Lucas 7
North Tanna New Testament (TNN_WBT) vs VC
1 Nian Iesu təməghat rəkɨs kəm netəmim un, kən in təmuwɨn əpəh e taon Kapaneam.
1 Tendo Jesus concluído todos os seus discursos ao povo que o escutava, entrou em Cafarnaum.
2 Kən ikɨn əh, etəm-iasol kit rəha mopael mɨn rəha netəm Rom tətatɨg, kən slef kit əh-ikɨn rəhan itəm in tolkeike pɨk, məto slef əh tatɨmɨs pɨk, rəhan nahməən tepət.
2 Havia lá um centurião que tinha um servo a quem muito estimava e que estava à morte.
3 Kən e nian etəm-iasol əh təməto namnusən rəha Iesu, kən in təmahləpis netəm-iasol neen rəha netəm Isrel məmə okotuwɨn motən-ipən kəm Iesu məmə otuwɨn mol-wɨr rəhan slef.
3 Tendo ouvido falar de Jesus, enviou-lhe alguns anciãos dos judeus, rogando-lhe que o viesse curar.
4 Kən nian netəm-iasol mɨn əh kəmotuwa motehm Iesu, motətapəh əskasɨk ron motən məmə, “Iərəmərə, tətuatɨp əm məmə nakasitu e suah əh,
4 Aproximando-se eles de Jesus, rogavam-lhe encarecidamente: Ele bem merece que lhe faças este favor,
5 məto-inu in tolkeike pɨk kitat netəm Isrel, kən in təmiləkɨn nimə rəha nuəfɨmɨnən rəhatat.”
5 pois é amigo da nossa nação e foi ele mesmo quem nos edificou uma sinagoga.
6 Kən Iesu təmətəu-pən ilat. Kən e nian kɨnoatuwa iuəhkɨr o nimə, etəm-iasol rəha mopael mɨn təmahl-ipən rəhan mɨn netəmim kotuwɨn motehm Iesu moatən-ipən məmə, “Iərəmərə, əsəlɨkiamtəən ik o nuwamən, məto-inu esahmen-pənən məmə onəkuwa imak ikɨn.
6 Jesus então foi com eles. E já não estava longe da casa, quando o centurião lhe mandou dizer por amigos seus: Senhor, não te incomodes tanto assim, porque não sou digno de que entres em minha casa;
7 Kən tol min-nəhlan, io esɨmnəən mehm ik. Ik etəm-iasol kit, məto io etəm ləhau əm. Məto əghat əm, kən rəhak slef, in otəsanən mɨn.
7 por isso nem me achei digno de chegar-me a ti, mas dize somente uma palavra e o meu servo será curado.
8 Ekɨtun məmə nɨmɨsən əh otəkəike mol nəwiam, məto-inu io mɨn, rəhak netəm-iasol mɨn kotərəmərə lak, kən iatol nəwialat, kən mopael mɨn neen əh-ikɨn itəm io ekərəmərə elat. Okəmə ekən kəm kit məmə, ‘Uwɨn,’ kən tuwɨn. Kən okəmə ekən kəm kit məmə, ‘Wa,’ kən tuwa. Kən okəmə ekən kəm rəhak slef məmə, ‘Ol nat u,’ kən in tol.”
8 Pois também eu, simples subalterno, tenho soldados às minhas ordens; e digo a um: Vai ali! E ele vai; e a outro: Vem cá! E ele vem; e ao meu servo: Faze isto! E ele o faz.
9 Nian Iesu təməto nəghatən u, narmɨn təmiwɨg pɨk o nəghatən rəha suah u. Kən in təmeirair mən-ipən kəm nɨmanin netəmim itəm koatətul uarisɨg in, məmə, “Ekatən kəm itəmat məmə, suah u sənəmə in etəm Isrel. Kən nat əpnapɨn noanol mɨn rəha Isrel, məto esehmən ilat kit itəm rəhan nahatətəən iahgin tahmen-pən lan.”
9 Ouvindo estas palavras, Jesus ficou admirado. E, voltando-se para o povo que o ia seguindo, disse: Em verdade vos digo: nem mesmo em Israel encontrei tamanha fé.
10 Kən e nian iahləpis mɨn rəha etəm-iasol kəmotɨtəlɨg-pən imə, kəmotehm slef əh tɨnəsanən rəkɨs.
10 Voltando para a casa do centurião os que haviam sido enviados, encontraram o servo curado.
11 Kən təsuwəhən e natɨmnat mɨn u, Iesu təmuwɨn e taon kit, nərgɨn u Nain, ilat rəhan mɨn netəmim ne nɨmanin netəmim tepət itəm koatuarisɨg-in in.
11 No dia seguinte dirigiu-se Jesus a uma cidade chamada Naim. Iam com ele diversos discípulos e muito povo.
12 Kəmol fenɨs e kəpiel tɨtəlau e taon əh, kən e nian Iesu təmuwa iuəhkɨr o nafiluə rəha taon, kən təmehm netəmim koatɨsɨ-pən e taon moatalis etəm təmɨmɨs kit. In etəm aluə iərman, nətɨ nəutahlɨmɨs kit noan kitiəh əm. Kən nɨmanin netəmim tepət rəha taon koataliwək kələh ilat nəutahlɨmɨs əh.
12 Ao chegar perto da porta da cidade, eis que levavam um defunto a ser sepultado, filho único de uma viúva; acompanhava-a muita gente da cidade.
13 Kən nian Iərəmərə təmehm nəutahlɨmɨs əh, in təmasəkitun pɨk, kən mən-ipən kəm in məmə, “Əsasəkən.”
13 Vendo-a o Senhor, movido de compaixão para com ela, disse-lhe: Não chores!
14 Kən təmuwɨn mek pet itəm kətalis suah u təmɨmɨs lan, kən kəmotətul. Kən Iesu təmən-ipən məmə, “!Etəm aluə! !Iatən kəm ik məmə, ətul!”
14 E aproximando-se, tocou no esquife, e os que o levavam pararam. Disse Jesus: Moço, eu te ordeno, levanta-te.
15 Kən etəm təmɨmɨs tɨnəmegəh mɨnətul, kən mətuoun matəghat. Kən Iesu təmos-ipən etəm aluə əh kəm rəhan mama.
15 Sentou-se o que estivera morto e começou a falar, e Jesus entregou-o à sua mãe.
16 Netəmim rafin kəmotəgɨn motasiəp, kən moatənwiwi Uhgɨn məmə, “!Ien asol kit roiu tətatɨg kitat min!” Kən motən mɨn məmə, “!Uhgɨn təmuwa məmə otasitu e rəhan mɨn netəmim!”
16 Apoderou-se de todos o temor, e glorificavam a Deus, dizendo: Um grande profeta surgiu entre nós: Deus voltou os olhos para o seu povo.
17 Kən namnusən rəha Iesu təmaiu mɨtəlau ikɨn mɨn rafin e nɨtən Jutia kən e nɨməptən mɨn rafin iuəhkɨr ron.
17 A notícia deste fato correu por toda a Judéia e por toda a circunvizinhança.
18 Netəmim rəha Jon Baptais kəmotən-ipən kəm in natɨmnat rafin itəm Iesu təmol ilat. Kən Jon Baptais təmaun-in rəhan etəmim mil kəiu kuea ron,
18 Os discípulos de João referiram-lhe todas estas coisas.
19 kən tahləpis ilau məmə okian muehm Iərəmərə muətapəh ron məmə, “?Karmə ik suah əh itəm otuwa, o məta ekotasɨpən o etəm pɨsɨn kit mɨn?”
19 E João chamou dois dos seus discípulos e enviou-os a Jesus, perguntando: És tu o que há de vir ou devemos esperar por outro?
20 Kən nian suah mil kəmuea muehm Iesu, kəmuən-ipən kəm in məmə, “Jon Baptais təmahl-ipa itɨmlau ekuea məmə ekuətapəh ron ik məmə, ‘?Karmə ik suah əh itəm otuwa, o məta ekotasɨpən o etəm pɨsɨn kit mɨn?’”
20 Chegando estes homens a ele, disseram: João Batista enviou-nos a ti, perguntando: És tu o que há de vir ou devemos esperar por outro?
21 Kən e nian əm əh itəm ilau kəmuea muehm Iesu lan, məto Iesu tatol nɨmɨsən tepət koatəwɨr. Neen koatos nɨmɨsən pɨsɨn pɨsɨn mɨn, neen narmɨn rat tətatɨg elat. Kən netəmim tepət nɨganəmtɨlat təpɨs, məto Iesu təmol-wɨr ilat.
21 Ora, naquele momento Jesus havia curado muitas pessoas de enfermidades, de doenças e de espíritos malignos, e dado a vista a muitos cegos.
22 Kən Iesu təmən-ipən kəm ilau məmə, “Iatəlɨg mian muən-ipən natɨmnat mɨn u rafin kəm Jon, nat itəm nəmuəto kən muehm. Netəm nɨganəmtɨlat təpɨs kɨnoatəplan nat. Kən netəmim itəm nelkɨlat tərat kɨnotəto təwɨr kən mɨnotaliwək. Kən netəm mɨn u kəmotos nɨmɨsən leprosi, nuwigɨlat tɨnəwɨr. Kən netəm mɨn u matəlgɨlat təmalu, roiu matəlgɨlat tɨnoag, kən netəm mɨn u kəmotɨmɨs, kɨnotəmegəh mɨn. Kən ian-rat mɨn, roiu əh suah kit tɨnatən-iarəp namnusən təwɨr kəm ilat.
22 Respondeu-lhes ele: Ide anunciar a João o que tendes visto e ouvido: os cegos vêem, os coxos andam, os leprosos ficam limpos, os surdos ouvem, os mortos ressuscitam, aos pobres é anunciado o Evangelho;
23 Uhgɨn otawte-in rəhan nəwɨrən kəm netəmim itəm kəsotəmeən e rəhalat nahatətəən lak o rəhak nolən.”
23 e bem-aventurado é aquele para quem eu não for ocasião de queda!
24 E nian iahləpis mil rəha Jon ilau kəmiatəlɨg mɨn, kən Iesu təmətuoun matəghat-in Jon kəm nɨmanin netəmim. In təmən məmə, “?Aupən ikɨn, itəmat nəmoatuwɨn əpəh ikɨn taruən-aruən ikɨn məmə onəkotehm naka? ?Nəmoatuwɨn məmə onəkotehm suah kit əpnapɨn əm itəm tahmen e nuwig itəm nɨmətag tətahl tatahuin-ahuin? !Kəp!
24 Depois que se retiraram os mensageiros de João, ele começou a falar de João ao povo: Que fostes ver no deserto? Um caniço agitado pelo vento?
25 ?Okəmə kəpə, kən nəmoatuwɨn məmə onəkotehm naka, suah kit itəm tatuwɨn e napən wɨr nəmtɨn tiəkɨs? !Kəp! Netəm itəm koatuwɨn e napən wɨr, motagien əm e rəhalat nautə, ilat kotatɨg e nimə wɨr mɨn tahmen e rəha kig.
25 Mas que fostes ver? Um homem vestido de roupas finas? Mas os que vestem roupas preciosas e vivem no luxo estão nos palácios dos reis.
26 ?Kən naka əh nəmoatuwɨn məmə nakotehm, ien kit, o? Əwəh, nɨpahrienən, məto iatən kəm itəmat məmə in ilɨs taprəkɨs-in e ien.
26 Mas, enfim, que fostes ver? Um profeta? Sim, digo-vos, e mais do que profeta.
27 Suah u inu Naoa Rəha Uhgɨn təmatəghat in məmə,
27 Este é aquele de quem está escrito: Eis que envio o meu mensageiro ante a tua face; ele preparará o teu caminho diante de ti {Ml 3,1}.
28 Iatən kəm itəmat məmə, netəmim itəm kəmotaiir e nətueintən u, kit təsaprəkɨs-inən suah əh Jon. Məto etəm tətatɨg ləhau agɨn e netəmim rafin e nərəmərəən rəha Uhgɨn, in ilɨs taprəkɨs-in Jon.”
28 Pois vos digo: entre os nascidos de mulher não há maior que João. Entretanto, o menor no Reino de Deus é maior do que ele.
29 Nian netəmim əpnapɨn, ne netəmim rəha nosən məni rəha takɨs kəmotəto nəghatən rəha Iesu, ilat kəmotən məmə suatɨp rəha Uhgɨn in suatɨp ətuatɨp. Koatən nəhlan məto-inu Jon təmol baptais rəkɨs elat.
29 Ouvindo-o todo o povo, e mesmo os publicanos, deram razão a Deus, fazendo-se batizar com o batismo de João.
30 Məto Farisi mɨn ne iəgətun mɨn rəha Lou, ilat kəməsotegəhanən məmə Jon otol baptais elat, kən inəh kəmotərakin suatɨp rəha Uhgɨn e nəmegəhən rəhalat.
30 Os fariseus, porém, e os doutores da lei, recusando o seu batismo, frustraram o desígnio de Deus a seu respeito.
31 Kən Iesu təmatəghat mɨn məmə, “?Kən io ekən nolən rəha netəmim roiu, məmə tahmen e naka? ?Kən rəhalat nətəlɨgən naka?
31 A quem compararei os homens desta geração? Com quem se assemelham?
32 Ilat kotahmen-pən əm e nɨsualkələh itəm nat kit tɨkə otol nɨkilat tagien. Kən koatəpələh e suatɨp katol maket ikɨn, kən motagət əfəməh motaun-in ilat mɨn neen məmə, ‘Itɨmat emotahl nau kəm itəmat məmə onakoatol danis rəha nagienən lan, məto itəmat nəkəsotolən danis. Kən itɨmat emoatasək eiuə rəha nɨmɨsən, məto nəsotasəkən kitat min itɨmat.’
32 São semelhantes a meninos que, sentados na praça, falam uns com os outros, dizendo: Tocamos a flauta e não dançastes; entoamos lamentações e não chorastes.
33 “Iatən min-nulan məto-inu nian Jon Baptais təmuwa, matətuakəm məsunən nagwənən nian tepət o nəfakən, məsənɨmən wain. Kən itəmat nakoatən məmə, ‘Suah əh, narmɨn rat kit tətatɨg lan.’
33 Pois veio João Batista, que nem comia pão nem bebia vinho, e dizeis: Ele está possuído do demônio.
34 Məto io, Nətɨ Etəmim, emuwa mətagwən matənɨm wain, kən itəmat nakoatən məmə, ‘!Otəplan-tu, suah əh in etəmim rəha nagwən pɨkən ne etəmim rəha napɨsən, kən motan kələh ilat netəmim rəha nosən məni e takɨs, ne netəmim itəm nol təfagə!’
34 Veio o Filho do Homem, que come e bebe, e dizeis: Eis um comilão e beberrão, amigo dos publicanos e libertinos.
35 Nenatɨgən rəha Uhgɨn ne nalpəkauən rəhan in tətuatɨp məmə itɨmlau Jon ekioal nat itəm in tolkeike. Kən nəmegəhən rəha netəmim itəm kotahatətə lan, tatəgətun məmə inu nɨpahrienən.”
35 Mas a sabedoria foi justificada por todos os seus filhos.
36 Kən Farisi kit, nərgɨn u Saimon, in təmətapəh o Iesu məmə otuwɨn magwən e rəhan nimə. Kən Iesu təmuwɨn latuənu, muwɨn e nɨpəgnoa nimə rəha Farisi un matəpələh məmə otagwən.
36 Um fariseu convidou Jesus a ir comer com ele. Jesus entrou na casa dele e pôs-se à mesa.
37 Kən pətan kit e taon əh in iol təfagə rat, təməto məmə Iesu tətagwən əpəh imə Farisi ikɨn. Kən in təmos senta kit muwa itəm nəmtɨn tiəkɨs. Senta u tətatɨg e pətəl kəmol e kəpiel itəm nəmtɨn tiəkɨs, katən məmə alapasta.
37 Uma mulher pecadora da cidade, quando soube que estava à mesa em casa do fariseu, trouxe um vaso de alabastro cheio de perfume;
38 Kən in təmuwa iuəhkɨr o Iesu mətul e nɨkalɨ nelkɨn mətasək, nahui nəmtɨn tətuoun mətahl-pən e nelkɨ Iesu mɨnol nelkɨn tɨnəpɨlɨt. Kən təmafəl nahui nəmtɨn e nelkɨ Iesu e noanun, kən mətoafəl nelkɨ Iesu matos-ipən nɨsiaiiən kəm in,kən mol-pən senta e nelkɨn.
38 e, estando a seus pés, por detrás dele, começou a chorar. Pouco depois suas lágrimas banhavam os pés do Senhor e ela os enxugava com os cabelos, beijava-os e os ungia com o perfume.
39 Kən Farisi u təmehm nat əh, kən tatən atɨp e nɨkin məmə, “Okəmə suah əh in ien pahrien, kən okol in təmɨtun əm nolən rəha pətan əh itəm tatek nelkɨn, məmə in iol təfagə rat.”
39 Ao presenciar isto, o fariseu, que o tinha convidado, dizia consigo mesmo: Se este homem fosse profeta, bem saberia quem e qual é a mulher que o toca, pois é pecadora.
40 Kən Iesu təmən-ipən kəm in məmə, “Saimon, iakolkeike məmə ekən nat kit kəm ik.” Kən Saimon təmən məmə, “Iəgətun, ən-tu kəm io.”
40 Então Jesus lhe disse: Simão, tenho uma coisa a dizer-te. Fala, Mestre, disse ele.
41 Kən Iesu təmən məmə, “Suah kəiu, rəhalau məni təsahmenən, kən iərəmərə kit təmos-ipən məni neen kəm ilau, kən o nian kit ilau okualpɨn rəhan məni. Kit təmos faif-hanrɨt tenarius, kən kit tos fifti tenarius.
41 Um credor tinha dois devedores: um lhe devia quinhentos denários e o outro, cinqüenta.
42 Nian ilau kənuəruru nos-ipənən nɨtain, kən iərəmərə təmən məmə, ‘Uapəs əm nalpɨnən məni itəm nəmioas.’ ?Kən suah mil u in pəhruən lan otolkeike pɨk iərəmərə?”
42 Não tendo eles com que pagar, perdoou a ambos a sua dívida. Qual deles o amará mais?
43 Kən Saimon in təmən məmə, “Nɨkik təht məmə etəm u itəm in təmos məni tepət, kən iərəmərə təmasəkitun pɨk, in otolkeike pɨk iərəmərə.” Kən Iesu təmən məmə, “Nəmən pahrien.”
43 Simão respondeu: A meu ver, aquele a quem ele mais perdoou. Jesus replicou-lhe: Julgaste bem.
44 Kən Iesu təmeirair məplan pətan u, kən mən-ipən kəm Saimon məmə, “?Saimon, natehm pətan u, o kəp? E nian emuwa imam ikɨn, ik nəməsos-ipamən nəhau kit o naikuasən e nelkək, məto pətan u, in təmau nelkək e nahui nəmtɨn mafəl e noanun.
44 E voltando-se para a mulher, disse a Simão: Vês esta mulher? Entrei em tua casa e não me deste água para lavar os pés; mas esta, com as suas lágrimas, regou-me os pés e enxugou-os com os seus cabelos.
45 Nian emuwa, kən Saimon, ik nəməsolən nəmtətin kit itəm tatəgətun məmə nakolkeike io. Məto pətan u, tatoafəl nelkək tatuwɨn əm nulan, kən nolən rəhan tatəgətun məmə in tolkeike pɨk io.
45 Não me deste o ósculo; mas esta, desde que entrou, não cessou de beijar-me os pés.
46 Saimon, ik nəməsauən rəhk-kapə e oel məsɨn ne, məto pətan u, in təmau nelkək e senta itəm nat kit nəmtɨn tiəkɨs.
46 Não me ungiste a cabeça com óleo; mas esta, com perfume, ungiu-me os pés.
47 Kən tol nəhlan iatən kəm ik məmə, enafəl rafin rəkɨs rəhan təfagə rat mɨn itəm tepət tepət, kən tol nəhlan, nolən mɨn əh itəm tatol, tatəgətun məmə tolkeike pɨk io. Məto nian iatos-irəkɨs təfagə rəha etəmim noan məsɨn, kən kəsi, rəhan nolkeikeən in natiəkəku ron io.”
47 Por isso te digo: seus numerosos pecados lhe foram perdoados, porque ela tem demonstrado muito amor. Mas ao que pouco se perdoa, pouco ama.
48 Kən Iesu təmən-ipən kəm pətan u məmə, “Reham təfagə rat mɨn, io enafəl rəkɨs.”
48 E disse a ela: Perdoados te são os pecados.
49 Kən netəmim neen mɨn itəm kəmotagwən ilat min, koatən kəm ilat mɨn məmə, “?Etəmim naka əh itəm tatən məmə tatos-irəkɨs təfagə rəha etəmim?”
49 Os que estavam com ele à mesa começaram a dizer, então: Quem é este homem que até perdoa pecados?
50 Məto Iesu təmən-ipən kəm pətan u məmə, “Uhgɨn təmosmegəh ik məto-inu nəmahatətə lak. Kən uwɨn, pəs nəməlinuən rəha Uhgɨn tətatɨg ron ik.”
50 Mas Jesus, dirigindo-se à mulher, disse-lhe: Tua fé te salvou; vai em paz.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 7, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.