João 9
mri2012 (MRI2012) vs NAA
1 Nā, i a Īhu e haere ana, ka kite ia i tētahi tangata i matapō, nō tōna whānautanga mai anō.
1 Enquanto Jesus caminhava, viu um homem cego de nascença.
2 Nā, ka ui āna ākonga ki a ia, ka mea, “E te Kaiwhakaako, ko wai i hara, ko tēnei, ko ōna mātua rānei i whānau matapō ai ia?”
2 E os seus discípulos perguntaram: — Mestre, quem pecou para que este homem nascesse cego? Ele ou os pais dele?
3 Ka whakahokia e Īhu, “Ehara i te mea ko tēnei kua hara, ko ōna mātua rānei; engari, kia ai ia hei whakakitenga mō ngā mahi a te Atua.
3 Jesus respondeu:
4 Me mahi e tātou ngā mahi a tōku kaitono mai i te mea e ao ana; meāke ko te pō e kore ai e taea he mahi e tētahi tangata.
4 É necessário que façamos as obras daquele que me enviou enquanto é dia; a noite vem, quando ninguém pode trabalhar.
5 I ahau i te ao nei, ko ahau te mārama o te ao.”
5 Enquanto estou no mundo, sou a luz do mundo.
6 Ka mutu ēnei kōrero āna, ka tūwha ia ki te whenua, ā, pokepokea ana tētahi paru ki te hūware, pania atu ana te paru ki ngā kanohi o te matapō,
6 Depois de dizer isso, Jesus cuspiu na terra, fez lama com a saliva e com a lama untou os olhos do cego.
7 nā, ka mea ki a ia, “Haere ki te horoi ki te kaukauranga i Hiroama” (ko Tono te whakamāoritanga). Nā, haere ana ia, horoi ana, ā, hoki titiro ana mai.
7 Então disse ao cego: Siloé quer dizer “Enviado”. O cego foi, lavou-se e voltou vendo.
8 Nā, ka mea ngā tāngata e noho tata ana, rātou ko ngā tāngata i kite i tōna matapōtanga i mua, “Ehara ianei tēnei i taua tangata i noho rā, i tono mea rā māna?”
8 Então os vizinhos e os que antes o conheciam de vista, como mendigo, perguntavam: — Não é este o que ficava sentado pedindo esmolas?
9 Ka mea ētahi, “Ko ia tēnei.”
9 Uns diziam: — É ele. Outros: — Não, mas se parece com ele. O homem dizia: — Sou eu.
10 Kātahi rātou ka mea ki a ia, “Nā te aha rā i kite ai ōu kanohi?”
10 Então lhe perguntaram: — Como foram abertos os seus olhos?
11 Ka whakahoki ia ka mea, “Nā te tangata, e huaina nei ko Īhu, i pokepoke he paru, pania ana e ia ki ōku kanohi, ka mea mai ki ahau, ‘Haere ki Hiroama horoi ai.’ Nā, ko tōku haerenga atu, ko tāku horoinga, kite ana ahau.”
11 Ele respondeu: — O homem chamado Jesus fez lama, passou nos meus olhos e disse: “Vá ao tanque de Siloé e lave-se.” Então fui, lavei-me e estou vendo.
12 Nā, ka mea rātou ki a ia, “Kei hea ia?”
12 Eles perguntaram: — Onde está ele? Respondeu: — Não sei.
13 Ka kawea atu ki ngā Parihi taua tangata i matapō i mua rā.
13 Levaram aos fariseus aquele que antes era cego.
14 Nā, nō te hāpati i pokepokea ai e Īhu te paru, i meinga ai ōna kanohi kia kite.
14 E era sábado o dia em que Jesus fez a lama e lhe abriu os olhos.
15 Nā, ka ui anō ngā Parihi ki a ia, ki te pēhea i kite ai ia. Ka mea ia ki a rātou, “I pania e ia he paru ki ōku kanohi, nā, horoi ana ahau, kite ana.”
15 Então os fariseus lhe perguntaram outra vez como podia ver. Ele respondeu: — Ele pôs lama sobre os meus olhos, lavei-me e estou vendo.
16 Nā, ka mea ētahi o ngā Parihi, “Ehara tēnei i te tangata nā te Atua, inā hoki tē whakarite ia i te hāpati.”
16 Por isso, alguns dos fariseus diziam: — Esse homem não é de Deus, porque não guarda o sábado. Mas outros diziam: — Como pode um homem pecador fazer sinais como estes? E houve divisão entre eles.
17 Ka mea anō rātou ki te matapō, “E pēhea ana koe ki a ia, ki tāna meatanga i ōu kanohi kia kite?”
17 De novo perguntaram ao cego: — O que você diz a respeito dele, uma vez que lhe abriu os olhos? Ele respondeu: — É um profeta.
18 Heoi, kāhore ngā Hūrai i whakapono i matapō taua tangata, kua meinga anō kia kite, karangatia noatia e rātou ngā mātua ōna i meinga nei kia kite,
18 Os judeus não acreditaram que ele tinha sido cego e que agora podia ver, enquanto não chamaram os pais dele
19 ā, ka ui rātou ki a rāua, ka mea, “Ko tā kōrua tama tēnei, e mea nei kōrua i whānau matapō mai? Nā te aha rā ia i titiro ai ināianei?”
19 e lhes perguntaram: — É este o filho de vocês, que vocês dizem que nasceu cego? Como é que agora ele está vendo?
20 Ka whakahoki ōna mātua ki a rātou, ka mea, “E mōhio ana māua, ko tā māua tama tēnei, i whānau matapō mai anō.
20 Então os pais responderam: — Sabemos que este é o nosso filho e que nasceu cego,
21 Ko te mea ia i kite ai ia ināianei, kāhore i mōhiotia e māua; kāhore hoki māua e mōhio nā wai i mea ōna kanohi kia kite. He kaumātua ia; ui atu ki a ia, māna ia e kōrero.”
21 mas não sabemos como agora está vendo. E também não sabemos quem lhe abriu os olhos. Perguntem a ele, pois já tem idade e poderá falar por si mesmo.
22 I pēnei ōna mātua, nō te mea i mataku rāua i ngā Hūrai. Kua takoto noa ake hoki tā ngā Hūrai tikanga, nā, ki te whakaae tētahi, ko te Karaiti ia, me pei ki waho o te whare karakia.
22 Os pais dele disseram isso porque estavam com medo dos judeus, pois estes já tinham combinado que, se alguém confessasse que Jesus era o Cristo, seria expulso da sinagoga.
23 Koia ōna mātua i mea ai, “He kaumātua ia; ui atu ki a ia.”
23 Foi por isso que os pais dele disseram: “Ele já tem idade e poderá falar por si mesmo.”
24 Nā, ka karanga tuarua rātou ki te tangata i matapō i mua rā, ka mea ki a ia, “Hoatu he korōria ki te Atua; e mātau ana mātou he tangata hara tēnei.”
24 Então chamaram, pela segunda vez, o homem que tinha sido cego e lhe disseram: — Diga a verdade diante de Deus; nós sabemos que esse homem é pecador.
25 Nā, ka whakahoki ia, ka mea, “Kāhore ahau e mātau he tangata hara rānei ia; kotahi anō tāku e mātau nei, he matapō ahau i mua, ā, inā kua kite.”
25 Ele respondeu: — Se é pecador, não sei. Uma coisa sei: eu era cego e agora vejo.
26 Ka mea anō rātou ki a ia, “I aha ia ki a koe? I pēheatia ōu kanohi i meinga ai e ia kia kite?”
26 Perguntaram-lhe outra vez: — O que ele fez a você? Como lhe abriu os olhos?
27 Ka whakahokia e ia ki a rātou, “Kua kōrerotia anō e ahau ki a koutou inā tonu nei, ā, kīhai koutou i whakarongo. He aha koutou i hiahia ai kia rongo anō? E mea ana oti koutou kia meinga hei ākonga māna?”
27 Ele respondeu: — Já lhes disse, mas vocês não ouviram. Por que querem ouvir outra vez? Por acaso vocês também querem se tornar discípulos dele?
28 Nā, whakahī ana rātou ki a ia, ka mea, “Ko tāna ākonga koe; ko mātou ia he ākonga nā Mohi.
28 Então o insultaram e lhe disseram: — Discípulo dele é você! Nós somos discípulos de Moisés.
29 E mātau ana mātou i kōrero te Atua ki a Mohi; ko tēnei tangata ia kāhore mātou e mātau ki tōna wāhi i haere mai ai.”
29 Sabemos que Deus falou a Moisés, mas este nem sabemos de onde é.
30 Nā, ka whakahoki taua tangata, ka mea ki a rātou, “Ha! He mea whakamīharo rā tēnei kāhore koutou i mātau ki tōna wāhi i haere mai ai, otirā, kua meinga e ia ōku kanohi kia kite.
30 O homem respondeu: — É estranho que vocês não saibam de onde ele é, mas ele me abriu os olhos.
31 E mātau ana rā tātou, e kore te Atua e whakarongo ki ngā tāngata hara; tēnā ki te mea he tangata karakia tētahi ki te Atua, he mea i tāna e pai ai, ka whakarongo ia ki a ia.
31 Sabemos que Deus não atende a pecadores. Pelo contrário, se alguém teme a Deus e pratica a sua vontade, a este atende.
32 Kāhore rawa i rangona nō te tīmatanga rā anō o te ao, i whakatirohia e tētahi ngā kanohi o te tangata i whānau matapō.
32 Desde que o mundo existe, jamais se ouviu que alguém tenha aberto os olhos a um cego de nascença.
33 Ki te mea kīhai i puta mai tēnei tangata i te Atua, e kore e taea e ia tētahi mea.”
33 Se este homem não fosse de Deus, não poderia ter feito nada.
34 Nā, ka whakahoki rātou, ka mea ki a ia, “I whānau pū koe i roto i ngā hara, ko koe rānei hei whakaako i a mātou?” Nā, peia ana ia e rātou ki waho.
34 Mas eles disseram: — Você nasceu cheio de pecado e quer nos ensinar? E o expulsaram.
35 I rongo a Īhu kua oti ia te pei e rātou ki waho; ā, i tōna kitenga i a ia, ka mea ki a ia, “E whakapono ana rānei koe ki te Tama a te Atua?”
35 Jesus ouviu que eles tinham expulsado o homem. Ao encontrá-lo, perguntou:
36 Ka whakahoki ia, ka mea, “Ko wai ia, e te Ariki, kia whakapono ai ahau ki a ia?”
36 Ele respondeu: — Quem é, Senhor, para que eu creia nele?
37 Ka mea a Īhu ki a ia, “Kua kite koe i a ia, ko ia hoki tēnei e kōrero nei ki a koe.”
37 E Jesus lhe disse:
38 Nā, ko tāna meatanga, “E te Ariki, e whakapono ana ahau.” Nā, koropiko ana ia ki a ia.
38 Então ele afirmou: — Eu creio, Senhor! E o adorou.
39 Kātahi a Īhu ka mea, “I haere mai ahau ki tēnei ao ki te whakarite whakawā, he mea e kite ai te hunga kāhore nei i kite; e whakamatapōtia ai hoki te hunga e kite ana.”
39 Jesus continuou: —
40 Ā, ka rangona ēnei mea e ētahi o ngā Parihi e tū tahi ana me ia, ka mea rātou ki a ia, “E matapō ana anō rānei mātou?”
40 Alguns dos fariseus que estavam perto dele perguntaram-lhe: — Por acaso também nós somos cegos?
41 Ka mea a Īhu ki a rātou, “Me i matapō koutou, kāhore ō koutou hara. Tēnā ka mea nā koutou, ‘E kite ana mātou’; nā, e mau nā tō koutou hara.”
41 Jesus respondeu:
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar João 9, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.