Gênesis 37

mri2012 (MRI2012) vs ARA

Sair da comparação
ARA Almeida Revista e Atualizada 1993
1 Ā, i noho a Hākopa i te whenua i noho manene ai tōna pāpā, i te whenua o Kanaana.
1 Habitou Jacó na terra das peregrinações de seu pai, na terra de Canaã.
2 Ko ngā whakatupuranga ēnei o Hākopa.
2 Esta é a história de Jacó. Tendo José dezessete anos, apascentava os rebanhos com seus irmãos; sendo ainda jovem, acompanhava os filhos de Bila e os filhos de Zilpa, mulheres de seu pai; e trazia más notícias deles a seu pai.
3 Nā, i arohaina nuitia a Hōhepa e Īharaira i āna tama katoa, nō te mea ko te tama ia o tōna koroheketanga; ā, ka hangā e ia tētahi koti purepure mōna.
3 Ora, Israel amava mais a José que a todos os seus filhos, porque era filho da sua velhice; e fez-lhe uma túnica talar de mangas compridas.
4 Ā, ka kite ōna tuākana e arohatia nuitia ana ia e tō rātou pāpā i ōna tuākana katoa, nā, ka kino rātou ki a ia, kīhai anō hoki i āhei te āta kōrero ki a ia.
4 Vendo, pois, seus irmãos que o pai o amava mais que a todos os outros filhos, odiaram-no e já não lhe podiam falar pacificamente.
5 Nā, ka moe a Hōhepa i tētahi moe, ā, ka kōrerotia e ia ki ōna tuākana; ka nui haere anō tō rātou kino ki a ia.
5 Teve José um sonho e o relatou a seus irmãos; por isso, o odiaram ainda mais.
6 Ā, i mea ia ki a rātou, “Tēnā, whakarongo ki tēnei moe i moe nei ahau.
6 Pois lhes disse: Rogo-vos, ouvi este sonho que tive:
7 Nanā, i te paihere wīti tātou i waenga māra, nā, ka whakatika ake tāku paihere, ā, ka tū. Ko te tino karapotinga mai o ā koutou paihere, kei te piko iho ki tāku paihere.”
7 Atávamos feixes no campo, e eis que o meu feixe se levantou e ficou em pé; e os vossos feixes o rodeavam e se inclinavam perante o meu.
8 Nā, ka mea ōna tuākana ki a ia, “Koia rānei ko koe hei kīngi mō mātou? Hei rangatira anō rānei koe mō mātou?” Nā, ka nui haere anō tō rātou kino ki a ia mō āna moe, mō āna kupu.
8 Então, lhe disseram seus irmãos: Reinarás, com efeito, sobre nós? E sobre nós dominarás realmente? E com isso tanto mais o odiavam, por causa dos seus sonhos e de suas palavras.
9 Ā, i moe anō ia i tētahi atu moe, ā, ka kōrerotia e ia ki ōna tuākana, ka mea ia, “Nanā, tēnei anō hoki tētahi moe i moe ai ahau; nā, ko te rā me te marama, me ngā whetū kotahi tekau mā tahi, e piko mai ana ki ahau.”
9 Teve ainda outro sonho e o referiu a seus irmãos, dizendo: Sonhei também que o sol, a lua e onze estrelas se inclinavam perante mim.
10 Ā, ka kōrerotia e ia ki tōna pāpā rātou ko ōna tuākana; nā, ka whakatūpehupehu tōna pāpā ki a ia, ka mea ki a ia, “He aha tēnei moe i moe nei koe? Tērā rānei mātou, ko tōu whaea, ko ōu tuākana, e haere mai ki te piko ki a koe, ki te whenua?”
10 Contando-o a seu pai e a seus irmãos, repreendeu-o o pai e lhe disse: Que sonho é esse que tiveste? Acaso, viremos, eu e tua mãe e teus irmãos, a inclinar-nos perante ti em terra?
11 Nā, ka hae ōna tuākana ki a ia; ko tōna pāpā ia i mahara ki te kupu.
11 Seus irmãos lhe tinham ciúmes; o pai, no entanto, considerava o caso consigo mesmo.
12 Nā, ka haere ōna tuākana ki te whāngai i ngā hipi a tō rātou pāpā i Hekeme.
12 E, como foram os irmãos apascentar o rebanho do pai, em Siquém,
13 Ā, ka mea a Īharaira ki a Hōhepa, “Kāhore ianei ōu tuākana i te whāngai hipi i Hekeme? Haere mai, me tono koe e ahau ki a rātou.”
13 perguntou Israel a José: Não apascentam teus irmãos o rebanho em Siquém? Vem, enviar-te-ei a eles. Respondeu-lhe José: Eis-me aqui.
14 Nā, ka mea ia ki a ia, “Tēnā, haere, tirohia, kei te ora rānei ōu tuākana, kei te ora anō rānei ngā hipi; ka whakahoki mai ai i te kōrero ki ahau.” Nā, ka tonoa atu ia e ia i te raorao o Heperona.
14 Disse-lhe Israel: Vai, agora, e vê se vão bem teus irmãos e o rebanho; e traze-me notícias. Assim, o enviou do vale de Hebrom, e ele foi a Siquém.
15 ā, ka tūtaki tētahi tangata ki a ia, e pōhēhē ana hoki ia i te pārae, ā, ka ui taua tangata ki a ia, “He aha tāu e rapu nā?”
15 E um homem encontrou a José, que andava errante pelo campo, e lhe perguntou: Que procuras?
16 Nā, ka mea ia, “E rapu ana ahau i ōku tuākana. Tēnā koa, whakaaturia mai ki ahau, kei hea rātou e whāngai ana i te kāhui.”
16 Respondeu: Procuro meus irmãos; dize-me: Onde apascentam eles o rebanho?
17 Ka mea taua tangata, “Kua riro atu rātou i konei; i rongo hoki ahau i a rātou e kī ana, ‘Kia haere tātou ki Rōtana.’ ”
17 Disse-lhe o homem: Foram-se daqui, pois ouvi-os dizer: Vamos a Dotã. Então, seguiu José atrás dos irmãos e os achou em Dotã.
18 Nā, ka kite mai rātou i a ia tawhiti, ā, i te mea kāhore anō ia i tata noa ki a rātou, ka whakatakoto whakaaro rātou mōna kia whakamatea.
18 De longe o viram e, antes que chegasse, conspiraram contra ele para o matar.
19 Ā, ka mea rātou tētahi ki tētahi, “Nanā, ko te moemoeā tēnei te haere mai nei.
19 E dizia um ao outro: Vem lá o tal sonhador!
20 Tēnā, tātou ka haere, ka patu i a ia, ka maka hoki i a ia ki tētahi o ngā poka, ā, ka mea tātou. Nā tētahi mohoao nanakia ia i kai; ā, ka kite tātou i te tukunga iho o āna moe.”
20 Vinde, pois, agora, matemo-lo e lancemo-lo numa destas cisternas; e diremos: Um animal selvagem o comeu; e vejamos em que lhe darão os sonhos.
21 Nā, i rongo a Reupena, ā, ka whakaorangia ia e ia i roto i ō rātou ringa; ka mea ia, “Kaua ia e patua e tātou.”
21 Mas Rúben, ouvindo isso, livrou-o das mãos deles e disse: Não lhe tiremos a vida.
22 Ka mea anō a Reupena ki a rātou, “Kaua e whakahekea he toto; makā atu ia ki roto ki tēnei poka i te koraha nei, kaua hoki tētahi ringa e pā ki a ia.” He mea hoki kia whakaora ai ia i a ia i roto i ō rātou ringa, kia whakahoki ai ia i a ia ki tōna pāpā.
22 Também lhes disse Rúben: Não derrameis sangue; lançai-o nesta cisterna que está no deserto, e não ponhais mão sobre ele; isto disse para o livrar deles, a fim de o restituir ao pai.
23 Ā, i te taenga o Hōhepa ki ōna tuākana, ka huia e rātou te koti o Hōhepa, te koti purepure e mau ana i a ia;
23 Mas, logo que chegou José a seus irmãos, despiram-no da túnica, a túnica talar de mangas compridas que trazia.
24 ā, mauria ana ia, makā ana e rātou ki te poka. He tuwhera kau anō te poka, kāhore he wai o roto.
24 E, tomando-o, o lançaram na cisterna, vazia, sem água.
25 Nā, ka noho rātou ki te kai taro, ā, ka anga ake ō rātou kanohi, nā, ko tētahi tira Ihimaeri e haere mai ana i Kireara me ā rātou kāmera, he waha i ngā mea kakara, i te pama, i te maira, e haere ana ki te kawe ki raro, ki Īhipa.
25 Ora, sentando-se para comer pão, olharam e viram que uma caravana de ismaelitas vinha de Gileade; seus camelos traziam arômatas, bálsamo e mirra, que levavam para o Egito.
26 Nā, ka mea a Hūrā ki ōna tuākana rātou ko ōna tēina, “He aha te pai o tā tātou patu i tō tātou teina, o te huna hoki i ōna toto?
26 Então, disse Judá a seus irmãos: De que nos aproveita matar o nosso irmão e esconder-lhe o sangue?
27 Tātou ka haere, ka hoko i a ia ki ngā Ihimaeri, ā, kaua ō tātou ringa e pā ki a ia; ko tō tātou teina nei hoki ia, ko tō tātou kikokiko.” Ā, i whakaae ōna tuākana rātou ko ōna tēina.
27 Vinde, vendamo-lo aos ismaelitas; não ponhamos sobre ele a mão, pois é nosso irmão e nossa carne. Seus irmãos concordaram.
28 Nā, ka haere mai ngā Miriani, he hunga hokohoko; ka hūtia ake e rātou a Hōhepa i roto i te poka, ā, ka hokona atu a Hōhepa e rātou ki ngā Ihimaeri, ki ngā hiriwa e rua tekau; ā, ka kawea a Hōhepa e rātou ki Īhipa.
28 E, passando os mercadores midianitas, os irmãos de José o alçaram, e o tiraram da cisterna, e o venderam por vinte siclos de prata aos ismaelitas; estes levaram José ao Egito.
29 Ā, ka hoki mai a Reupena ki te poka; nā, kāhore a Hōhepa i roto i te poka; ā, ka haea e ia ōna kākahu.
29 Tendo Rúben voltado à cisterna, eis que José não estava nela; então, rasgou as suas vestes.
30 Nā, ka hoki ia ki ōna tēina, ka mea, “Kāhore nei te tamaiti; ā, ko ahau, me haere ahau ki hea?”
30 E, voltando a seus irmãos, disse: Não está lá o menino; e, eu, para onde irei?
31 Nā, ka tango rātou i te koti o Hōhepa, ā, ka patua he koati toa, ka tukua hoki te koti ki te toto.
31 Então, tomaram a túnica de José, mataram um bode e a molharam no sangue.
32 Nā, ka hoatu te koti purepure kia kawea ki tō rātou pāpā; ka mea rātou, “I kitea tēnei e mātou; tēnā, tirohia ko te koti rānei o tāu tama, ehara rānei?”
32 E enviaram a túnica talar de mangas compridas, fizeram-na levar a seu pai e lhe disseram: Achamos isto; vê se é ou não a túnica de teu filho.
33 Ā, ka mōhiotia e ia, ā, ka mea ia, “Ko te koti tēnei o tāku tama; kua kainga ia e te kīrehe nanakia; kua tino haea rawatia a Hōhepa.”
33 Ele a reconheceu e disse: É a túnica de meu filho; um animal selvagem o terá comido, certamente José foi despedaçado.
34 Nā, ka haea e Hākopa ōna kākahu, ka kākahuria e ia tōna hope ki te kākahu taratara, ā, he maha ngā rā i uhungatia ai e ia tāna tama.
34 Então, Jacó rasgou as suas vestes, e se cingiu de pano de saco, e lamentou o filho por muitos dias.
35 Ka whakatika hoki āna tama katoa me āna tamāhine katoa ki te whakamārie i a ia; ā, kīhai ia i pai kia whakamārietia; ka mea ia, “Engari ka heke tangi atu ahau ki tāku tama ki te pō.” Nā, ka uhungatia ia e tōna pāpā.
35 Levantaram-se todos os seus filhos e todas as suas filhas, para o consolarem; ele, porém, recusou ser consolado e disse: Chorando, descerei a meu filho até à sepultura. E de fato o chorou seu pai.
36 Nā, ka hokona atu ia e ngā Miriani ki Īhipa ki a Potiwhara, ki tētahi o ngā tāngata nui a Parao, ki te rangatira o ngā kaitiaki.
36 Entrementes, os midianitas venderam José no Egito a Potifar, oficial de Faraó, comandante da guarda.

Ler em outra tradução

Comparar com outra

Estude este capítulo no WhatsApp

Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Gênesis 37, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.