Marcos 12
mri2012 (MRI2012) vs NAA
1 Nā, ka tīmata ia ki te kōrero kupu whakarite ki a rātou: “I whakatōkia e tētahi tangata he māra wāina, taiepatia ana ki te taiepa, nā, ka keria te takotoranga wāina, hangā ana tētahi whare tiketike, tukua ana e ia ki ngā kaimahi, nā, ko tōna haerenga ki tawhiti.
1 Depois Jesus começou a falar-lhes por parábola:
2 Ā, i te pō i tika ai ka tonoa e ia he pononga ki ngā kaimahi ki te tiki i ētahi hua o te māra wāina i a rātou.
2 No tempo da colheita, mandou um servo para que recebesse dos lavradores a sua parte dos frutos da vinha.
3 Nā, ka mau rātou ki a ia, ā, whiua ana, tonoa kautia atu ana.
3 Mas os lavradores o agarraram, espancaram e o despacharam de mãos vazias.
4 Nā, ka tonoa anō e ia ki a rātou tētahi atu pononga; ā, ka ākina ia e rātou ki te kōhatu, ngawhā iho tōna mātenga, ā, ka tūkinotia ia e rātou ka tonoa atu.
4 De novo, enviou-lhes outro servo, e eles bateram na cabeça dele e o insultaram.
5 Nā, ka tonoa anō e ia tētahi atu; ā, whakamatea iho ia e rātou; me ērā atu, tōna tini, ko ētahi i whiua, ko ētahi i whakamatea.
5 Mandou ainda outro servo, e a este mataram. Muitos outros lhes enviou, dos quais espancaram uns e mataram outros.
6 “Nā, kotahi ake anō tāna, he tama aroha nāna, ko ia ō muri rawa i tonoa ai e ia ki a rātou, i mea hoki ia, ‘E hopohopo rātou ki tāku tama.’
6 — Restava-lhe ainda um: o seu filho amado. Por fim, mandou o filho, pensando: “O meu filho eles respeitarão.”
7 Nā, ka mea aua kaimahi ki a rātou anō, ‘Ko te tangata tēnei mōna te kāinga; tēnā, tātou ka whakamate i a ia, ā, mō tātou te kāinga.’
7 Mas os tais lavradores disseram entre si: “Este é o herdeiro; venham, vamos matá-lo, e a herança será nossa.”
8 Nā, ka mau rātou ki a ia, whakamatea iho, makā ana ki waho o te māra wāina.
8 E, agarrando o filho, mataram-no e o lançaram fora da vinha.
9 “Nā, ka pēhea te rangatira o te māra wāina? Ka haere ia, ka whakangaro i ngā kaimahi, ka hoatu te māra wāina ki ētahi atu.
9 — Que fará, pois, o dono da vinha? Virá, exterminará aqueles lavradores e entregará a vinha a outros.
10 Kāhore koia koutou i kite i tēnei karaipiture:
10 Vocês ainda não leram este trecho da Escritura:
11 Nā te Ariki tēnei,
11 Isto procede do Senhor
12 Nā, ka whai rātou kia hopukina ia, otiia, i mataku i te mano. I mātau hoki rātou mō rātou te kupu whakarite i kōrerotia nei e ia; nā, whakarērea ana ia, haere ana rātou.
12 E procuravam prender Jesus, porque entenderam que ele havia contado essa parábola contra eles; mas temiam o povo. Então eles o deixaram e foram embora.
13 Nā, ka tonoa mai e rātou ki a ia ētahi o ngā Parihi, rātou ko ngā Herōriana, hei hopu mō tētahi kupu āna.
13 E enviaram a Jesus alguns dos fariseus e dos herodianos, para que o apanhassem em alguma palavra.
14 Ā, nō tō rātou taenga mai, ka mea ki a ia, “E te Kaiwhakaako, e mātau ana mātou he kupu pono tāu, e kore anō tā te tangata e whakaaroa e koe; e kore anō koe e titiro ki te kanohi tangata, engari, ka whakaako i te ara a te Atua i runga i te pono. He mea tika rānei te hoatu takoha ki a Hīhā, ehara rānei?
14 Chegando, disseram-lhe: — Mestre, sabemos que o senhor é verdadeiro e não se importa com a opinião dos outros, porque não olha a aparência das pessoas, mas, segundo a verdade, ensina o caminho de Deus; é lícito pagar imposto a César ou não? Devemos ou não devemos pagar?
15 Me hoatu rānei e mātou, kaua rānei e hoatu?”
15 Mas Jesus, percebendo a hipocrisia deles, respondeu:
16 Ā, mauria ana mai. Nā, ko tāna meatanga ki a rātou, “Nō wai tēnei āhua me te tuhituhinga?”
16 Eles trouxeram. E Jesus lhes perguntou: Eles responderam: — De César.
17 Nā, ka whakahoki a Īhu, ka mea ki a rātou, “Hoatu ki a Hīhā, ngā mea a Hīhā, ki te Atua ngā mea a te Atua.” Ā, mīharo ana rātou ki a ia.
17 Então Jesus disse: E muito se admiraram dele.
18 Nā, ka haere mai ki a ia ngā Haruki, e mea nei kāhore he aranga; ka ui ki a ia, ka mea,
18 Então alguns saduceus, que dizem não haver ressurreição, aproximaram-se de Jesus e lhe perguntaram:
19 “E te kaiwhakaako, i tuhituhi a Mohi ki a mātou, ‘Ki te mate te tuakana o tētahi tangata, mahue iho tāna wahine, kāhore he tamariki hei waihotanga iho, me tango tāna wahine e tōna teina, ka whakatupu uri ai mō tōna tuakana.’
19 — Mestre, Moisés nos deixou escrito que, se um homem morrer e deixar mulher sem filhos, o irmão desse homem deve casar com a viúva e gerar descendentes para o falecido.
20 Nā, tērā tētahi whānau, tokowhitu, he tuākana, he tēina: ka tango tō mua i te wahine, ka mate, ā, kāhore he uri hei waihotanga iho.
20 Havia sete irmãos. O primeiro casou e morreu sem deixar filhos;
21 Kātahi, ka tango te tuarua i a ia, ka mate, kāhore anō hoki ōna uri hei waihotanga iho. Pērā tonu anō hoki te tuatoru.
21 o segundo casou com a viúva e morreu, também sem deixar descendência; e o terceiro, da mesma forma.
22 I tango anō te tokowhitu i a ia, ā, kāhore ō rātou uri hei waihotanga iho. Muri rawa iho ka mate ko te wahine.
22 E, assim, os sete não deixaram descendência. Por fim, depois de todos, morreu também a mulher.
23 Nā, i te aranga, i te mea ka ara rātou, mā wai o rātou te wahine? He wahine hoki ia nā rātou tokowhitu.”
23 Na ressurreição, quando eles ressuscitarem, de qual deles ela será a esposa? Porque os sete casaram com ela.
24 Nā, ka whakahoki a Īhu, ka mea ki a rātou, “Ehara ianei tēnei i te mea i hē ai koutou, kāhore nei hoki e mōhio ki ngā karaipiture, ki te kaha hoki o te Atua?
24 Jesus respondeu:
25 I te mea hoki ka ara mai rātou i te hunga mate, e kore e mārena, e kore anō e hoatu kia mārenatia; engari, ka rite ki ngā anahera o te rangi.
25 Pois, quando ressuscitarem dentre os mortos, nem casarão, nem se darão em casamento, mas serão como os anjos nos céus.
26 Nā, mō te hunga mate, mō tō rātou aranga mai; kāhore koutou i kite i roto i te Pukapuka a Mohi, i te wāhi ki te Rākau, i tā te Atua i kī ai ki a ia, i mea ai, ‘Ko te Atua ahau o Āperahama, ko te Atua o Īhaka, ko te Atua o Hākopa’?
26 Quanto aos mortos, que eles de fato ressuscitam, vocês nunca leram no Livro de Moisés, no trecho referente à sarça, como Deus lhe falou: “Eu sou o Deus de Abraão, o Deus de Isaque e o Deus de Jacó”?
27 Ehara ia i te Atua nō te hunga mate, engari, he Atua nō te hunga ora; nā, nui atu tō koutou hē!”
27 Ele não é Deus de mortos, e sim de vivos. Vocês estão completamente enganados.
28 Ā, ko te haerenga mai o tētahi o ngā karaipi, ko te rongonga ki a rātou e totohe ana, ka kite he pai tāna whakahoki ki a rātou, ka ui ki a ia, “Ko tēhea te tuatahi o ngā ture katoa?”
28 Chegando um dos escribas, que ouviu a discussão entre eles e viu que Jesus tinha dado uma boa resposta, perguntou-lhe: — Qual é o principal de todos os mandamentos?
29 Nā, ko te whakahokinga a Īhu ki a ia, “Ko te tuatahi o ngā ture katoa, ‘Whakarongo, e Īharaira: Ko te Ariki, ko tō tātou Atua, he Ariki kotahi;
29 Jesus respondeu:
30 kia whakapaua hoki tōu ngākau, tōu wairua, tōu hinengaro, tōu kaha, ki te aroha ki te Ariki, ki tōu Atua. Ko te ture tuatahi tēnei.’
30 Ame o Senhor, seu Deus, de todo o seu coração, de toda a sua alma, de todo o seu entendimento e com toda a sua força.”
31 Ko te tuarua tēnei, ‘Kia aroha koe ki tōu hoa tata, ānō ko koe.’ Kāhore he ture kē atu e rahi ake ana i ēnei.”
31 O segundo é: “Ame o seu próximo como você ama a si mesmo.” Não há outro mandamento maior do que estes.
32 Nā, ka mea te karaipi ki a ia, “He pono, e te Kaiwhakaako, he tika tāu kōrero ‘kotahi tonu ia, ā, kāhore tētahi ko ia anake’;
32 Então o escriba disse: — Muito bem, Mestre! E com verdade o senhor disse que ele é o único, e não há outro além dele,
33 ā, ‘Ko te whakapau i te ngākau, i te hinengaro, i te wairua, i te kaha, ki te aroha ki a ia, me te aroha ki tōna hoa tata, ānō ko ia,’ nui atu ēnā i ngā tahunga tinana, i ngā patunga tapu katoa.”
33 e que amar a Deus de todo o coração e de todo o entendimento e com todas as forças e amar o próximo como a si mesmo é mais do que todos os holocaustos e sacrifícios.
34 Ā, nō te kitenga o Īhu he kupu mōhio tāna i whakahoki ai, ka mea ki a ia, “Kāhore koe i matara atu i te rangatiratanga o te Atua.” Ā, kīhai tētahi tangata i māia ki te ui ki a ia i muri iho.
34 Vendo Jesus que o escriba havia respondido sabiamente, declarou-lhe: E ninguém mais ousava fazer perguntas a Jesus.
35 Nā, ka kī a Īhu, ka mea, i a ia e whakaako ana i roto i te temepara, “Nā te aha ngā karaipi ka mea ai, he tama nā Rāwiri a te Karaiti?
35 Jesus, ensinando no templo, perguntou:
36 Nā Rāwiri ake hoki te kupu i roto i te Wairua Tapu:
36 O próprio Davi falou, pelo Espírito Santo:
37 Ko Rāwiri tonu tēnei e karanga nei ki a ia he Ariki; ā, nō hea ia i tama ai ki a ia?”
37 — O próprio Davi chama o Cristo de Senhor; então como ele pode ser filho de Davi? E a grande multidão o ouvia com prazer.
38 Nā, i mea anō ia ki a rātou i tāna akoranga, “Kia tūpato ki ngā karaipi, ko tā rātou e rawe ai ko te hāereere i roto i ngā kākahu roroa, me ngā ohatanga i ngā kāinga hokohoko,
38 E, ao ensinar, Jesus dizia:
39 me ngā nohoanga rangatira i ngā whare karakia, me ngā nohoanga rangatira i ngā hākari.
39 buscam as primeiras cadeiras nas sinagogas e os primeiros lugares nos banquetes;
40 Ka pau nei i a rātou ngā whare o ngā pouaru, ā, ka māminga ki te īnoi roa. He nui rawa te mate e pā ki ēnei.”
40 devoram as casas das viúvas e, para o justificar, fazem longas orações. Estes sofrerão juízo muito mais severo.
41 Ā, ka noho a Īhu i te ritenga atu o te takotoranga moni, ka mātakitaki ki te mano e panga moni ana ki te takotoranga moni; ā, he tokomaha ngā tāngata whai taonga i panga moni maha ki roto.
41 Sentado diante da caixa de ofertas, Jesus observava como o povo lançava ali o dinheiro. Ora, muitos ricos depositavam grandes quantias.
42 Nā, ko te haerenga mai o tētahi pouaru rawakore, ka maka i ngā mea nonohi e rua, kotahi pātene ki te huia.
42 Vindo, porém, uma viúva pobre, lançou duas pequenas moedas correspondentes a um quadrante.
43 Nā, ka karangatia e ia āna ākonga, ka mea ki a rātou, “He pono tāku e mea nei ki a koutou, ko tā tēnei pouaru rawakore i maka ai, nui atu i a rātou katoa e maka rā ki te takotoranga moni.
43 E, chamando os seus discípulos, Jesus disse:
44 Ko rātou katoa hoki, he hira nei ō rātou taonga, i makā ko tētahi wāhi; tēnā ko ia i tōna rawakoretanga i maka i āna mea katoa, arā, i tōna oranga katoa.”
44 Porque todos eles deram daquilo que lhes sobrava; ela, porém, da sua pobreza deu tudo o que possuía, todo o seu sustento.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Marcos 12, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.