Lucas 18
mri2012 (MRI2012) vs NTLH
1 Nā, ka kōrero ia i tētahi kupu whakarite ki a rātou mō tēnei, kia īnoi rātou i ngā wā katoa, kia kaua e ngoikore.
1 Jesus contou a seguinte parábola , mostrando aos discípulos que deviam orar sempre e nunca desanimar:
2 I mea ia, “I tētahi pā tērā tētahi kaiwhakawā, he tangata kīhai nei i wehi ki te Atua, kīhai anō i hopohopo ki te tangata.
2 — Em certa cidade havia um juiz que não
3 I taua pā anō tētahi pouaru; ā, ka haere mai tērā ki a ia, ka mea, ‘Takitakina tōku mate i tōku hoa tauwhāinga.’
3 Nessa cidade morava uma viúva que sempre o procurava para pedir justiça, dizendo: “Ajude-me e julgue o meu caso contra o meu adversário!”
4 “Ā, he roa kīhai ia i pai, muri iho ka mea ia i roto i a ia, ‘Ahakoa kāhore ahau e wehi ki te Atua, e hopohopo ki te tangata,
4 — Durante muito tempo o juiz não quis julgar o caso da viúva, mas afinal pensou assim: “É verdade que eu não temo a Deus e também não respeito ninguém.
5 heoi, ka pōrearea ahau i te pouaru nei, nā, ka takitakina e ahau tōna mate, kei haere tonu mai ka mate ahau i te hōhā.’ ”
5 Porém, como esta viúva continua me aborrecendo, vou dar a sentença a favor dela. Se eu não fizer isso, ela não vai parar de vir me amolar até acabar comigo.”
6 Ka mea te Ariki, “Whakarongo ki tā te kaiwhakawā kino i mea rā.
6 E o Senhor continuou:
7 Ā, e kore rānei te Atua e ngaki i te mate o āna tāngata i whiriwhiri ai, e karanga nei ki a ia i te ao, i te pō, ahakoa whakaroa noa ia ki a rātou?
7 Será, então, que Deus não vai fazer justiça a favor do seu próprio povo, que grita por socorro dia e noite? Será que ele vai demorar para ajudá-lo?
8 Ko tāku kupu tēnei ki a koutou, ka hohoro ia te takitaki i tō rātou mate. Otirā, ka tae mai te Tama a te tangata, e rokohina mai rānei e ia he whakapono i runga i te whenua?”
8 Eu afirmo a vocês que ele julgará a favor do seu povo e fará isso bem depressa. Mas, quando o
9 Nā, ka kōrero anō ia i tēnei kupu whakarite ki ētahi, i whakamanawa nei ki a rātou anō he tika, i whakakorekore ki ērā atu katoa,
9 Jesus também contou esta parábola para os que achavam que eram muito bons e desprezavam os outros:
10 “Tokorua ngā tāngata i haere ki te temepara ki te īnoi; he Parihi tētahi, ko tētahi he pupirikana.
10 — Dois homens foram ao Templo para orar. Um era
11 Tū ana te Parihi ko ia anake, ko tāna karakia tēnei, ‘E te Atua, ka whakawhetai ahau ki a koe, nō te mea kāhore ahau e rite ki ērā atu tāngata, ki te hunga hao taonga, kino, pūremu, mōku hoki tē rite ki tēnei pupirikana.
11 O fariseu ficou de pé e orou sozinho, assim: “Ó Deus, eu te agradeço porque não sou avarento, nem desonesto, nem imoral como as outras pessoas. Agradeço-te também porque não sou como este cobrador de impostos.
12 Takirua āku nohoanga pukutanga i te wiki, e hoatu ana e ahau te wāhi whakatekau o āku mea katoa.’
12 Jejuo duas vezes por semana e te dou a décima parte de tudo o que ganho.”
13 “Ko te pupirikana ia i tū mai i tawhiti, kīhai i mea kia anga ake ōna kanohi ki te rangi, heoi, pātuki ana ki tōna uma, ka mea, ‘E te Atua, tohungia ahau, te tangata hara.’
13 — Mas o cobrador de impostos ficou de longe e nem levantava o rosto para o céu. Batia no peito e dizia: “Ó Deus, tem pena de mim, pois sou pecador!”
14 Ko tāku kupu tēnei ki a koutou, nui atu te tika o tēnei i tō tērā i te hokinga ki tōna whare; ki te whakanui hoki tētahi i a ia, ka whakaititia; ki te whakaiti tētahi i a ia, ka whakanuia.”
14 E Jesus terminou, dizendo:
15 Nā, ka kawea mai e rātou ki a ia ā rātou tamariki nonohi, kia pā ai ia ki a rātou; otiia, nō te kitenga o āna ākonga, ka rīria atu rātou.
15 Depois disso, algumas pessoas levaram as suas crianças a Jesus para que ele as abençoasse, mas os discípulos viram isso e repreenderam aquelas pessoas.
16 Otirā, ka karangatia atu rātou e Īhu ki a ia, ka mea ia, “Tukua ngā tamariki nonohi kia haere mai ki ahau, kaua hoki rātou e āraia atu; nō ngā pēnei hoki te rangatiratanga o te Atua.
16 Então Jesus chamou as crianças para perto de si e disse:
17 He pono tāku e mea nei ki a koutou, ki te kāhore e rite te tango a tētahi i te rangatiratanga o te Atua ki tā te tamaiti nohinohi, e kore rawa ia e tomo ki roto.”
17 Eu afirmo a vocês que isto é verdade: quem não receber o Reino de Deus como uma criança nunca entrará nele.
18 Nā, ka ui tētahi rangatira ki a ia, ka mea, “E te kaiwhakaako pai, me aha ahau ka whiwhi ai ki te ora tonu?”
18 Certo líder judeu perguntou a Jesus: — Bom Mestre, o que devo fazer para conseguir a vida eterna?
19 Nā, ko te meatanga a Īhu ki a ia, “He aha ahau i kīia ai e koe he pai? Kāhore tētahi i pai, kotahi anake, ko te Atua.
19 Jesus respondeu:
20 E mātau ana koe ki ngā ture, kaua e pūremu, kaua e patu tangata, kaua e tāhae, kaua e whakapae teka, whakahōnoretia tōu pāpā me tōu whaea.”
20 Você conhece os mandamentos: “Não cometa adultério, não mate, não roube, não dê falso testemunho contra ninguém, respeite o seu pai e a sua mãe.”
21 Nā, ka mea ia, “Kua rite i ahau ēnei katoa nō tōku tamarikitanga ake.”
21 O homem respondeu: — Desde criança eu tenho obedecido a todos esses mandamentos.
22 Ā, i te rongonga o Īhu ki tēnei, ka mea ki a ia, “Kotahi te mea kāhore anō i rite i a koe; hokona āu mea katoa, ka tuwha atu mā ngā mea rawakore, ā, e whai taonga koe ki te rangi, ā, haere mai i muri i ahau.”
22 Quando Jesus ouviu isso, disse:
23 Nā, ka rongo ia ki ēnei mea, ka pōuri rawa; he nui hoki ōna taonga.
23 Quando o homem ouviu isso, ficou muito triste, pois era riquíssimo.
24 Ā, ka kite a Īhu i a ia, ka mea, “Anō te whakauaua o te tapoko o te hunga taonga ki te rangatiratanga o te Atua!
24 Vendo a tristeza dele, Jesus disse:
25 Erangi hoki te haere o te kāmera rā te kōwhao o te ngira e takoto noa ana, he whakauaua rawa ia te tomo o te tangata taonga ki roto ki te rangatiratanga o te Atua.”
25 É mais difícil um rico entrar no Reino de Deus do que um camelo passar pelo fundo de uma agulha.
26 Nā, ka mea ngā kaiwhakarongo, “Ko wai rā e ora?”
26 Os que ouviram isso perguntaram: — Então, quem é que pode se salvar?
27 Otirā, i mea ia, “Ko ngā mea e kore e taea e te tangata, ka taea e te Atua.”
27 Jesus respondeu:
28 Ā, ka mea a Pita, “Nā, kua whakarērea nei e mātou ā mātou nei mea, ā, kua aru i a koe.”
28 Aí Pedro disse: — Veja! Nós deixamos a nossa família e seguimos o senhor.
29 Nā, ka mea ia ki a rātou, “He pono tāku e mea nei ki a koutou, kāhore he tangata i whakarere, he whare, he wahine, he tuākana, he mātua, he tamariki, i te whakaaro ki te rangatiratanga o te Atua,
29 Jesus respondeu:
30 e kore e riro mai i a ia i tēnei wā ngā mea tini noa atu, ā, i te ao meāke puta ko te ora tonu.”
30 receberá ainda nesta vida muito mais e, no futuro, receberá a vida eterna.
31 Ā, ka mau ia ki te tekau mā rua, ka mea ki a rātou, “Nā, e haere ana tēnei tātou ki Hiruhārama, ā, ka rite katoa ngā mea i tuhituhia e ngā poropiti mō te Tama a te tangata.
31 Jesus levou os doze discípulos para um lado e disse:
32 Ka tukua hoki ia ki ngā tauiwi, ka tāwaia, ka whakatupuria kinotia, ka tuwhaina.
32 Ele será entregue aos não judeus, e estes vão zombar dele, insultá-lo, cuspir nele
33 Ā, ka oti ia te whiu, ka whakamatea, ā, i te toru o ngā rā ka ara.”
33 e bater nele; e depois o matarão. Mas no terceiro dia ele ressuscitará.
34 Ā, kīhai rātou i mātau ki tētahi o ēnei mea; he mea huna hoki i a rātou tēnei kupu, kīhai rātou i mōhio ki ngā mea i kōrerotia.
34 Os discípulos não entenderam nada do que Jesus disse. O que essas palavras queriam dizer estava escondido deles, e eles não sabiam do que Jesus estava falando.
35 Ā, i a ia e whakatata ana ki Heriko, tērā tētahi matapō e noho ana i te taha o te huarahi e tono mea ana māna.
35 Jesus já estava chegando perto da cidade de Jericó. Acontece que um cego estava sentado na beira do caminho, pedindo esmola.
36 Ā, i tōna rongonga i te mano e haere ana, ka ui atu, “He aha tēnei?”
36 Quando ouviu a multidão passando, ele perguntou o que era aquilo.
37 Ka mea rātou ki a ia, “Ko Īhu o Nahareta e haere ana.”
37 — É Jesus de Nazaré que está passando! — responderam.
38 Kātahi ia ka karanga, ka mea, “E Īhu, e te Tama a Rāwiri, kia aroha ki ahau.”
38 Aí o cego começou a gritar: — Jesus,
39 Nā, ka rīria ia e te hunga i haere i mua kia noho puku; heoi rahi noa ake tāna karanga, “E te Tama a Rāwiri, kia aroha ki ahau.”
39 As pessoas que iam na frente o repreenderam e mandaram que ele calasse a boca. Mas ele gritava ainda mais: — Filho de Davi, tenha pena de mim!
40 Nā, ka tū a Īhu, ka mea kia ārahina mai ki a ia; ā, nō ka tata, ka ui ki a ia,
40 Jesus parou e mandou que trouxessem o cego. Quando ele chegou perto, Jesus perguntou:
41 ka mea, “Kia ahatia koe e ahau?”
41 — O que é que você quer que eu faça? — Senhor, eu quero ver de novo! — respondeu ele.
42 Ka mea a Īhu ki a ia, “Titiro; nā tōu whakapono koe i whakaora.”
42 Então Jesus disse:
43 Ā, titiro tonu ake ia, ā, aru ana i a ia, me te whakakorōria i te Atua; ā, nō te kitenga o te iwi katoa, ka whakamoemiti ki te Atua.
43 No mesmo instante o homem começou a ver e, dando glória a Deus, foi seguindo Jesus. E todos os que viram isso começaram a louvar a Deus.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 18, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.