2 Coríntios 12
Kálaad Zɛmbî : Sɔ ̧ á Gúgwáan (MCP) vs VC
1 Ye í jɨɨ nə́ mə bə́gʉwagí? Mbɔ̂! Í avwɔ́lɛɛ́ tɔɔ sâ. Tɛɛm bə ntɔ́, mə zə́ nə́mə́ fwo yida jaaw ísâ Cwámba nyə a lwó mə *mə́ntamə́ mâ mísh nə́ bagə́d yí, nə byɔɔŋg nyə́ á bágʉlə mə *shíshim dɨ́ yí.
1 Importa que me glorie? Na verdade, não convém! Passarei, entretanto, às visões e revelações do Senhor.
2 Mə mpú ŋgwɔ́l múúd mə́ *Krîst nyə á ŋkâŋ kə nə́ ndɛɛ́ kə kumə joŋ álɛ́ɛl dɨ̂. Ŋkí nyə á kə nə nyúúl nyɛ́ ncindî ɔ, ŋkí í á bə ntâg njɨ shíshim yé ɔ, mə ampúyɛ́, Zɛmbî wə́ mə́ mpû. Sâ jɔɔŋg í mə́ sɨ̂y múús mimbú wûm nə mínɔ̧̂.
2 Conheço um homem em Cristo que há catorze anos foi arrebatado até o terceiro céu. Se foi no corpo, não sei. Se fora do corpo, também não sei; Deus o sabe.
3 Muud wɔɔŋgʉ́, ŋkí nyə á kə nə nyúúl nyɛ́ ncindî ɔ, ŋkí í á bə ntâg njɨ shíshim, mə ŋgə cɨ nə́ mə ampúyɛ́, Zɛmbî wə́ mə́ mpû.
3 E sei que esse homem - se no corpo ou se fora do corpo, não sei; Deus o sabe -
4 Njɨ mə mpú nə́ nyə a ŋkâŋ kə nə́ ndɛɛ́ kə kumə *Paradis, a mú gwág íciyá í cúgɛ́ nə ŋkul cɨy mə́kə́l mə́ búúd dɨ́ yí, iciyá múúd cúgɛ́ nə zhɨɨ́ mə cɨ́ yí.
4 foi arrebatado ao paraíso e lá ouviu palavras inefáveis, que não é permitido a um homem repetir.
5 Mə é bəgʉwa nə váál ísâ múúd wɔɔŋgʉ́ nyə a gwág byɔɔŋgʉ̂; njɨ, shú dâm məmɛ́fwó, mə yidá bəgʉwa nə iləm mə́ jɨ́ nə ndɨ́ yí.
5 Desse homem eu me gloriarei, mas de mim mesmo não me gloriarei, a não ser das minhas fraquezas.
6 Mə́ mbə̂m cɛɛl nə́ mə́ bəgʉwa, í kú bə mə impwúfú; isâ mə́ jáaw yí bə óbʉ́bə́lɛ́. Njɨ mɛɛ mə ajááwɛ́, bwə́ á bá ŋwa mə ntɔ̧ sâ mə́ ŋgə́ sá yí, nə sâ mə́ ŋgə́ cɨ yí.
6 Pois, ainda que me quisesse gloriar, não seria insensato, porque diria a verdade. Mas abstenho-me, para que ninguém me tenha em conta de mais do que vê em mim ou ouve dizer de mim.
7 Zɛmbî nyə a lwó mə yáág-yáág isâ. Nə́ ndɛɛ́, shú nə́ mə bə́g kú ŋkɛ̂ny nyúúl nə mpǔlə ísâ byɔɔŋgʉ́, nyə á ka bɨ́d nə́ fimâl bə́g mə nyúúlʉ́d, ŋgwɔ́l *éŋgəles mə *Sátan zə yíd mə nə́ mə kú dʉ ŋkɛ̂ny nyúul.
7 Demais, para que a grandeza das revelações não me levasse ao orgulho, foi-me dado um espinho na carne, um anjo de Satanás para me esbofetear e me livrar do perigo da vaidade.
8 Mə á jəgʉla nə Cwámba ija ilɔ́ɔl nə́ a yílʉ́g mə fimâl wɔɔŋg.
8 Três vezes roguei ao Senhor que o apartasse de mim.
9 Nyə a shígɛ́ yîl, nyə á yida cɨ nə mə nə́: «Mpaam mə́ ŋgə́ sá wo yí í kwagá nə wo. Ŋkul í dʉ sɛ̂y íləmʉd.» Nə́ ndɛɛ́, mɛɛ mə́ yida bəgʉwa nə lám wɛ̂sh ja mə́ jɨ́ nə iləm yí, shú nə́ ŋkul mə́ Krîst í ŋgə́g nə sɛ̂y mə́dɨ́ cʉgʉd.
9 Mas ele me disse: Basta-te minha graça, porque é na fraqueza que se revela totalmente a minha força. Portanto, prefiro gloriar-me das minhas fraquezas, para que habite em mim a força de Cristo.
10 Gwə́ wə́ jɨ́ nə́, mə gwág nywa ja mə́ bə́ nə iləm yí, ja bwə́ lwîy mə yí, ja cʉg í kə́ mə mbwɔ̧́ yí, ja mə́ bwə́má nə cúwʉ́lí nə yágʉ́wó nəcé Krîst yí.
10 Eis por que sinto alegria nas fraquezas, nas afrontas, nas necessidades, nas perseguições, no profundo desgosto sofrido por amor de Cristo. Porque quando me sinto fraco, então é que sou forte.
11 Ŋgaá mə mú ŋgə lás nda mpúfú! Bɨ wə́ mə́ nyasʉlə mə váál sɔ́ɔ́lʉ́gʉ́ dɔɔŋgʉ́d. Bɨ wə́ mə́ jə́lá nə sá nə́ buud bwə́ shwúg mənyúúl nə mə. Nəcé nə́, tɛɛm bə nə́ mɛɛ cugɛ́ tɔɔ sâ, bɔɔŋg bwə́ ŋgə́ nyîn nda *buud ɔ lwámá wə́ashílə́-shwánʉ̂ ɔ́nɨ, bwə́ ántɔ̧́yɛ́ mə nə tɔɔ sâ.
11 Tenho-me tornado insensato! Vós a isso me obrigastes. Vós é que deveríeis fazer o meu elogio, visto que em nada fui inferior a esses eminentes apóstolos, se bem que nada sou.
12 Bɨ a shí dʉ́g nda məma jísɔ́w jâm í á wééshʉli məyɨɨgyé mə́ múúd lwámá mə́ *Krîst nə́: isâ í ntɔ̧́ búúd ŋkul yí, nə *isâ í mímbʉ́gú, nə *məshimbá mə́ á ŋgə sɨ̂y.
12 Os sinais distintivos do verdadeiro apóstolo se realizaram em vosso meio através de uma paciência a toda prova, de sinais, prodígios e milagres.
13 Mɔ́ɔ́l mə́dɔ̧ mə́ á ntɔ̧ bɨ́ nə jɨ́? Ŋgaá njɨ nə sâ ŋgwûd nə́ mə a shígɛ́ sá nə́ bɨ ŋkɛ́nyʉ́g mbag wâm. Juugá mə nə mə sálə bɨ́ bɔ̂w kɔ́ɔ́mb jɔɔŋgʉ́d.
13 Em que fostes inferiores às outras igrejas, senão no fato de que a vós não vos fui pesado? Relevai-me esta injúria!...
14 Mə wál nə́mə́ nyiŋgə zə nûŋ ja álɛ́ɛl, mə é sá nə́mə́ nə́ bɨ bə́g kú ŋkɛ̂ny mbag wâm. Mpugá nə́ mə aŋgɛ̂ nə sɔ̧́ məbii mʉ́n, bɨ wə́ mə́ ŋgə́ sɔ̧́ wá. Ye bwán wə́ bwə́ dʉ wɨ́ɨl obyɔ̂l? Ŋgaá nə́ obyɔ̂l wə́ bwə́ dʉ wɨ́ɨl bwân?
14 Eis que estou pronto a ir ter convosco pela terceira vez. Não vos serei oneroso, porque não busco os vossos bens, mas sim a vós mesmos. Com efeito, não são os filhos que devem entesourar para os pais, mas os pais para os filhos.
15 Mə gwág nywa jâm kɔ́ɔ́mbʉ́d nə́ mə kɛ́ɛ́nzhʉg sâ jɛ̂sh, mə kɛɛnzh nə́mə́ mə́mɛ́fwó shú dʉ́n. Ye í é bə, mə ŋgə́ jág bul cɛɛl bɨ́ ntɔ́, bɨ bâŋ nda nyiŋgə mpu cɛɛl mə?
15 De mui boa vontade darei o que é meu, e me darei a mim mesmo pelas vossas almas, ainda que, amando-vos mais, seja menos amado por vós.
16 Shé bʉ́sə dɨ́ cʉ́ŋ nə́ mə a shígɛ́ sá nə́ bɨ ŋkɛ́nyʉ́g mbag wâm? Njɨ bɔ́ɔ́l búúd bwə́ ŋgə cɨ nə́ mə á ŋgə kyey nə bɨ́ mə́kə́ŋʉ́d; nə́ mə a ŋgə ŋwa bɨ́ isâ bɨ kú mpu.
16 Mas seja! Não vos fui pesado. Como, porém, sou esperto, apanhei-vos pela astúcia...
17 Búúd bɛ̂sh mə́ á dʉ ntɨ bɨ́ wá, ye mə a shí bwɛlɛ ntɨ ŋgwɔ́l zə nyúg bɨ̂?
17 Acaso tirei proveito de vós por meio de algum daqueles que vos enviei?
18 Mə a yáág nə Titus nə́ a zə́g, mə mú ntɨ bá *mínyɔŋʉ̂ wʉ́n bɨ́ mə́ mpú yɛ́; ye Titus nyə a shí nyúg bɨ̂? Ŋgaá bɨ a shí dʉ́g nə́ sá sə́ bʉ́sə nə mitə́dʉ́gá mimpwûd sə́ ŋgə́ kyey kuú njɔɔnd ŋgwûd?
18 Roguei a Tito, e com ele enviei um irmão que conheceis. Por acaso tirou Tito de vós alguma coisa? Não andamos nós com o mesmo espírito, sobre as mesmas pegadas?
19 Bweyʉ́lə bɨ́ á tɛ́ɛ́d nə ŋgə́lə cɨ nə́ sə́ ŋgə bul lás ntʉ́nɨ nə́ sə́ ŋgə shwɔ̧ mənyúul bɨ́dɨ́ míshʉ́d. Mbɔ̂! Sə́ ŋgə lás mísh mə́ Zɛmbî dɨ́, sə́nɔ̂ŋ Krîst sə́ njúl cʉ́ŋ. Yé bwááŋg mə́ búl cɛɛl wá, lə́sʉ́ wɛ̂sh sə́ ŋgə́ ntâg lás ga wúsə shú nə́ bɨ lálʉg búgə́d.
19 Já há muito pensais que nos justificamos diante de vós. Perante Deus, em Cristo, é que nós falamos; mas tudo isto, meus caríssimos, para vossa edificação.
20 Mə ŋgə bɛɛmb nə́ ja mə́ bá zə yí mə bág zə kwey bɨ́ dúl váál, kú bə váál mə́ ŋgə́ cɛɛl yí; bɨ bâŋ kwey nə́mə́ mə dúl váál, kú bə váál bɨ́ mə́ cɛ́ɛl yí. Mə ŋgə bɛɛmb nə́ mə bág zə kwey nə́ bɨ́ ŋgə bə nə ozhuyâ, nə mbíya lâm, nə dʉ́lə nyada, nə məfendyâ, nə ojaawʉ́-jaawʉ̂, nə ikúdʉ́gú, nə iŋgûŋ, nə oncúg-nculɛ̂.
20 Temo que, quando for, não vos ache quais eu quisera, e que vós me acheis qual não quereríeis. Receio encontrar entre vós contendas, invejas, rixas, dissensões, calúnias, murmurações, arrogâncias e desordens.
21 Mə ŋgə bɛɛmb nə́ ja mə́ bá nyiŋgə zə nûŋ yí, Zɛmbî waam bág sá nə́ mə gwágʉ́g shwôn bɨ́dɨ́ míshʉ́d. Nəcé, ŋkí mə zə́ kwey nə́ zhwog buud bwə́ á ŋgə sá *misə́m wá bwə́ acɛ́ndɛ́ mítə́dʉ́gá nə́ bwə́ yɔ́wʉg misɔ́ɔ́lʉ́gʉ́ mí ádʉdanâ, yɔw jaŋga, yɔw ásɨ́y-sɨ̂y bwə́ á ŋgə́ sá yɛ́, mə bá jɨɨ yé nda yə̂ lʉ́ shwɨy.
21 Receio que à minha chegada entre vós Deus me humilhe ainda a vosso respeito; e tenha de chorar por muitos daqueles que pecaram e não fizeram penitência da impureza, fornicação e dissolução que cometeram.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar 2 Coríntios 12, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.