Marcos 4
Indian Standard Version (ISV) Nagamese (NAG) vs ARC
1 Aru Tai Galilee Nodi kinar te sikhabole shuru korise, aru bisi Tai usorte dangor bhir joma hoi jaise. Titia Tai ekta naw pora samundar te bohi jaise, aru bisi thaka khan samundar kinar sukha jagate khara thakise.
1 E outra vez começou a ensinar junto ao mar, e ajuntou-se a ele grande multidão; de sorte que ele entrou e assentou-se num barco, sobre o mar; e toda a multidão estava em terra junto ao mar.
2 Titia Tai taikhan ke dristanto pora bisi kotha sikhai dise, aru Tai updesh te taikhan ke eneka koise.
2 E ensinava-lhes muitas coisas por parábolas e lhes dizia na sua doutrina:
3 “Huni bhi! Bijon diya manu ekjon bijon hissi bole jaise.
3 Ouvi: Eis que saiu o semeador a semear.
4 Aru eneka hoise, Tai bijon hissi dise, aru kunba bijon rasta kinar te giri jaise, aru chiriya khan ahikena khai dise.
4 E aconteceu que, semeando ele, uma
5 Kunba olop mati thaka pathor te giri jaise, ta te mati bisi nathaka karone joldi uthijaise.
5 E outra caiu sobre pedregais, onde não havia muita terra, e nasceu logo, porque não tinha terra profunda.
6 Kintu jitia suryo uporte uthise aru gham dise, taikhan jor nathaka karone phat sukhi jaise.
6 Mas, saindo o sol, queimou-se e, porque não tinha raiz, secou-se.
7 Aru kunba bijon to kata thaka jagate giri jaise, aru kata uthi kene bijon ke dabai loise, etu karone guti dhoribo para nai.
7 E outra caiu entre espinhos, e, crescendo os espinhos, a sufocaram, e não deu fruto.
8 Kintu baki bijon bhal matite girise, aru taikhan uthijaise, aru bhal hoi kene guti dhurise, aru kunba tis guna, kunba saat aru kunba sou guna dise.
8 E outra caiu em boa terra e deu fruto, que vingou e cresceu; e um produziu trinta, outro, sessenta, e outro, cem.
9 Aru Tai taikhan ke koise, jun laga huni bole kaan ase, taike hunibo dibi!”
9 E disse-lhes: Quem tem ouvidos para ouvir, que ouça.
10 Kintu jitia Tai ekla hoi jaise, titia Tai laga chela aru Tai logote thaka khan Taike etu dristanto laga motlob hudise.
10 E, quando se achou só, os que estavam junto dele com os doze interrogaram-no acerca da parábola.
11 Aru Tai taikhan ke koise, “Tumikhan ke to Isor rajyo laga lukaikene thaka kotha janibole dise. Kintu bahar manu khan ke to dristanto pora koi ase,
11 E ele disse-lhes: A vós vos é dado saber os mistérios do Reino de Deus, mas aos que estão de fora todas
12 Kelemane taikhan sai thakibo, kintu nadikhibo,
12 para que, vendo, vejam e não percebam; e, ouvindo, ouçam e não entendam, para que se não convertam, e lhes sejam perdoados os pecados.
13 Aru Jisu pora taikhan ke hudise, “Kile tumikhan etu dristanto na bujhe? Tinehoile tumikhan sob dristanto kineka bujhi bo paribo?
13 E disse-lhes: Não percebeis esta parábola? Como, pois, entendereis todas as parábolas?
14 Kheti kora manu he Isor laga kotha hissi diya jon ase.
14 O que semeia semeia a palavra;
15 Rasta kinar te kotha hissi dise, aru jitia taikhan kotha hunise, Saitan joldi ahikena taikhan monte thaka kotha loijai.
15 e os que estão junto ao caminho são aqueles em quem a palavra é semeada; mas, tendo eles a ouvido, vem logo Satanás e tira a palavra que foi semeada no coração deles.
16 Tineka he pathor jagate hissi diya khan ke bhi hoise, taikhan kotha huni kene khushi pora joldi mani loise.
16 E da mesma sorte os que recebem a semente sobre pedregais, que, ouvindo a palavra, logo com prazer a recebem;
17 Kintu jor nathaka karone olop din he thakibo parise. Etu pichete jitia kotha karone dukh kosto ahise, titia joldi taikhan giri jaise.
17 mas não têm raiz em si mesmos; antes, são temporãos; depois, sobrevindo tribulação ou perseguição por causa da palavra, logo se escandalizam.
18 Aru kata te hissi diya to jun manu kotha ke huni loise,
18 E os outros são os que recebem a semente entre espinhos, os quais ouvem a palavra;
19 kintu duniya laga chinta, aru dhun laga thoga baji, aru kisim-kisim jinis laga lalos pora taikhan monte jai kene, kotha ke dabai dise aru phol ulabo napara hoijai.
19 mas os cuidados deste mundo, e os enganos das riquezas, e as ambições de outras coisas, entrando, sufocam a palavra, e fica infrutífera.
20 Kintu bhal matite hali diya khan ase, jun khan kotha huni kene mani loise, aru phol dibo parise, kunba tis guna kunba sat guna aru kunba sou guna.”
20 E os que recebem a semente em boa terra são os que ouvem a palavra, e
21 Jisu taikhan ke arubi eneka koidi thakise, “Kunbi saaki julai kene ekta tukri nohoile bisna nichete narakhe nohoi? Etu ke jolai kene khamba uporte rakhe nohoi?
21 E disse-lhes: Vem,
22 Kelemane yate lukai rakhibole eku bhi nai, jitia tak dikhai nadiye, aru lukaikene ki kaam korise eitu khan sob puhor te dikhi jabo.
22 Porque nada há encoberto que não haja de ser manifesto; e nada se faz
23 Jodi kunba huni bole kaan ase, taike hunibo dibi!”
23 Se alguém tem ouvidos para ouvir, que ouça.
24 Titia Tai koise, “Tumikhan bhal pora huni bhi, ji naap tumi naapi dise, etu pora tumike bhi naapibo, aru etu pora bhi bisi di dibo.
24 E disse-lhes: Atendei ao que ides ouvir. Com a medida com que medirdes vos medirão a vós, e ser-vos-á ainda acrescentada.
25 Kelemane jun logote kiba ase, taike aru di dibo, kintu jun logote eku bhi nai, tai pora olop thaka ke bhi loijabo.”
25 Porque ao que tem, ser-lhe-á dado; e, ao que não tem, até o que tem lhe será tirado.
26 Aru Tai koise, “lsor laga rajyo to kunba matite bijon hali diya nisena ase.
26 E dizia: O Reino de Deus é assim como se um homem lançasse semente à terra,
27 Aru tai ghumai kene rati aru dinte uthi thake, aru bijon dangor hoi thake, kintu tai najane kineka pora dangor hoi.
27 e dormisse, e se levantasse de noite ou de dia, e a semente brotasse e crescesse, não sabendo ele como.
28 Mati nijor pora ghas ulai aru dhaan diye: poila to phul diye aru hawa khai, etu pichete dangor hoi kene dhaan diye.
28 Porque a terra por si mesma frutifica; primeiro, a erva, depois, a espiga, e, por último, o grão cheio na espiga.
29 Kintu jitia dhaan pakki jai, titia tai joldi dhaan kata manu khan ke pathai, kelemane katibo somoi huwa karone.”
29 E, quando foice, porque está chegada a ceifa.
30 Titia Tai koise, “Kineka pora amikhan Isor laga rajyo ke tulona koribo? Nohoile ki dristanto pora etu dikhai dibo?
30 E dizia: A que assemelharemos o Reino de Deus? Ou com que parábola o representaremos?
31 Etu to sorso dana nisena ase, jitia etu matite hissi dise, etu somoi matite sob pora chutu guti ase.
31 É como um grão de mostarda, que, quando se semeia na terra, é a menor de todas as sementes que há na terra;
32 Kintu, jitia etu ke hissi diye, aru uthi jai, kheti te thaka pata sob pora bhi dangor hoijai, aru tai daal dangor hoi kene, akas laga chiriya bhi etu laga chaya te ghor bonai thake.”
32 mas, tendo sido semeado, cresce, e faz-se a maior de todas as hortaliças, e cria grandes ramos, de tal maneira que as aves do céu podem aninhar-se debaixo da sua sombra.
33 Aru Tai dristanto pora eneka bisi kotha taikhan ke bujhi bole koi dise.
33 E com muitas parábolas tais lhes dirigia a palavra, segundo o que podiam compreender.
34 Kintu dristanto nohoi kene taikhan ke eku bhi kowa nai. Aru jitia Tai ekla hoise, Tai chela khan ke eitu khan laga motlob samjhai dise.
34 E sem parábolas nunca lhes falava, porém tudo declarava em particular aos seus discípulos.
35 Etu din jitia saam hoise, Jisu pora chela khan ke koise, “Ahibi, amikhan etu jagate jabo.”
35 E, naquele dia, sendo já tarde, disse-lhes: Passemos para a outra margem.
36 Aru taikhan bhir ke chari kene, Tai logot naw te uthise. Aru dusra nawkhan bhi thakise.
36 E eles, deixando a multidão, o levaram consigo, assim como estava, no barco; e havia também com ele outros barquinhos.
37 Titia dangor hawa ahise, aru tufan pora naw ke mari thaka karone naw to pani bhorta hoi jaise.
37 E levantou-se grande temporal de vento, e subiam as ondas por cima do barco, de maneira que já se enchia de água.
38 Kintu Jisu to kinar te palis uporte ghumai thakise. Aru taikhan Taike uthaikene koise, “Shika manu, amikhan khotom hobole ase aru Apuni chinta nai?”
38 E ele estava na popa dormindo sobre uma almofada; e despertaram-no, dizendo-lhe: Mestre, não te importa que pereçamos?
39 Titia Jisu uthi kene andhi ke galise aru nodi ke koise, “Chup thakijabi!” Aru hawa rukhi jaise aru sob shanti hoi jaise.
39 E ele, despertando, repreendeu o vento e disse ao mar: Cala-te, aquieta-te. E o vento se aquietou, e houve grande bonança.
40 Kintu Tai Taikhan ke hudise, “Kile tumikhan bhoi korise? Tumikhan etiya bhi biswas nakore?”
40 E disse-lhes: Por que sois tão tímidos? Ainda não tendes fé?
41 Aru taikhan bisi bhoi hoi kene ekjon majote kotha korise, “Etu kun ase? Hawa aru nodi bhi Tai laga kotha mane!”
41 E sentiram um grande temor e diziam uns aos outros: Mas quem é este que até o vento e o mar lhe obedecem?
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Marcos 4, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.