Rute 1
Muⱪeddes Kalam (yǝngi yeziⱪ) (UIGPIN) vs NAA
1 Batur Ⱨakimlar ⱨɵküm sürgǝn mǝzgildǝ xundaⱪ boldiki, zeminda aqarqiliⱪ yüz bǝrdi. Xu waⱪitta bir adǝm ayali wǝ ikki oƣlini elip Yǝⱨuda zeminidiki Bǝyt-Lǝⱨǝmdin qiⱪip, Moabning sǝⱨralirida bir mǝzgil turup kelixkǝ bardi.
1 Nos dias em que os juízes julgavam, houve fome na terra de Israel. E um homem de Belém de Judá foi morar por algum tempo na terra de Moabe, com a sua mulher e os seus dois filhos.
2 U kixining ismi Əlimǝlǝk, ayalining ismi Naomi, ikki oƣlining ismi Maⱨlon bilǝn Kilyon idi. Ular Bǝyt-Lǝⱨǝmdǝ olturuⱪluⱪ, Əfrat jǝmǝtidin idi. Ular Moabning sǝⱨrasiƣa kelip xu yǝrdǝ olturaⱪlaxti.
2 Este homem se chamava Elimeleque, e sua mulher se chamava Noemi. Os filhos se chamavam Malom e Quiliom. Eram efrateus, de Belém de Judá. Foram à terra de Moabe e ficaram ali.
3 Keyin Naomining eri Əlimǝlǝk ɵldi; ayali ikki oƣli bilǝn ⱪaldi.
3 Algum tempo depois, Elimeleque, o marido de Noemi, morreu, e ela ficou sozinha com os dois filhos.
4 Ular Moab ⱪizliridin ɵzlirigǝ hotun aldi. Birining eti Orpaⱨ, yǝnǝ birining eti Rut idi. Ular xu yǝrdǝ on yildǝk turdi.
4 Estes casaram com mulheres moabitas. O nome de uma delas era Orfa, e o nome da outra era Rute. E ficaram ali quase dez anos.
5 Maⱨlon bilǝn Kilyon ⱨǝr ikkisi ɵldi; xuning bilǝn apisi eri ⱨǝm oƣulliridin ayrilip yalƣuz ⱪaldi.
5 Depois morreram também Malom e Quiliom, os dois filhos de Noemi. E assim ela ficou sozinha, sem os dois filhos e sem o marido.
6 Xuning bilǝn ayal ikki kelini bilǝn ⱪopup Moabning sǝⱨrasidin ⱪaytip kǝtmǝkqi boldi; qünki u Pǝrwǝrdigarning Ɵz hǝlⱪini yoⱪlap, axliⱪ bǝrgǝnliki toƣrisidiki hǝwǝrni Moabning sǝⱨrasida turup angliƣanidi.
6 Então Noemi voltou da terra de Moabe com as suas noras, porque ainda em Moabe ouviu que o Senhor havia se lembrado do seu povo, dando-lhe alimento.
7 Xuning bilǝn u ikki kelini bilǝn billǝ turƣan yeridin qiⱪip, Yǝⱨuda zeminiƣa ⱪaytixⱪa yolƣa qiⱪti.
7 Assim, ela saiu do lugar onde havia morado, e as duas noras estavam com ela. Enquanto caminhavam, voltando para a terra de Judá,
8 Naomi ikki kelinigǝ: — ⱨǝr ikkinglar ⱪaytip ɵz ananglarning ɵyigǝ beringlar. Silǝrning mǝrⱨumlarƣa wǝ manga meⱨribanliⱪ kɵrsǝtkininglardǝk Pǝrwǝrdigarmu silǝrgǝ meⱨribanliⱪ kɵrsǝtkǝy!
8 Noemi disse às suas noras: — Vão agora e voltem cada uma para a casa de sua mãe. E que o
9 Pǝrwǝrdigar silǝr ikkinglarni ɵz eringlarning ɵyidǝ aram tapⱪuzƣay! — dǝp, ularni sɵyüp ⱪoydi. Ular ⱨɵrkirǝp yiƣlixip
9 O Senhor faça com que vocês sejam felizes, cada uma na casa de seu novo marido. E deu um beijo em cada uma delas. Elas, porém, começaram a chorar alto
10 uningƣa: — Yaⱪ, biz qoⱪum sening bilǝn tǝng ɵz hǝlⱪingning yeniƣa ⱪaytimiz, — deyixti.
10 e lhe disseram: — Não! Nós iremos com a senhora para junto do seu povo.
11 Lekin Naomi: — Yenip ketinglar, ǝy ⱪizlirim! Nemixⱪa mening bilǝn barmaⱪqisilǝr? Ⱪorsiⱪimda silǝrgǝ ǝr bolƣudǝk oƣullar barmu?
11 Mas Noemi disse: — Voltem, minhas filhas! Por que vocês iriam comigo? Vocês acham que eu ainda tenho filhos em meu ventre, para que casem com vocês?
12 Yenip ketinglar, ǝy ⱪizlirim! Qünki mǝn ⱪerip kǝtkǝqkǝ, ǝrgǝ tegixkǝ yarimaymǝn. Dǝrⱨǝⱪiⱪǝtǝn bügün keqǝ bir ǝrlik boluxⱪa, xundaⱪla oƣulluⱪ boluxⱪa ümid bar degǝndimu,
12 Voltem, minhas filhas! Vão embora, porque sou velha demais para ter marido. E ainda que eu dissesse: “Tenho esperança”, ou ainda que casasse esta noite e tivesse filhos,
13 ular yigit bolƣuqǝ sǝwr ⱪilip turattinglarmu? Ularni dǝp baxⱪa ǝrgǝ tǝgmǝy saⱪlap turattinglarmu? Yaⱪ, bolmaydu, ⱪizlirim! Qünki Pǝrwǝrdigarning ⱪoli manga ⱪarxi bolup meni azablaydiƣini üqün, mǝn tartidiƣan dǝrd-ǝlǝm silǝrningkidin tehimu eƣir bolidu, — dedi. ◼ 1:13 \+bd «Mǝn tartidiƣan dǝrd-ǝlǝm silǝrningkidin tehimu eƣir bolidu»\+bd* — gǝrqǝ Rut bilǝn Orpaⱨ ⱨǝr ikkisi eridin ayrilix azabini tartⱪan tul hotunlar bolsimu, Naomining azabi tehimu eƣir idi; uning eridin ⱨǝm ikki oƣlidin ayrilip ⱪelix azabi bar idi. Uning üstigǝ, u ikki kelinining ɵzidǝk yaⱪa yurtta tul bolup turux dǝrdini taritixini halimaytti.
13 será que vocês iriam esperar até que eles viessem a crescer? Ficariam tanto tempo sem casar? Não, minhas filhas! A minha amargura é maior do que a de vocês, porque o Senhor descarregou a sua mão contra mim.
14 Ular yǝnǝ ⱨɵrkirǝp yiƣlaxti. Orpaⱨ ⱪeynanisini sɵyüp hoxlaxti, lekin Rut uni qing ⱪuqaⱪlap turuwaldi.
14 Então, de novo, choraram em alta voz. Orfa, com um beijo, se despediu de sua sogra, porém Rute se apegou a ela.
15 Naomi uningƣa: — Mana, kelin singling ɵz hǝlⱪi bilǝn ilaⱨlirining yeniƣa yenip kǝtti! Sǝnmu kelin singlingning kǝynidin yenip kǝtkin! — dedi.
15 Então Noemi disse: — Veja! A sua cunhada voltou para o seu povo e para os seus deuses. Vá você também com ela.
16 Lekin Rut jawabǝn: — Mening sening yeningdin ketiximni wǝ sanga ǝgixix niyitimdin yenixni ɵtünmǝ; qünki sǝn nǝgǝ barsang mǝnmu xu yǝrgǝ barimǝn; sǝn nǝdǝ ⱪonsang mǝnmu xu yǝrdǝ ⱪonimǝn; sening hǝlⱪing meningmu hǝlⱪimdur wǝ sening Hudaying meningmu Hudayimdur.
16 Porém Rute respondeu: — Não insista para que eu a deixe nem me obrigue a não segui-la! Porque aonde quer que você for, irei eu; e onde quer que pousar, ali pousarei eu. O seu povo é o meu povo, e o seu Deus é o meu Deus.
17 Sǝn nǝdǝ ɵlsǝng mǝnmu xu yǝrdǝ ɵlimǝn wǝ xu yǝrdǝ yatimǝn; ɵlümdin baxⱪisi meni sǝndin ayriwǝtsǝ Pǝrwǝrdigar meni ursun ⱨǝm uningdin axurup jazalisun! — dedi.
17 Onde quer que você morrer, morrerei eu e aí serei sepultada. Que o Senhor me castigue, se outra coisa que não seja a morte me separar de você.
18 Naomi uning ɵzigǝ ǝgixip berixⱪa ⱪǝt’iy niyǝt ⱪilƣinini kɵrüp, uningƣa yǝnǝ eƣiz aqmidi.
18 Quando Noemi viu que Rute estava mesmo decidida a acompanhá-la, deixou de insistir com ela.
19 Ikkisi mengip Bǝyt-Lǝⱨǝmgǝ yetip kǝldi. Xundaⱪ boldiki, ular Bǝyt-Lǝⱨǝmgǝ yetip kǝlginidǝ pütkül xǝⱨǝrdikilǝr ularni kɵrüp zilziligǝ kǝldi. Ayallar bolsa: — Bu rasttinla Naomimidu? — deyixti.
19 Então ambas se foram, até que chegaram a Belém. E aconteceu que, ao chegarem ali, toda a cidade se comoveu por causa delas. E as mulheres perguntavam: — Essa não é a Noemi?
20 U ularƣa jawabǝn: — Meni Naomi demǝy, bǝlki «Mara» dǝnglar; qünki Ⱨǝmmigǝ Ⱪadir manga zǝrdab yutⱪuzdi.
20 Porém ela lhes dizia: — Não me chamem de Noemi, mas de Mara, porque o Todo-Poderoso me deu muita amargura.
21 Toⱪⱪuzum tǝl ⱨalǝttǝ bu yǝrdin qiⱪtim; lekin Pǝrwǝrdigar meni ⱪuruⱪ ⱪaytⱪuzdi. Pǝrwǝrdigar meni ǝyiblǝp guwaⱨliⱪ bǝrdi, Ⱨǝmmigǝ Ⱪadir meni harliƣanikǝn, nemixⱪa meni Naomi dǝysilǝr? — dedi.
21 Quando saí daqui, eu era plena, mas o Senhor me fez voltar vazia. Por que, então, querem me chamar de Noemi, se o Senhor deu testemunho contra mim e o Todo-Poderoso me afligiu?
22 Xundaⱪ ⱪilip Naomi bilǝn kelini Moab ⱪizi Rut Moabning sǝⱨrasidin ⱪaytip kǝldi; ular ikkisi Bǝyt-Lǝⱨǝmgǝ yetip kelixi bilǝn tǝng arpa ormisi baxlanƣanidi.
22 Foi assim que Noemi voltou da terra de Moabe, com Rute, sua nora, a moabita. E chegaram a Belém no começo da colheita da cevada.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Rute 1, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.