̱i̱n kua̱chi̱ ña̱ꞌaꞌ Jesús xiinꞌ ña̱ kaꞌán ndi̱a̱a̱ ja̱a̱nꞌ.
45 Os principais sacerdotes e os fariseus, ouvindo estas parábolas, entenderam que Jesus falava a respeito deles;
46 Te̱ ni̱ xika̱ te̱ kuuꞌ kaꞌnuꞌ ja̱a̱nꞌ ti̱i̱n ra̱ Jesús, ndisu̱ nï̱ ku̱vi̱ sa̱a̱ ra̱ ña̱ ja̱a̱nꞌ xaꞌa̱ꞌ a̱ ña̱ yiꞌvi ra̱ ne̱ yivi̱ꞌ, sa̱kanꞌ ña̱ kandixaꞌ ne̱ ja̱a̱nꞌ ña̱ te̱ kaꞌán tiakú tu̱ꞌu̱n Ndiosí nduuꞌ a̱.
46 e, embora quisessem prendê-lo, tinham medo das multidões, porque estas o consideravam como profeta.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Mateus 21, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.