Lucas 19

Muⱪeddes Kalam (yǝngi yeziⱪ) (UIGPIN) vs VC

Sair da comparação
VC Versão Católica
1 U Yeriho xǝⱨirigǝ kirip uningdin ɵtüp ketiwatatti.
1 Jesus entrou em Jericó e ia atravessando a cidade.
2 Mana xu yǝrdǝ Zakay isimlik bir kixi bar idi. U «bax bajgir» bolup, intayin bay idi.
2 Havia aí um homem muito rico chamado Zaqueu, chefe dos recebedores de impostos.
3 U Əysaning ⱪandaⱪ adǝm ikǝnlikini kɵrüxkǝ pursǝt izdǝwatatti, lekin boyi pakar bolƣaqⱪa, hǝlⱪning toliliⱪidin uni kɵrǝlmǝytti.
3 Ele procurava ver quem era Jesus, mas não o conseguia por causa da multidão, porque era de baixa estatura.
4 Xunga u aldi tǝrǝpkǝ yügürüp berip, uni kɵrüx üqün bir tüp üjmǝ dǝrihigǝ yamixip qiⱪti; qünki Əysa u yol bilǝn ɵtǝtti.
4 Ele correu adiande, subiu a um sicômoro para o ver, quando ele passasse por ali.
5 Wǝ Əysa u yǝrgǝ kǝlgǝndǝ yuⱪiriƣa ⱪarap uni kɵrüp uningƣa: — Zakay, qapsan qüxkin! Qünki mǝn bügün sening ɵyüngdǝ ⱪonuxum kerǝk, — dedi.
5 Chegando Jesus àquele lugar e levantando os olhos, viu-o e disse-lhe: Zaqueu, desce depressa, porque é preciso que eu fique hoje em tua casa.
6 U aldirap qüxüp, huxalliⱪ bilǝn uni ɵyidǝ meⱨman ⱪildi.
6 Ele desceu a toda a pressa e recebeu-o alegremente.
7 Bu ixni kɵrgǝn halayiⱪning ⱨǝmmisi: U gunaⱨkar kixiningkidǝ ⱪonƣili kirip kǝtti! — dǝp ƣotuldixip kǝtti.
7 Vendo isto, todos murmuravam e diziam: Ele vai hospedar-se em casa de um pecador...
8 Lekin Zakay ornidin turup Rǝbgǝ: — I Rǝbbim, mana, mülkümning yerimini yoⱪsullarƣa berimǝn; ǝgǝr birawni yalƣandin xikayǝt ⱪilip uningdin birnemǝ ündürüwalƣan bolsam birigǝ tɵtni ⱪayturimǝn, — dedi.
8 Zaqueu, entretanto, de pé diante do Senhor, disse-lhe: Senhor, vou dar a metade dos meus bens aos pobres e, se tiver defraudado alguém, restituirei o quádruplo.
9 Buning bilǝn Əysa uningƣa ⱪarap: — Bügün nijat bu ɵygǝ kirdi. Qünki bu kixi ⱨǝm Ibraⱨimning oƣlidur!
9 Disse-lhe Jesus: Hoje entrou a salvação nesta casa, porquanto também este é filho de Abraão.
10 Qünki Insan’oƣli ezip kǝtkǝnlǝrni izdǝp ⱪutⱪuzƣili kǝldi, — dedi.
10 Pois o Filho do Homem veio procurar e salvar o que estava perdido.
11 Halayiⱪ bu sɵzlǝrni tingxawatⱪanda u yǝnǝ sɵz ⱪilip bir tǝmsilni ⱪoxup eytti. Qünki u Yerusalemƣa yeⱪinlaxⱪanidi wǝ ular: «Hudaning padixaⱨliⱪi dǝrⱨal namayan bolidiƣu!?» — dǝp oylaxⱪanidi.
11 Ouviam-no falar. E como estava perto de Jerusalém, alguns se persuadiam de que o Reino de Deus se havia de manifestar brevemente; ele acrescentou esta parábola:
12 Xunga u mundaⱪ dedi: Bir aⱪsɵngǝk padixaⱨliⱪ tǝhtigǝ erixip kelix üqün yiraⱪ bir yurtⱪa ⱪarap yolƣa qiⱪiptu.
12 Um homem ilustre foi para um país distante, a fim de ser investido da realeza e depois regressar.
13 Awwal u ɵzining on ⱪulini qaⱪirip, ularƣa on tillani ülǝxtürüp berip: «Mǝn ⱪaytip kǝlgüqǝ buning bilǝn oⱪǝt ⱪilinglar» — dǝptu.
13 Chamou dez dos seus servos e deu-lhes dez minas, dizendo-lhes: Negociai até eu voltar.
14 Biraⱪ ɵz yurt puⱪraliri uningƣa ɵq bolƣaqⱪa, kǝynidin ǝlqilǝrni ǝwǝtip: «Bu kixining üstimizgǝ padixaⱨ boluxini halimaymiz!» dǝptu.
14 Mas os homens daquela região odiavam-no e enviaram atrás dele embaixadores, para protestarem: Não queremos que ele reine sobre nós.
15 Wǝ u padixaⱨliⱪ mǝnsipigǝ erixip ⱪaytip kǝlgǝndǝ xundaⱪ boldiki, ⱨǝrbirining tijarǝt bilǝn ⱪanqǝ payda tapⱪinini bilmǝkqi bolup, pulini tapxurƣan ⱨeliⱪi ⱪullirini ɵz aldiƣa qaⱪirtiptu.
15 Quando, investido da dignidade real, voltou, mandou chamar os servos a quem confiara o dinheiro, a fim de saber quanto cada um tinha lucrado.
16 Wǝ awwalⱪisi kelip: «I hojam, sili bǝrgǝn tilla on tilla payda ⱪildi» dǝptu.
16 Veio o primeiro: Senhor, a tua mina rendeu dez outras minas.
17 «Yaraysǝn, ǝy yahxi ⱪul! Sǝn kiqikkinǝ ixta ixǝnqlik qiⱪⱪanliⱪing üqün on xǝⱨǝrgǝ ⱨakim bolƣin» — dǝptu hojayin uningƣa.
17 Ele lhe disse: Muito bem, servo bom; porque foste fiel nas coisas pequenas, receberás o governo de dez cidades.
18 Ikkinqisi kelip: «I hojam, sili bǝrgǝn tilla bǝx tilla payda ⱪildi» dǝptu.
18 Veio o segundo: Senhor, a tua mina rendeu cinco outras minas.
19 Hojayin uningƣa ⱨǝm: «Sǝn ⱨǝm bǝx xǝⱨǝrgǝ ⱨakim bolƣin» dǝptu.
19 Disse a este: Sê também tu governador de cinco cidades.
20 Lekin yǝnǝ birsi kelip: «I hojam, mana sili bǝrgǝn tilla! Buni yaƣliⱪⱪa qigip bir jayda ⱪoyup saⱪlidim.
20 Veio também o outro: Senhor, aqui tens a tua mina, que guardei embrulhada num lenço;
21 Qünki sili ⱪattiⱪ adǝm ikǝnla, sili amanǝt ⱪilmiƣanliridin payda ündürüp, ɵzliri terimiƣanliridin ⱨosul yiƣila. Xuning üqün silidin ⱪorⱪtum» dǝptu. ◼ 19:21 \+bd «sili amanǝt ⱪilmiƣanliridin payda ündürüp,...»\+bd* — «amanǝt ⱪilix» muxu yǝrdǝ grek tilida adǝttǝ pulni bankiƣa salƣanliⱪni kɵrsitidu.
21 pois tive medo de ti, por seres homem rigoroso, que tiras o que não puseste e ceifas o que não semeaste.
22 Əmma hojayini uningƣa: «Əy ǝski ⱪul, sanga ɵz aƣzingdin qiⱪⱪan sɵzliring boyiqǝ ⱨɵküm ⱪilay. Sǝn mening amanǝt ⱪilmay ündürüwalidiƣan, terimay turup yiƣiwalidiƣan ⱪattiⱪ adǝm ikǝnlikimni bilip turup,
22 Replicou-lhe ele: Servo mau, pelas tuas palavras te julgo. Sabias que sou rigoroso, que tiro o que não depositei e ceifo o que não semeei...
23 nemǝ üqün mening pulumni hǝziniqilǝrgǝ amanǝt ⱪoymiding? Mǝn ⱪaytip kǝlgǝndǝ, uni ɵsümi bilǝn almasmidim?» — dǝptu.
23 Por que, pois, não puseste o meu dinheiro num banco? Na minha volta, eu o teria retirado com juros.
24 Andin u yenidikilǝrgǝ: «Uningdiki tillani elip on tilla tapⱪan ⱪulƣa beringlar!» dǝp buyruptu.
24 E disse aos que estavam presentes: Tirai-lhe a mina, e dai-a ao que tem dez minas.
25 Ular uningƣa: «I hoja, uning on tillasi tursa!» — dǝptikǝn,
25 Replicaram-lhe: Senhor, este já tem dez minas!...
26 ⱨojayin yǝnǝ mundaⱪ dǝptu: «— Qünki mǝn silǝrgǝ xuni eytayki, kimdǝ bar bolsa, uningƣa tehimu kɵp berilidu; ǝmma kimdǝ yoⱪ bolsa, ⱨǝtta uningda bar bolƣanlirimu uningdin mǝⱨrum ⱪilinidu.
26 Eu vos declaro: a todo aquele que tiver, dar-se-lhe-á; mas, ao que não tiver, ser-lhe-á tirado até o que tem.
27 Əmdi üstigǝ padixaⱨ bolup ⱨɵküm sürüxümni halimiƣan düxmǝnlirimni bolsa, ularni kǝltürüp, mening aldimda ⱪǝtl ⱪilinglar».
27 Quanto aos que me odeiam, e que não me quiseram por rei, trazei-os e massacrai-os na minha presença.
28 U bu ixlarni eytⱪandin keyin, Yerusalemƣa qiⱪixⱪa aldiƣa ⱪarap mangdi.
28 Depois destas palavras, Jesus os foi precedendo no caminho que sobe a Jerusalém.
29 Wǝ xundaⱪ boldiki, u Zǝytun teƣining etikidiki Bǝyt-Fagi wǝ Bǝyt-Aniya yeziliriƣa yeⱪin kǝlginidǝ, ikki muhlisiƣa munularni tapilap aldin ǝwǝtti:
29 Chegando perto de Betfagé e de Betânia, junto do monte chamado das Oliveiras, Jesus enviou dois dos seus discípulos e disse-lhes:
30 — Silǝr udulunglardiki yeziƣa beringlar. U yǝrgǝ kiripla ⱨeq adǝm balisi minip baⱪmiƣan, baƣlaⱪliⱪ bir tǝhǝyni kɵrisilǝr. Uni yexip bu yǝrgǝ yetilǝp kelinglar.
30 Ide a essa aldeia que está defronte de vós. Entrando nela, achareis um jumentinho atado, em que nunca montou pessoa alguma; desprendei-o e trazei-mo.
31 Əgǝr birsi silǝrdin: «Nemixⱪa buni yexisilǝr?» dǝp sorap ⱪalsa, silǝr uningƣa: «Rǝbning buningƣa ⱨajiti qüxti» — dǝnglar.
31 Se alguém vos perguntar por que o soltais, responder-lhe-eis assim: O Senhor precisa dele.
32 Xuning bilǝn ǝwǝtilgǝnlǝr beriwidi, ix dǝl u ularƣa eytⱪandǝk boldi.
32 Partiram os dois discípulos e acharam tudo como Jesus tinha dito.
33 Ular tǝhǝyni yexiwatⱪanda, uning igiliri ulardin: — Tǝhǝyni nemixⱪa yexisilǝr? — dǝp soridi.
33 Quando desprendiam o jumentinho, perguntaram-lhes seus donos: Por que fazeis isto?
34 Ular: — Rǝbning uningƣa ⱨajiti qüxti, — dedi.
34 Eles responderam: O Senhor precisa dele.
35 Ular uni Əysaning aldiƣa yetilǝp kǝldi; wǝ yepinqa-qapanlirini tǝhǝyning üstigǝ selip, Əysani yɵlǝp üstigǝ mindürdi.
35 E trouxeram a Jesus o jumentinho, sobre o qual deitaram seus mantos e fizeram Jesus montar.
36 U ketip barƣinida, hǝlⱪlǝr yepinqa-qapanlirini yolƣa payandaz ⱪilip saldi.
36 À sua passagem, muitas pessoas estendiam seus mantos no caminho.
37 — ausente —
37 Quando já se ia aproximando da descida do monte das Oliveiras, toda a multidão dos discípulos, tomada de alegria, começou a louvar a Deus em altas vozes, por todas as maravilhas que tinha visto.
38 — ausente —
38 E dizia: Bendito o rei que vem em nome do Senhor! Paz no céu e glória no mais alto dos céus!
39 Lekin topning iqidǝ bǝzi Pǝrisiylǝr uningƣa: — Əy ustaz, muhlisliringƣa muxu gǝpliri üqün tǝnbiⱨ bǝr! — deyixti.
39 Neste momento, alguns fariseus interpelaram a Jesus no meio da multidão: Mestre, repreende os teus discípulos.
40 Biraⱪ u ularƣa jawabǝn: — Silǝrgǝ xuni eytayki, bular jim turƣan bolsa, ⱨǝtta bu taxlarmu quⱪan selixⱪan bolatti, — dedi.
40 Ele respondeu: Digo-vos: se estes se calarem, clamarão as pedras!
41 Əmdi u xǝⱨǝrgǝ yeⱪinlixip uni kɵrüp, uning üqün yiƣlap mundaⱪ dedi:
41 Aproximando-se ainda mais, Jesus contemplou Jerusalém e chorou sobre ela, dizendo:
42 — I Yerusalem! Sǝn bügün, bu kününgdǝ, tinq-amanliⱪing üqün nemǝ kerǝk bolƣinini bilsǝng idi! Kaxki, bu ixlar ⱨazir kɵzliringdin yoxurundur.
42 Oh! Se também tu, ao menos neste dia que te é dado, conhecesses o que te pode trazer a paz!... Mas não, isso está oculto aos teus olhos.
43 Qünki xundaⱪ künlǝr bexingƣa keliduki, düxmǝnliring ǝtrapingni ⱪaxa-istiⱨkam bilǝn ⱪorxap seni ⱪamap tɵt tǝrǝptin ⱪistaydu.
43 Virão sobre ti dias em que os teus inimigos te cercarão de trincheiras, te sitiarão e te apertarão de todos os lados;
44 Ular seni wǝ sepilingning iqingdiki baliliringni yǝr bilǝn yǝksǝn ⱪilip, ⱨǝtta taxni taxning üstidimu ⱪaldurmaydu; qünki Hudaning seni yoⱪliƣan pǝytini bilip yǝtmiding.
44 destruir-te-ão a ti e a teus filhos que estiverem dentro de ti, e não deixarão em ti pedra sobre pedra, porque não conheceste o tempo em que foste visitada.
45 Wǝ u ibadǝthana ⱨoyliliriƣa kirip, u yǝrdǝ elim-setim ⱪiliwatⱪanlarni ⱨǝydǝp qiⱪirip,
45 Em seguida, entrou no templo e começou a expulsar os mercadores.
46 ularƣa: — Muⱪǝddǝs yazmilarda: «Mening ɵyüm dua-tilawǝthana bolidu» dǝp pütülgǝn bolsimu, lekin silǝr uni «bulangqilarning uwisi» ⱪiliwaldinglar! — dedi.
46 Disse ele: Está escrito: A minha casa é casa de oração! Mas vós a fizestes um covil de ladrões {Is 56,7; Jr 7,11}.
47 Xu waⱪitlarda u ⱨǝrküni ibadǝthanida tǝlim berǝtti. Bax kaⱨinlar, Tǝwrat ustazliri wǝ yurt qongliri uni yoⱪitixⱪa amal izdidi.
47 Todos os dias ensinava no templo. Os príncipes dos sacerdotes, porém, os escribas e os chefes do povo procuravam tirar-lhe a vida.
48 Lekin ular ⱪandaⱪ ⱪol selixni bilmǝytti, qünki barliⱪ hǝlⱪ uning sɵzini tingxax üqün uningƣa ⱪattiⱪ yepixⱪanidi.
48 Mas não sabiam como realizá-lo, porque todo o povo ficava suspenso de admiração, quando o ouvia falar.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 19, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.