Lucas 19

mri2012 (MRI2012) vs ARA

Sair da comparação
ARA Almeida Revista e Atualizada 1993
1 Ā, ka tomo ia, ā, tika ana rā waenganui o Heriko.
1 Entrando em Jericó, atravessava Jesus a cidade.
2 Nā, ko tētahi tangata, ko Hakiaha te ingoa i huaina ai, he rangatira pupirikana, he tangata taonga anō.
2 Eis que um homem, chamado Zaqueu, maioral dos publicanos e rico,
3 I whai ia kia kite i a Īhu he pēhea rānei ia; heoi, kīhai i taea e ia i te mano, he tangata poto hoki.
3 procurava ver quem era Jesus, mas não podia, por causa da multidão, por ser ele de pequena estatura.
4 Nā, ka oma ia ki mua, ā, kake ana ki tētahi hikamora, kia kite i a ia, meāke hoki ia tika rā reira.
4 Então, correndo adiante, subiu a um sicômoro a fim de vê-lo, porque por ali havia de passar.
5 Ā, nō ka tae a Īhu ki taua wāhi, ka titiro ake, ka mea ki a ia, “E Hakiaha, kia hohoro te heke iho; me noho hoki ahau ki tōu whare āianei.”
5 Quando Jesus chegou àquele lugar, olhando para cima, disse-lhe: Zaqueu, desce depressa, pois me convém ficar hoje em tua casa.
6 Ā, hohoro tonu tōna heke iho, ā, ka koa ki a ia hei manuhiri māna.
6 Ele desceu a toda a pressa e o recebeu com alegria.
7 Ā, i tō rātou kitenga, ka amuamu katoa, ka mea, “Kua riro ia ki te tangata hara noho ai.”
7 Todos os que viram isto murmuravam, dizendo que ele se hospedara com homem pecador.
8 Nā, ka tū a Hakiaha, ka mea ki te Ariki, “E te Ariki, nā, e hoatu ana e ahau te hāwhe o āku taonga ki te hunga rawakore, ā, ki te mea kua riro hē mai i ahau te mea a tētahi, ka takiwhātia e ahau tāku utu.”
8 Entrementes, Zaqueu se levantou e disse ao Senhor: Senhor, resolvo dar aos pobres a metade dos meus bens; e, se nalguma coisa tenho defraudado alguém, restituo quatro vezes mais.
9 Nā, ko te meatanga a Īhu ki a ia, “Nō nāianei te ora i tae mai ai ki tēnei whare, he tama nei hoki ia nā Āperahama.
9 Então, Jesus lhe disse: Hoje, houve salvação nesta casa, pois que também este é filho de Abraão.
10 I haere mai hoki te Tama a te tangata ki te rapu, ki te whakaora i te mea i ngaro.”
10 Porque o Filho do Homem veio buscar e salvar o perdido.
11 Ā, i a rātou e whakarongo ana ki ēnei mea ka kōrerotia anō e ia tētahi kupu whakarite, nō te mea e tata ana ia ki Hiruhārama, e mea ana hoki rātou, ko taua wā pū anō whakakitea ai te rangatiratanga o te Atua.
11 Ouvindo eles estas coisas, Jesus propôs uma parábola, visto estar perto de Jerusalém e lhes parecer que o reino de Deus havia de manifestar-se imediatamente.
12 Nā reira ia ka mea, “I haere tētahi rangatira nui ki tētahi whenua mamao, kia riro mai i a ia tētahi rangatiratanga, ka hoki mai ai.
12 Então, disse: Certo homem nobre partiu para uma terra distante, com o fim de tomar posse de um reino e voltar.
13 Kotahi tekau āna pononga i karangatia e ia, kotahi tekau ngā pāuna i hoatu e ia ki a rātou, ka mea ki a rātou, ‘Mahia ēnei, kia hoki mai rā anō ahau.’
13 Chamou dez servos seus, confiou-lhes dez minas e disse-lhes: Negociai até que eu volte.
14 “Otirā, i kino tōna iwi ki a ia, ka tono karere i muri i a ia, ka mea, ‘E kore mātou e pai ki tēnei hei kīngi mō mātou.’
14 Mas os seus concidadãos o odiavam e enviaram após ele uma embaixada, dizendo: Não queremos que este reine sobre nós.
15 “Ā, i tōna hokinga mai, kua riro mai hoki i a ia te rangatiratanga, ka mea kia karangatia ki a ia aua pononga, i hoatu nei e ia te moni ki a rātou, kia kite ai ia i tā tētahi, i tā tētahi i mahi ai.
15 Quando ele voltou, depois de haver tomado posse do reino, mandou chamar os servos a quem dera o dinheiro, a fim de saber que negócio cada um teria conseguido.
16 Ka tae mai tō mua, ka mea, ‘E te ariki, ka ngahuru ngā pāuna kua mahia ki tāu pāuna.’
16 Compareceu o primeiro e disse: Senhor, a tua mina rendeu dez.
17 Ka mea ia ki a ia, ‘Ka pai, e te pononga pai; pono tonu tāu mahi i te mea nohinohi rawa, nā, hei rangatira koe mō ngā pā kotahi tekau.’
17 Respondeu-lhe o senhor: Muito bem, servo bom; porque foste fiel no pouco, terás autoridade sobre dez cidades.
18 “Ā, ko te haerenga mai o te tuarua, ka mea, ‘E te ariki, e rima ngā pāuna kua mahia ki tāu pāuna.’
18 Veio o segundo, dizendo: Senhor, a tua mina rendeu cinco.
19 Ka mea ia ki tēnei, ‘Hei rangatira anō koe mō ngā pā e rima.’
19 A este disse: Terás autoridade sobre cinco cidades.
20 “Nā, ko te haerenga mai o tētahi, ka mea, ‘E te ariki, nā, tāu pāuna, i te rongoā hoki i ahau i roto i te tauera.
20 Veio, então, outro, dizendo: Eis aqui, senhor, a tua mina, que eu guardei embrulhada num lenço.
21 I mataku hoki ahau i a koe, nō te mea he tangata uaua koe; e tango ana koe i te mea kīhai i whakatakotoria iho e koe, e kokoti ana i te mea kīhai i ruia e koe.’
21 Pois tive medo de ti, que és homem rigoroso; tiras o que não puseste e ceifas o que não semeaste.
22 “Nā, ko tāna meatanga ki a ia, ‘Kei tā tōu māngai he whakahēanga māku i a koe, e te pononga kino. I mōhio koe he tangata uaua ahau, e tango ana i te mea kīhai i whakatakotoria e ahau, e kokoti ana i te mea kīhai i ruia e ahau.
22 Respondeu-lhe: Servo mau, por tua própria boca te condenarei. Sabias que eu sou homem rigoroso, que tiro o que não pus e ceifo o que não semeei;
23 He aha koe tē hoatu ai i tāku moni ki te pēke, pēnei kua riro mai taua mea i ahau, me ōna hua anō, i tōku taenga mai?’
23 por que não puseste o meu dinheiro no banco? E, então, na minha vinda, o receberia com juros.
24 “Nā, ka mea ia ki te hunga e tū tata ana, ‘Tangohia te pāuna i a ia, hoatu hoki ki tērā i ngā pāuna kotahi tekau.’
24 E disse aos que o assistiam: Tirai-lhe a mina e dai-a ao que tem as dez.
25 “Ka mea rātou ki a ia, ‘E te ariki kotahi nei tekau āna pāuna.’
25 Eles ponderaram: Senhor, ele já tem dez.
26 “Ko tāku kupu hoki tēnei ki a koutou, ‘Ki te whai mea tētahi, ka hoatu anō ki a ia; ki te kāhore he mea a tētahi, ko āna mea ake ka tangohia i a ia.
26 Pois eu vos declaro: a todo o que tem dar-se-lhe-á; mas ao que não tem, o que tem lhe será tirado.
27 Tēnā ko aua hoariri ōku kīhai nei i pai ki ahau hei kīngi mō rātou, ārahina mai ki konei, ka patu ki tōku aroaro!’ ”
27 Quanto, porém, a esses meus inimigos, que não quiseram que eu reinasse sobre eles, trazei-os aqui e executai-os na minha presença.
28 Ā, nō ka mutu ēnei kōrero, ka tūria atu e ia ki mua, ka haere ki Hiruhārama.
28 E, dito isto, prosseguia Jesus subindo para Jerusalém.
29 Ā, nō ka tata ia ki Petapaki, ki Petani, ki te maunga e kīia nei ko tō ngā Ōriwa, nā, tokorua āna ākonga i tonoa e ia.
29 Ora, aconteceu que, ao aproximar-se de Betfagé e de Betânia, junto ao monte das Oliveiras, enviou dois de seus discípulos,
30 I mea ia, “Haere kōrua ki te kāinga e anga mai ana ki a kōrua; ā, nō ka tomo atu, ka kite kōrua i tētahi kūao kāihe e here ana, he mea kāhore anō i nohoia noatia e te tangata. Wetekina, ārahina mai.
30 dizendo-lhes: Ide à aldeia fronteira e ali, ao entrardes, achareis preso um jumentinho que jamais homem algum montou; soltai-o e trazei-o.
31 Ki te mea hoki tētahi, ki a kōrua, ‘He aha i wetekina ai e kōrua?’ Kia pēnei tā kōrua kī atu, ‘E mea ana te Ariki ki a ia mōna.’ ”
31 Se alguém vos perguntar: Por que o soltais? Respondereis assim: Porque o Senhor precisa dele.
32 Nā, haere atu ana te hunga i tonoa, rokohanga atu, rite tonu ki tāna i kōrero ai ki a rāua.
32 E, indo os que foram mandados, acharam segundo lhes dissera Jesus.
33 Nā, i a rāua e wewete ana i te kūao, ka mea ōna rangatira ki a rāua “He aha kōrua ka wewete ai i te kūao nā?”
33 Quando eles estavam soltando o jumentinho, seus donos lhes disseram: Por que o soltais?
34 Nā, ko tā rāua meatanga atu, “E mea ana te Ariki ki a ia mōna.”
34 Responderam: Porque o Senhor precisa dele.
35 Nā, ka ārahina ia ki a Īhu; ā, pangā iho e rāua ō rāua kākahu ki runga ki te kūao, whakanohoia ana a Īhu ki runga.
35 Então, o trouxeram e, pondo as suas vestes sobre ele, ajudaram Jesus a montar.
36 Ā, i a ia e haere ana, ka whārikitia ō rātou kākahu ki te huarahi.
36 Indo ele, estendiam no caminho as suas vestes.
37 Ā, i a ia e whakatata ana ki te heketanga o Maunga Ōriwa, ka koa te huihui katoa o ngā ākonga, ka anga, ka whakamoemiti ki te Atua, he nui hoki te reo, mō ngā merekara katoa i kite ai rātou;
37 E, quando se aproximava da descida do monte das Oliveiras, toda a multidão dos discípulos passou, jubilosa, a louvar a Deus em alta voz, por todos os milagres que tinham visto,
38 ka mea,
38 dizendo: Bendito é o Rei que vem em nome do Senhor! Paz no céu e glória nas maiores alturas!
39 Nā, ka mea ētahi o ngā Parihi i roto i te mano ki a ia, “E te Kaiwhakaako, rīria āu ākonga!”
39 Ora, alguns dos fariseus lhe disseram em meio à multidão: Mestre, repreende os teus discípulos!
40 Nā, ka whakahoki ia, ka mea, “Ko tāku kupu tēnei ki a koutou, me i noho puku ēnei, kua karanga ake ngā kāmaka.”
40 Mas ele lhes respondeu: Asseguro-vos que, se eles se calarem, as próprias pedras clamarão.
41 Ā, nō ka tata ia, ka kite i te pā, ka tangihia e ia.
41 Quando ia chegando, vendo a cidade, chorou
42 Ka mea ia, “Me i mōhio koe, ā, koe anō, ahakoa i tēnei rā nei anō ōu, ki ngā mea e mau ai tōu rongo! Ko tēnei kua huna atu i ōu kanohi.
42 e dizia: Ah! Se conheceras por ti mesma, ainda hoje, o que é devido à paz! Mas isto está agora oculto aos teus olhos.
43 Tērā hoki e tae mai ngā rā ki a koe, e hangā ai e ōu hoariri he parepare mōu ā taka noa, ā, ka karapotia koe, ka kōpania hoki i ngā taha katoa.
43 Pois sobre ti virão dias em que os teus inimigos te cercarão de trincheiras e, por todos os lados, te apertarão o cerco;
44 Ā, ka whakahoroa koe ki raro, me āu tamariki i roto i a koe. E kore anō e waiho tētahi kāmaka i runga i tētahi kāmaka i roto i a koe, nō te mea kīhai koe i mātau ki te wā i tirohia ai koe!”
44 e te arrasarão e aos teus filhos dentro de ti; não deixarão em ti pedra sobre pedra, porque não reconheceste a oportunidade da tua visitação.
45 Ā, ka tomo ia ki te temepara, ka anga, ka pei ki waho i te hunga i reira e hoko ana.
45 Depois, entrando no templo, expulsou os que ali vendiam,
46 Ka mea ki a rātou, “Kua oti te tuhituhi, ‘Ko tōku whare hei whare īnoi,’ ā, kua meinga nei e koutou hei ana mō ngā kaipāhua!”
46 dizendo-lhes: Está escrito:
47 Ā, whakaako ana ia i te temepara i ia rā, i ia rā. Otiia, ka rapu ngā tohunga nui me ngā karaipi me ngā rangatira o te iwi kia whakangaromia ia.
47 Diariamente, Jesus ensinava no templo; mas os principais sacerdotes, os escribas e os maiorais do povo procuravam eliminá-lo;
48 Heoi, kīhai i kitea tā rātou e mea ai, nō te mea e ū ana ngā tāngata katoa ki a ia, e whakarongo ana.
48 contudo, não atinavam em como fazê-lo, porque todo o povo, ao ouvi-lo, ficava dominado por ele.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 19, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.