Gênesis 44
Muⱪeddes Kalam (yǝngi yeziⱪ) (UIGPIN) vs NAA
1 Andin u ɵz ɵyini baxⱪuridiƣan ƣojidariƣa buyrup: — Bu kixilǝrning taƣarlirini elip kɵtürǝligüdǝk axliⱪ ⱪaqilap, ⱨǝrbirining pulini taƣirining aƣziƣa selip ⱪoyƣin;
1 José deu esta ordem ao administrador da sua casa: — Encha de mantimento os sacos que estes homens trouxeram, quanto puderem levar, e ponha o dinheiro de cada um na boca do saco de mantimento.
2 andin mening jamimni, yǝni kümüx jamni axliⱪning puli bilǝn billǝ ǝng kiqikining taƣirining aƣziƣa selip ⱪoyƣin, — dedi. U adǝm Yüsüpning deginidǝk ⱪildi.
2 E coloque o meu copo de prata na boca do saco de mantimento do mais novo, junto com o dinheiro do seu cereal. E o administrador fez como José havia ordenado.
3 Ətisi tang yoriƣanda, ular exǝkliri bilǝn billǝ yolƣa selip ⱪoyuldi.
3 De manhã, quando já estava claro, os homens partiram, eles com os seus jumentos.
4 Lekin ular xǝⱨǝrdin qiⱪip anqǝ uzun mangmayla, Yüsüp ƣojidariƣa: — Ornungdin tur, bu adǝmlǝrning kǝynidin ⱪoƣliƣin; ularƣa yetixkiningdǝ ularƣa: «Nemixⱪa yahxiliⱪⱪa yamanliⱪ ⱪayturdunglar?
4 Saíram da cidade e, antes que pudessem ter se distanciado, José disse ao administrador de sua casa: — Levante-se e vá atrás daqueles homens. E, alcançando-os, diga o seguinte: “Por que vocês pagaram o bem com o mal?
5 Hojam xu jamda xarab iqidu ⱨǝmdǝ uningda pal aqidu ǝmǝsmu?! Mundaⱪ ⱪilƣininglar rǝzillik ⱪilƣininglar bolmamdu!» degin, — dedi.
5 Não é este o copo em que bebe o meu senhor e que ele usa para fazer as suas adivinhações? Vocês fizeram algo muito errado.”
6 Bu adǝm ularning kǝynidin yetixip berip, ularƣa bu sɵzlǝrni ⱪildi.
6 O administrador os alcançou e lhes falou essas palavras.
7 Ular uningƣa jawabǝn: — Hojimiz nemixⱪa mundaⱪ gǝp ⱪilidu? Mundaⱪ ixni ⱪilix kǝminiliridin neri bolsun!
7 Então eles responderam: — Por que o meu senhor está dizendo uma coisa dessas? Longe de nós, seus servos, fazer uma coisa assim.
8 Biz ǝslidǝ taƣarlirimizning aƣzidin tapⱪan pulnimu Ⱪanaan zeminidin silining ⱪaxliriƣa ⱪayturup berixkǝ ǝkǝlgǝniduⱪ. Xundaⱪ turuⱪluⱪ ⱪandaⱪmu hojilirining ɵyidin altun-kümüxni oƣrilayli?
8 O dinheiro que achamos na boca dos sacos de mantimento nós trouxemos de volta da terra de Canaã; como, então, iríamos roubar prata ou ouro da casa do seu senhor?
9 Kǝminiliringning arisida kimdin bu jam tepilsa, xu ɵlümgǝ mǝⱨkum bolsun, bizmu hojimizning ⱪulliri bolayli, — dedi.
9 Se algum de nós tiver esse copo, será morto; e nós ainda seremos escravos do meu senhor.
10 Ƣojidar jawabǝn: — Eytⱪan sɵzliringlardǝk bolsun; jam kimning yenidin tepilsa, xu kixi ⱪulum bolup ⱪelip ⱪalsun, ⱪalƣanliringlar bigunaⱨ bolisilǝr, — dedi.
10 O administrador respondeu: — Que seja como vocês disseram. Aquele com quem for encontrado o copo será meu escravo; os outros ficam livres.
11 Xuning bilǝn ular aldirap-tenǝp, taƣarlirini yǝrgǝ qüxürüp, ⱨǝrbiri ɵz taƣirini eqip bǝrdi.
11 Eles se apressaram; cada um colocou o seu saco de mantimento no chão e o abriu.
12 Ƣojidar qonginingkidin baxlap kiqikiningkigiqǝ ahturdi, jam Binyaminning taƣiridin tepildi.
12 O administrador os examinou, começando do mais velho e acabando no mais novo; e o copo foi encontrado no saco de mantimento de Benjamim.
13 Buni kɵrüp ular kiyimlirini yirtixip, ⱨǝrbiri exikigǝ ⱪaytidin yükni artip, xǝⱨǝrgǝ ⱪaytti.
13 Então eles rasgaram as suas roupas; cada um carregou de novo o seu jumento, e eles voltaram para a cidade.
14 Xundaⱪ ⱪilip Yǝⱨuda wǝ ⱪerindaxliri Yüsüpning ɵyigǝ kǝldi; u tehi xu yǝrdǝ idi. Ular uning aldiƣa kelip ɵzlirini yǝrgǝ etixti.
14 Quando Judá e seus irmãos chegaram à casa de José, este ainda estava ali. E prostraram-se em terra diante dele.
15 Yüsüp ularƣa: — Bu silǝrning zadi nemǝ ⱪilƣininglar? Meningdǝk adǝmning qoⱪum pal aqalaydiƣanliⱪini bilmǝmtinglar? — dedi.
15 José lhes perguntou: — O que é isso que vocês fizeram? Vocês não sabiam que um homem como eu é capaz de adivinhar?
16 Yǝⱨuda jawabǝn: — Biz hojimizƣa nemimu deyǝlǝymiz? Nemǝ gǝp ⱪilalaymiz, ⱪandaⱪ ⱪilip ɵzimizni aⱪliyalaymiz? Huda kǝminlirining ⱪǝbiⱨlikini axkara ⱪildi. Mana, biz wǝ ⱪolidin jamliri tepilƣan kixi ⱨǝmmimiz hojimizƣa ⱪul bolidiƣan bolduⱪ, — dedi.
16 Então Judá respondeu: — Que podemos dizer a meu senhor? Que podemos falar? E como vamos nos justificar? Deus descobriu a nossa culpa. Eis que somos escravos de meu senhor, tanto nós como aquele em cuja mão se achou o copo.
17 Lekin Yüsüp: — Mundaⱪ ⱪilix mǝndin neri bolsun! Bǝlki jam kimning ⱪolidin tepilƣan bolsa pǝⱪǝt xu kixi mening ⱪulum bolidu. Lekin ⱪalƣanliringlar aman-esǝn atanglarning ⱪexiƣa ketinglar, — dedi.
17 Mas José disse: — Longe de mim fazer uma coisa dessas! O homem em cuja mão foi encontrado o copo, esse será meu escravo; os outros podem voltar em paz para junto de seu pai.
18 Andin Yǝⱨuda uningƣa yeⱪin berip mundaⱪ dedi: — Əy hojam, kǝminilirigǝ ⱪulaⱪ selip hojamning ⱪuliⱪiƣa bir eƣiz gǝp ⱪilixⱪa ijazǝt bǝrgǝyla. Ƣǝzǝpliri kǝminilirigǝ tutaxmiƣay; qünki ɵzliri Pirǝwngǝ ohxax ikǝnla.
18 Então Judá se aproximou dele e disse: — Meu senhor, permita que este seu servo diga uma palavra aos ouvidos do meu senhor, e não se acenda a sua ira contra este seu servo, pois o senhor é como o próprio Faraó.
19 Əslidǝ hojam kǝminiliridin: «Atanglar ya ininglar barmu?» dǝp soriwidila,
19 Meu senhor perguntou a seus servos: “Vocês têm pai ou mais algum irmão?”
20 biz hojimizƣa jawabǝn: «Bizning bir ⱪeri atimiz bar wǝ u ⱪeriƣanda tapⱪan, yax bir balisimu bar. Bu balining bir anisidin bolƣan akisi ɵlüp ketip, u ɵzi yalƣuz ⱪaldi; uning atisi uni intayin sɵyidu» desǝk,
20 E respondemos a meu senhor: “Temos um pai já velho e um filho da sua velhice, o mais novo, cujo irmão é morto; e só ele ficou de sua mãe, e seu pai o ama.”
21 Sili kǝminilirigǝ: «Uning ɵzini ⱪeximƣa elip kelinglar, mǝn uni ɵz kɵzüm bilǝn kɵrǝy» dedilǝ.
21 Então o senhor disse a estes seus servos: “Tragam o jovem, para que eu o veja.”
22 Biz hojimizƣa jawab berip: «Yigit atisidin ayrilalmaydu; ǝgǝr atisidin ayrilsa, atisi ɵlüp ketidu» desǝk,
22 Respondemos ao meu senhor: “O jovem não pode deixar o pai; se deixar o pai, este morrerá.”
23 Sili yǝnila kǝminilirigǝ: «Əgǝr kiqik ininglar silǝr bilǝn billǝ kǝlmisǝ, yüzümni yǝnǝ kɵrimiz dǝp hiyal ⱪilmanglar» degǝnidila.
23 Então meu senhor disse a estes seus servos: “Se o irmão mais novo não vier com vocês, nunca mais vocês verão o meu rosto.”
24 Xuning bilǝn biz kǝminiliri atimizning ⱪexiƣa barƣanda hojamning sɵzlirini uningƣa eyttuⱪ;
24 — Quando voltamos à casa de meu pai, que é seu servo, e repetimos a ele as palavras de meu senhor,
25 andin atimiz yǝnǝ: «Yǝnǝ berip, bizgǝ azraⱪ axliⱪ elip kelinglar» dewidi,
25 nosso pai disse: “Voltem e comprem um pouco de mantimento.”
26 Biz jawabǝn: «Biz xu yǝrgǝ ⱪaytidin qüxǝlmǝymiz; ǝgǝr kiqik inimiz biz bilǝn billǝ bolsa, undaⱪta barimiz; qünki kiqik inimiz biz bilǝn billǝ bolmisa, u zatning yüzi aldida turalmaymiz», deduⱪ.
26 Nós respondemos: “Não podemos ir para lá. Mas, se o nosso irmão mais moço for conosco, iremos. Porque não podemos ver a face do homem, se este nosso irmão mais moço não estiver conosco.”
27 Silining ⱪulliri bizning atimiz bizgǝ yǝnǝ: «Silǝrgǝ mǝlumki, ayalim manga ikki oƣul tuƣup bǝrgǝnidi.
27 Então nos disse o seu servo, nosso pai: “Vocês sabem que a minha mulher me deu dois filhos.
28 Biri mening yenimdin qiⱪip, yoⱪ bolup kǝtti; mǝn: u jǝzmǝn titma-titma ⱪiliwetiliptu, dǝp oylidim, xundaⱪla uni bügüngiqǝ kɵrmidim.
28 Um se ausentou de mim, e eu disse: ‘Certamente foi despedaçado, e até agora não mais o vi.’
29 Əmdi silǝr bunimu mening ⱪeximdin elip ketip, uningƣa bir kelixmǝslik kelip ⱪalsa, silǝr mǝndǝk bir aⱪ qaqliⱪ adǝmni dǝrd-ǝlǝm bilǝn tǝⱨtisaraƣa qüxürüwetisilǝr», degǝnidi.
29 Se agora vocês me tirarem também este da minha presença, e lhe acontecer algum desastre, farão descer os meus cabelos brancos com tristeza à sepultura.”
30 Əmdi mǝn silining ⱪulliri mening atamning ⱪexiƣa barƣanda, xu bala biz bilǝn bolmisa uning jeni balining jeniƣa baƣlanƣan bolƣaqⱪa,
30 — Agora, pois, se eu voltar para junto de meu pai, seu servo, sem que o jovem vá conosco, visto que a alma de meu pai está ligada com a alma dele,
31 xundaⱪ boliduki, u balining yoⱪluⱪini kɵrsǝ, jǝzmǝn ɵlüp ketidu; xuning bilǝn silining ⱪulliri bizning atimiz bolƣan bu aⱪ qaqni dǝrd-ǝlǝm iqidǝ tǝⱨtisaraƣa qüxürüwǝtkǝn bolimiz.
31 vendo ele que o jovem não está conosco, morrerá; e estes seus servos farão descer os cabelos brancos de nosso pai, seu servo, com tristeza à sepultura.
32 Qünki mǝnki kǝminiliri atamƣa bu yigit üqün kepil bolup: «Əgǝr mǝn uni ⱪexingƣa ⱪayturup kǝlmisǝm pütkül ɵmrümdǝ atamning aldida gunaⱨkar bolay» degǝnidim.
32 Porque este seu servo ficou responsável por este jovem diante de meu pai, dizendo: “Se eu não o trouxer de volta, serei culpado para com o meu pai pelo resto da minha vida.”
33 Xunga ⱨazir ɵtünüp ⱪalay, mǝnki kǝminiliri u yigitning ornida hojamning ⱪexida ⱪul bolup tursam, u yigit ⱪerindaxliri bilǝn billǝ ⱪaytip kǝtsǝ!
33 Agora, pois, que este seu servo fique em lugar do jovem como escravo de meu senhor, e que o jovem volte com os seus irmãos.
34 Qünki yigit mǝn bilǝn bolmisa, mǝn ⱪandaⱪmu atamning ⱪexiƣa baralaymǝn? Atamƣa xundaⱪ azab-oⱪubǝtning qüxüxini kɵzüm kɵrgüqi bolmisun! — dedi.
34 Porque como poderei voltar a meu pai, se o jovem não for comigo? Eu não poderia ver esse mal se abatendo sobre o meu pai.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Gênesis 44, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.