Gênesis 44

mri2012 (MRI2012) vs NVI

Sair da comparação
NVI Nova Versão Internacional
1 Nā, ka whakahau ia ki te kaitohutohu o tōna whare, ka mea, “Whakakīia ngā pēke a aua tāngata ki ngā kai e taea te whawhao ki roto, me maka anō te moni a tēnei, a tēnei, ki te waha o tāna pēke.
1 José deu as seguintes ordens ao administrador de sua casa: "Encha as bagagens desses homens com todo o mantimento que puderem carregar e coloque a prata de cada um na boca de sua bagagem.
2 Whaowhina hoki tāku kapu, te kapu hiriwa, ki te waha o te pēke a te whakaotinga, me te moni anō mō tāna wīti.” Nā, rite tonu tāna i mea ai ki tā Hōhepa kupu i kī ai.
2 Depois coloque a minha taça, a taça de prata, na boca da bagagem do caçula, juntamente com a prata paga pelo trigo". E ele fez tudo conforme as ordens de José.
3 Ā, ka mārama te ata, ka tonoa atu aua tāngata, rātou me ā rātou kāihe.
3 Assim que despontou a manhã, despediram os homens com os seus jumentos.
4 Ā, nō tō rātou haerenga atu i te pā, kīhai i matara, ka mea a Hōhepa ki te kaitohutohu o tōna whare, “Whakatika, whāia aua tāngata; ā, ka mau rātou i a koe, ka mea ki a rātou, ‘He aha i utua ai e koutou te pai ki te kino?
4 Ainda não tinham se afastado da cidade, quando José disse ao administrador de sua casa: "Vá atrás daqueles homens e, quando os alcançar, diga-lhes: Por que retribuíram o bem com o mal?
5 Ehara ianei tēnei i te mea e inu ai tōku ariki, i tāna hoki e kite tohu ai ia? Ka kino tā koutou mahi.’ ”
5 Não é esta a taça que o meu senhor usa para beber e para fazer adivinhações? Vocês cometeram grande maldade! "
6 Nā, ka mau rātou i a ia, ā, kōrerotia ana e ia aua kupu ki a rātou.
6 Quando ele os alcançou, repetiu-lhes essas palavras.
7 Ā, ka mea rātou ki a ia, “He aha ēnei kupu i kōrerotia ai e tōku ariki? Auē, kia meatia tēnei mea e āu pononga.
7 Mas eles lhe responderam: "Por que o meu senhor diz isso? Longe dos seus servos fazer tal coisa!
8 Nanā, ko te moni i kitea e mātou i te waha o ā mātou pēke, i whakahokia mai e mātou ki a koe i te whenua o Kanaana; ā, kia tāhae mātou hei aha i te hiriwa, i te kōura rānei, i roto i te whare o tōu ariki?
8 Nós lhe trouxemos de volta, da terra de Canaã, a prata que encontramos na boca de nossa bagagem. Como roubaríamos prata ou ouro da casa do seu senhor?
9 Ki te mea ka kitea taua mea ki tētahi o āu pononga, kia mate ia, kia waiho anō mātou hei pononga mā tōku ariki.”
9 Se algum dos seus servos for encontrado com ela, morrerá; e nós, os demais, seremos escravos do meu senhor".
10 Ā, ka mea ia, “Kia rite anō hoki āianei ki tā koutou i mea ai: e kitea taua mea ki tētahi, hei pononga ia māku; ā, kāhore he whakahē mō koutou.”
10 E disse ele: "Concordo. Somente quem for encontrado com ela será meu escravo; os demais estarão livres".
11 Nā, hohoro tonu tā rātou tuku iho i tāna pēke, i tāna pēke, ki te whenua, ā, whakatuwheratia ana e rātou tāna pēke, tāna pēke.
11 Cada um deles descarregou depressa a sua bagagem e abriu-a.
12 Nā, ka rapu ia, tīmata i te mātāmua, ā, whakamutu ki te whakaotinga; ā, ka kitea te kapu i roto i te pēke a Pineamine.
12 O administrador começou então a busca, desde a bagagem do mais velho até a do mais novo. E a taça foi encontrada na bagagem de Benjamim.
13 Nā, ka haehae rātou i ō rātou kākahu, ā, whakawahā ana e rātou tana kāihe, tana kāihe, hoki ana ki te pā.
13 Diante disso, eles rasgaram as suas vestes. Em seguida, todos puseram a carga de novo em seus jumentos e retornaram à cidade.
14 Nā, ka haere a Hūrā rātou ko ōna tuākana, ko ōna tēina, ki te whare o Hōhepa; ā, i reira tonu ia; ā, tāpapa ana ki te whenua i tōna aroaro.
14 Quando Judá e seus irmãos chegaram à casa de José, ele ainda estava lá. Então eles se lançaram ao chão perante ele.
15 Nā, ka mea a Hōhepa ki a rātou, “He aha tēnei mea i meatia nei e koutou? Kīhai rānei koutou i mahara he tangata matakite te pēnei me ahau nei?”
15 E José lhes perguntou: "Que foi que vocês fizeram? Vocês não sabem que um homem como eu tem poder para adivinhar? "
16 Nā, ka mea a Hūrā, “He aha tā mātou e mea ai ki tōku ariki? He aha tā mātou e kōrero ai? Me aha rānei hei whakatika i a mātou? Kua kitea e te Atua te hara o āu pononga; nā, tēnei mātou hei pononga mā tōku ariki, mātou tahi hoki ko te tangata i kitea nei te kapu ki a ia.”
16 Respondeu Judá: "O que diremos a meu senhor? Que podemos falar? Como podemos provar nossa inocência? Deus trouxe à luz a culpa dos teus servos. Agora somos escravos do meu senhor, como também aquele que foi encontrado com a taça".
17 Anō rā ko ia, “Engari, kia meatia tēnei e ahau! Ko te tangata i kitea nei te kapu ki a ia, ko ia hei pononga māku; ko koutou ia, haere mārie koutou ki runga, ki tō koutou pāpā.”
17 Disse, porém, José: "Longe de mim fazer tal coisa! Somente aquele que foi encontrado com a taça será meu escravo. Os demais podem voltar em paz para a casa do seu pai".
18 Kātahi ka whakatata a Hūrā ki a ia, ka mea, “Tukua tāu pononga, e tōku ariki, kia kōrero i tētahi kupu ki ngā taringa o tōku ariki, kei mura hoki tōu riri ki tāu pononga; ko kōrua hoki ko Parao rite tahi.
18 Então Judá dirigiu-se a ele, dizendo: "Por favor, meu senhor, permite-me dizer-te uma palavra. Não se acenda a tua ira contra o teu servo, embora sejas igual ao próprio faraó.
19 I ui mai tōku ariki ki āna pononga, i mea, ‘He pāpā rānei tō koutou, he teina rānei?’
19 Meu senhor perguntou a estes seus servos se ainda tínhamos pai e algum outro irmão.
20 Ā, ka mea mātou ki tōku ariki, ‘He pāpā anō tō mātou, he koroheke, me tētahi tama o tōna koroheketanga, he mea iti; kua mate hoki tōna tuakana, ā, ko ia anake i mahue o ngā tamariki a tōna whaea, e aroha ana hoki tōna pāpā ki a ia.’
20 E nós respondemos: Temos um pai já idoso, cujo filho caçula nasceu-lhe em sua velhice. O irmão deste já morreu, e ele é o único filho da mesma mãe que restou, e seu pai o ama muito.
21 “Nā, ka mea mai koe ki āu pononga, ‘Kawea mai ia ki raro nei, ki ahau, kia tau atu ai ōku kanohi ki a ia.’
21 "Então disseste a teus servos que o trouxessem a ti para que os teus olhos pudessem vê-lo.
22 Kātahi mātou ka mea ki tōku ariki, ‘E kore e āhei kia whakarērea tōna pāpā e taua tamaiti. Nō te mea ka mate tōna pāpā ki te mahue i a ia.’
22 E nós respondemos a meu senhor que o jovem não poderia deixar seu pai, pois, caso o fizesse, seu pai morreria.
23 Nā, ka mea koe ki āu pononga, ‘Ki te kāhore tō koutou teina, te whakaotinga, e haere tahi mai i a koutou ki raro nei, e kore koutou e kite i tōku kanohi ā muri ake nei.’
23 Todavia disseste a teus servos que se o nosso irmão caçula não viesse conosco, nunca mais veríamos a tua face.
24 Ā, i tō mātou haerenga ki runga, ki tāu pononga, ki tōku pāpā, nā, ka kōrerotia e mātou ngā kupu a tōku ariki ki a ia.
24 Quando voltamos a teu servo, a meu pai, contamos-lhe o que o meu senhor tinha dito.
25 “Ā, ka mea mai tō mātou pāpā, ‘Hoki atu ki te hoko i tētahi wāhi kai mā tātou.’
25 "Quando o nosso pai nos mandou voltar para comprar um pouco mais de comida,
26 Nā, ka mea mātou, ‘E kore e āhei ki a mātou te haere ki raro. Ki te mea kei a mātou tō mātou teina, te whakaotinga, nā, ka haere mātou ki raro; nō te mea hoki e kore e taea e mātou te titiro ki te kanohi o taua tangata, ki te kāhore tō mātou teina, te whakaotinga, i a mātou.’
26 nós lhe dissemos: Só poderemos voltar para lá, se o nosso irmão caçula for conosco. Pois não poderemos ver a face daquele homem, a não ser que o nosso irmão caçula esteja conosco.
27 “Nā, ka mea tāu pononga, tōku pāpā, ki a mātou, ‘E mōhio ana koutou, tokorua ngā tama a māua ko tāku wahine.
27 "Teu servo, meu pai, nos disse então: ‘Vocês sabem que minha mulher me deu apenas dois filhos.
28 Ā, i haere atu tētahi i tōku taha, i mea hoki ahau, “He pono kua haea pūtia ia.” Ā, kāhore ahau i kite i a ia ā mohoa noa nei.
28 Um deles se foi, e eu disse: Com certeza foi despedaçado. E até hoje, nunca mais o vi.
29 Ki te tangohia anō hoki tēnei e koutou i tōku aroaro, ā, ka pono he aituā ki a ia, kātahi ka meinga e koutou kia heke tangi atu tōku koroheketanga ki te pō.’
29 Se agora vocês também levarem este de mim, e algum mal lhe acontecer, a tristeza que me causarão fará com que os meus cabelos brancos desçam à sepultura’.
30 “Heoi, ki te haere atu ahau ki tāu pononga, ki tōku pāpā, ā, kāhore taua tamaiti i a mātou; kei roto nei hoki i tōna wairua tōna wairua e paihere ana.
30 "Agora, pois, se eu voltar a teu servo, a meu pai, sem levar o jovem conosco, logo que meu pai, que é tão apegado a ele,
31 Nā, kei tōna kitenga kua kore tēnei tama, ka mate ia; ā, ka meinga e mātou, e āu pononga, te koroheketanga o tāu pononga, o tō mātou pāpā, kia heke tangi atu ki te pō.
31 perceber que o jovem não está conosco, morrerá. Teus servos farão seu velho pai descer seus cabelos brancos à sepultura com tristeza.
32 I waiho hoki tāu pononga hei utu mō tēnei tama ki tōku pāpā, i mea ahau, ‘Ki te kāhore ia e kawea mai e ahau ki a koe, nā, hei whakahēnga ahau mā tōku pāpā i ngā rā katoa.’
32 "Além disso, teu servo garantiu a segurança do jovem a seu pai, dizendo-lhe: Se eu não o trouxer de volta, suportarei essa culpa diante de ti pelo resto da minha vida!
33 “Heoi, kia noho rā tāu pononga āianei hei utu mō tēnei tama, hei pononga mā tōku ariki; ā, kia haere tahi te tama i ōna tuākana ki runga.
33 "Por isso agora te peço, por favor, deixa o teu servo ficar como escravo do meu senhor no lugar do jovem e permite que ele volte com os seus irmãos.
34 Me pēhea hoki ahau e haere ai ki runga, ki tōku pāpā, ki te kāhore te tama i ahau? Kei kite ahau i te kino e pā ana ki tōku pāpā.”
34 Como poderei eu voltar a meu pai sem levar o jovem comigo? Não! Não posso ver o mal que sobreviria a meu pai".

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Gênesis 44, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.