Lucas 18
El Nayar Presidio De Los Reyes Cora NT (CRN_WBT) vs NVT
1 Aj pu i Jesús seɨ́j niuucari jɨ́n tihuaꞌutáꞌixaa mej mi ráamuaꞌaree tɨ ayén nuꞌu tiúꞌujxeꞌeveꞌe mej téniuucaꞌan jaꞌanáj tɨ naꞌa. Ajta ayén tiúꞌujxeꞌeveꞌe mej nuꞌu caí ruxɨeemɨ́jteꞌe.
1 Jesus contou a seus discípulos uma parábola para mostrar-lhes que deviam orar sempre e nunca desanimar.
2 Ayee pu tihuaꞌutáꞌixaa tɨjɨ́n: ―Aa pu nuꞌu jáꞌahuaꞌa seɨ́j chajtaꞌa jetze jaꞌatɨ pu éꞌechejcaꞌa tɨ juees jɨ́n tiꞌitéveecaꞌa. Capu nuꞌu hui ráꞌateseꞌecaꞌa ɨ́ Dios aꞌɨ́jna ɨ́ juees, capu ajta jetzen ruxeꞌeveꞌecaꞌa aꞌij tɨ tiꞌitɨ́ huáꞌaruure ɨ́ teɨte.
2 Disse ele: “Havia numa cidade um juiz que não temia a Deus nem se importava com as pessoas.
3 ’Ajta nuꞌu seɨ́j aꞌuun aꞌutéveecaꞌa ꞌɨ́itaꞌa tɨ huaújseɨstarecaꞌa. Ajta aꞌɨ́ɨn ɨ́ ꞌɨ́itaꞌa, jaꞌanáj tɨ naꞌa pu aꞌuréꞌenineicaꞌa ɨ́ juees jemi. Ayee pu nuꞌu hui tíꞌijhuaviiracaꞌa tɨjɨ́n: “Patáꞌaj yeehui piyen náaruuren pej neꞌuxɨ́jteꞌen peꞌɨ́jna jɨmeꞌe tɨ jaꞌatɨ néjchaꞌɨɨreꞌe.”
3 Uma viúva daquela cidade vinha a ele com frequência e dizia: ‘Faça-me justiça contra meu adversário’.
4 Ajta aꞌɨ́ɨn ɨ́ juees, aꞌɨ́ɨ pu nuꞌu ráꞌijmɨijracaꞌa. Puꞌuri aꞌateeviꞌi tɨ ayén raruurejcaꞌa. Aj pu i ayén tiuꞌumuáꞌaj tɨjɨ́n: “Jee xaa neꞌu, canu yeehui ráꞌateseꞌe ɨ́ Dios, capu ajta neetzi jetze ruxeꞌeveꞌe aꞌij tɨ tiꞌitɨ́j huáꞌaruure ɨ́ teɨte.
4 Por algum tempo, o juiz não lhe deu atenção, mas, por fim, disse a si mesmo: ‘Não temo a Deus e não me importo com as pessoas,
5 Aru amɨ́jna mɨ ꞌɨ́itaꞌa, tɨ́ꞌɨj pɨ́ naꞌa pu yeehui yé táninei. Jéꞌecan pu nejaaxɨejteꞌe. Tij caí nee nu yeehui ráꞌaxɨjteꞌen neꞌɨ́jna jɨmeꞌe tɨ jaꞌatɨ rájchaꞌɨɨreꞌe. Naꞌari caí, ajtahuaꞌa pu yeehui yé táninéicaꞌa aꞌame ajta nenaꞌa caí tácuaꞌanaxɨꞌɨn neꞌɨ́jna jɨmeꞌe.” Ayee pu nuꞌu tiuꞌumuáꞌaj.
5 mas essa viúva está me irritando. Vou lhe fazer justiça, pois assim deixará de me importunar’”.
6 Ajta tavástaraꞌa pu ayén tihuaꞌutáꞌixaa tɨjɨ́n: ―Xaanamuajriꞌi múꞌeen aꞌij tɨ tiꞌixa aꞌɨ́jna ɨ́ juees tɨ aꞌij puaꞌa tiꞌitiújchaꞌɨɨ.
6 Então o Senhor disse: “Aprendam uma lição com o juiz injusto.
7 Ajta aꞌɨ́ɨn ɨ́ Dios ɨ́ sej rájyaꞌupua, ¿aꞌiné tejamuáꞌamitɨejteꞌe aꞌij tɨ huárɨni múꞌejmi jɨmeꞌe ɨ́ tɨ amuaꞌantíhuaꞌu? ¿Ni caí amuáꞌaxɨjteꞌen aꞌɨ́jna jɨmeꞌe ɨ́ mej amuájchaꞌɨɨreꞌe ɨ́ áꞌamuaxɨꞌej teɨte, ɨ́ tɨ Dios amuaꞌantíhuaꞌu? Aꞌii neꞌu caí. Nain xɨcaj tzajtaꞌa, ajta nain tɨ́caꞌari tzajtaꞌa, múꞌeen xu rahuauhuau tɨ ayén huárɨni. ¿Ni qui áꞌateere tɨ áꞌamuaꞌijmɨíira aꞌame? Capu xaa neꞌu aꞌatzu.
7 Acaso Deus não fará justiça a seus escolhidos que clamam a ele dia e noite? Continuará a adiar sua resposta?
8 ’Ayee nu hui tejáꞌamuaꞌixaateꞌe. Dios pu ayén téꞌujcaꞌane tɨ amaꞌuxɨ́jten aꞌɨ́jna jɨmeꞌe ɨ́ mej amuájchaꞌɨɨreꞌe. Ajta caꞌanacan pu ayén rɨni. Mɨ́ ajta, netɨ́ꞌɨj uvéꞌenen inee, i nej neajta huáꞌa jetze airáane ɨ́ teɨte, ¿ni qui mecaí chaꞌa téꞌatzaahuateꞌe aꞌɨ́ɨme ɨ́ mej yen chaanaca japua aꞌuchéjme? Camu aꞌatzu, tzɨ́teꞌe.
8 Eu afirmo que ele lhes fará justiça, e rápido! Mas, quando o Filho do Homem voltar, quantas pessoas com fé ele encontrará na terra?”.
9 Jesús pu ajtahuaꞌa seɨ́j niuucari jɨ́n tihuaꞌutáꞌixaa aꞌɨ́mej jɨ́meꞌen ɨ́ mej miyen tiuꞌumuáꞌaj ɨ́ ru tzajtaꞌa tɨjɨ́n rɨ́ꞌɨ mú nuꞌu tíꞌiteteɨte, ɨ́ mej majta huáꞌaxɨeehuata ɨ́ seica ɨ́ ruxɨ́ꞌej teɨte. Tɨjɨ́n:
9 Em seguida, Jesus contou a seguinte parábola àqueles que confiavam em sua própria justiça e desprezavam os demais:
10 ―Aꞌɨ́ɨme ɨ́ teɨte, ɨ́ mej huaꞌapua, aꞌúu mú nuꞌu aꞌuteájrupi teyujtaꞌa mej mi meꞌuun huatéjniuuni. Seɨ́j pu fariseo púꞌeeneꞌe. Ajta ɨ́ seɨ́j, aꞌɨ́ɨ pu hui pɨ́rɨcɨ tɨ huáꞌajijveꞌecaꞌa ɨ́ mej tíꞌitɨcɨ.
10 “Dois homens foram ao templo orar. Um deles era fariseu, e o outro, cobrador de impostos.
11 ’Ajta aꞌɨ́ɨn ɨ́ fariseo, aꞌɨ́ɨ pu nuꞌu huatéechaxɨ. Aꞌɨ́ɨ pu i aꞌutéjche tɨ ayén tiuꞌutéjniuuni ɨ́ ru tzajtaꞌa tɨjɨ́n: “Dios, jéꞌecan nu huatántemuaꞌaveꞌe múꞌeetzi jemi, aꞌiné canu yeehui niyen ꞌeen matɨ́j ꞌeen ɨ́ seica ɨ́ teɨte. Aꞌɨ́ɨ mú yeehui tíꞌinahuaꞌaj naꞌari aꞌij mú puaꞌa titetiújchaꞌɨɨ, majta metíuꞌuxanaꞌacɨraꞌate ꞌúucate jamuan. Canu yeehui neajta niyen ꞌeen tɨ́j amɨ́jna tɨ huáꞌajijveꞌe aꞌɨ́mej ɨ́ mej tíꞌitɨcɨ.
11 O fariseu, em pé, fazia esta oração: ‘Eu te agradeço, Deus, porque não sou como as demais pessoas: desonestas, pecadoras, adúlteras. E, com certeza, não sou como aquele cobrador de impostos.
12 Huaꞌapuaca jetze nu yeehui néꞌitziꞌivi seɨj itɨeeri jɨmeꞌe. Neajta niyen tiraatáꞌaca seɨ́j tamuáamuataꞌa tɨ anxɨ́te meꞌecan ɨ́ tɨ tinaacɨ́ꞌɨ.”
12 Jejuo duas vezes por semana e dou o dízimo de tudo que ganho’.
13 ’Ajta aꞌɨ́ɨn tɨ huáꞌajijveꞌe ɨ́ mej tíꞌitɨcɨ, áa pu nuꞌu hui aꞌatzu ɨmuá aꞌutevée. Capu nuꞌu ajta áꞌujcaꞌanejcaꞌa tɨ júteꞌe áꞌujneere, sino anteújtuꞌasixɨ ɨ́ rútaviitzeꞌe ɨ́ rumuájcaꞌa jɨmeꞌe. Ayee pu nuꞌu tiuꞌutéjniuu tɨjɨ́n: “Dios, patáꞌaj yeehui náꞌancuꞌuvajxɨꞌɨn ineetzi, aꞌiné aꞌij nu puaꞌa tiꞌitínchaꞌɨɨ.” Ayee puꞌu hui tiuꞌutaxájtacaꞌa.
13 “Mas o cobrador de impostos ficou a distância e não tinha coragem nem de levantar os olhos para o céu enquanto orava. Em vez disso, batia no peito e dizia: ‘Deus, tem misericórdia de mim, pois sou pecador’.
14 ’Ayee nu tejáꞌamuaꞌixaateꞌe aꞌɨ́jna ɨ́ jaꞌatɨ tɨ huáꞌajijveꞌe ɨ́ mej tíꞌitɨcɨ, aꞌɨ́ɨ pu xaa rɨꞌéeneꞌecán jɨ́n huateájturaa ɨ́ ru tzajtaꞌa ɨ́ Dios jemi tɨ́ꞌɨj aꞌaráꞌa ɨ́ ruche. Ajta ɨ́ seɨ́j ɨ́ fariseo, capu hui aꞌatzu xɨ́ꞌepɨꞌɨn tiuꞌuteájturaa ɨ́ Dios jemi. Ayee puꞌu tieeneꞌe jáꞌaraa, aꞌiné tɨ puaꞌa jaꞌatɨ tɨ naꞌa áꞌujtzaahuateꞌe, aꞌɨ́ɨ pu tiuꞌutatéviꞌiraꞌata. Ajta tɨ puaꞌa jaꞌatɨ tɨ́j naꞌa caí ayén téꞌujtzaahuateꞌe, Dios pu veꞌecán jɨ́n tíꞌiraꞌíjcateꞌen. ―Ayee pu tihuaꞌutáꞌixaa aꞌɨ́jna ɨ́ Jesús.
14 Eu lhes digo que foi o cobrador de impostos, e não o fariseu, quem voltou para casa justificado diante de Deus. Pois aqueles que se exaltam serão humilhados, e aqueles que se humilham serão exaltados”.
15 Majta seica ɨ́ teɨte, tɨꞌɨríi mú á jeꞌevéꞌeviꞌitɨxɨ ɨ́ Jesús jemi tɨ ij aꞌɨ́ɨn hueꞌiréꞌechuiixɨꞌɨn tɨ ij Dios ayén aꞌɨ́jna jɨ́n rɨ́ꞌɨ tihuaꞌutáꞌan. Matɨ́ꞌɨj meꞌɨ́n huaꞌuseíj aꞌɨ́ɨme ɨ́ mej Jesús jamuan áꞌujujhuaꞌaneꞌe, matɨ́ꞌɨj mi huaꞌajtéaꞌaxɨ ɨ́ teɨte.
15 Certo dia, trouxeram crianças para que Jesus pusesse as mãos sobre elas. Ao ver isso, os discípulos repreenderam aqueles que as traziam.
16 Mɨ́ ajta aꞌɨ́jna ɨ́ Jesús, aꞌɨ́ɨ pu huaꞌutajé ɨ́ tɨꞌɨríi mej mi aꞌireꞌenen ɨ́ jemin. Ayee pu tiuꞌutaxájtacaꞌa tɨjɨ́n: ―Micheꞌe memɨ́n mé huajeꞌevéꞌeviꞌitɨ́n ineetzi jemi mɨ tɨꞌɨríi. Caxu huáꞌijmɨijra, aꞌiné amɨ́mej pu hui tíꞌicɨꞌɨti mej mi meꞌuun aꞌuteárute aꞌujna Dios tɨ éꞌeseijreꞌe.
16 Jesus, porém, chamou as crianças para junto de si e disse aos discípulos: “Deixem que as crianças venham a mim. Não as impeçam, pois o reino de Deus pertence aos que são como elas.
17 ’Ayee nu tejáꞌamuaꞌixaateꞌe tzáahuatiꞌiraꞌa jɨmeꞌe, jaꞌatɨ tɨ naꞌa tɨ hui caí ayén cheꞌatá naꞌa áꞌujcaꞌane tɨ Dios tiraataꞌaíjteꞌen aꞌij mej titéꞌujcaꞌane mɨ tɨꞌɨríi, capu xaa neꞌu aꞌájna aꞌuteáruti aꞌu tɨ Dios éꞌeseijreꞌe. ―Ayee pu tiuꞌutaxájtacaꞌa aꞌɨ́jna ɨ́ Jesús.
17 Eu lhes digo a verdade: quem não receber o reino de Deus como uma criança de modo algum entrará nele”.
18 Ajta aꞌɨ́ɨn ɨ́ jaꞌatɨ, aꞌúu pu aꞌutéveecaꞌa. Aꞌii pu aꞌɨ́ɨn púꞌeen seɨ́j tɨ tíꞌaijta. Ayee pu tiraataꞌíhuaꞌuriꞌi aꞌɨ́jna ɨ́ Jesús tɨjɨ́n: ―Maeestru, mɨ pej urarɨ́ꞌen ɨ́ áꞌa tzajtaꞌa, aꞌiné tiúꞌujxeꞌeveꞌe nej niyen huárɨni tɨ ij tináacɨꞌɨti nej ruuri náꞌaraꞌani tɨ́j naꞌa rusén jɨmeꞌe.
18 Certa vez, um homem de alta posição perguntou a Jesus: “Bom mestre, que devo fazer para herdar a vida eterna?”.
19 Jesús pu ayén tiuꞌutaniú tɨjɨ́n: ―¿Aꞌiné ꞌeen jɨ́n piyen tíꞌinexa yee nej urarɨ́ꞌen yú ne tzajtaꞌa? ¿Ni pecaí ramuaꞌaree tɨ seɨ́j naꞌa aꞌɨ́ɨn púꞌeen tɨ urarɨ́ꞌen ɨ́ ru tzajtaꞌa? Aꞌii pu aꞌɨ́ɨn púꞌeen ɨ́ Dios.
19 “Por que você me chama de bom?”, perguntou Jesus. “Apenas Deus é verdadeiramente bom.
20 ’Pepuꞌuri hui tirúꞌumuaꞌaree aꞌij tɨ Dios tiuꞌutaꞌaíjtacaꞌa yé capej tíꞌaxanaꞌacɨraꞌate, capej yee tíꞌitecuiꞌica, capej ajta yee tíꞌinahuaꞌaj, capej ajta yee tíꞌihuaꞌitacareꞌen. Pajta yee rɨ́ꞌɨ tihuáꞌuchaꞌɨn aꞌatáàta, pajta aꞌanáàna.
20 Você conhece os mandamentos: ‘Não cometa adultério. Não mate. Não roube. Não dê falso testemunho. Honre seu pai e sua mãe’.”
21 Ajta aꞌɨ́ɨn tɨ tíꞌaijta, ayée pu tiraataꞌixaa tɨjɨ́n: ―Nain nu jɨ́n tiraꞌaráꞌastijre tɨ́j naꞌa nej naúcheꞌe páꞌarɨꞌɨsta.
21 O homem respondeu: “Tenho obedecido a todos esses mandamentos desde a juventude”.
22 Tɨ́ꞌɨj Jesús ráanamuajriꞌi aꞌij tɨ tiuꞌutaxájtacaꞌa, aj pu i ayén tiraataꞌixaa tɨjɨ́n: ―Seɨ́j puꞌu hui muáꞌaturaateꞌe. Patáꞌaj nain tiúꞌutuaani aꞌachú pej caj tíꞌijchaꞌɨɨ. Aj pej pi huaꞌuréꞌan ɨ́ tumin aꞌɨ́mej ɨ́ mej caí aꞌij tíꞌijviicuaꞌi. Tɨ́ puaꞌa piyen huárɨni, aj pej xaa raꞌancuréꞌasin ɨ́ tɨ ta japua éꞌeseijreꞌe aꞌɨ́jna tɨ huápɨꞌɨ tíꞌijnajche. Aj pej hui pijtáꞌi mú aꞌarájraꞌani neetzi jamuan. ―Ayee pu tiraataꞌixaa.
22 Quando Jesus ouviu sua resposta, disse: “Ainda há uma coisa que você não fez. Venda todos os seus bens e dê o dinheiro aos pobres. Então você terá um tesouro no céu. Depois, venha e siga-me”.
23 Ajta aꞌɨ́ɨn tɨ tíꞌaijta, tɨ́ꞌɨj ráanamuajriꞌi aꞌij tɨ Jesús tiuꞌutaxájtacaꞌa, jéꞌecan pu huataújxɨeemɨste, aꞌiné jeíhua pu tíꞌijchaꞌɨɨcaꞌa.
23 Ao ouvir essas palavras, o homem se entristeceu, pois era muito rico.
24 Aj pu i Jesús raꞌaráaseij. Tɨ́ꞌɨj i ayén tiuꞌutaxájtacaꞌa tɨjɨ́n: ―Jéꞌecan pu huápɨꞌɨ huáꞌamuarɨꞌeristeꞌe aꞌɨ́mej chíjteaani mej mi meꞌuun aꞌuteárute u ta japua Dios tɨ éꞌeseijreꞌe.
24 Ao ver a tristeza daquele homem, Jesus disse: “Como é difícil os ricos entrarem no reino de Deus!
25 ’Ee xaa neꞌu, ayée nu hui tejáꞌamuaꞌixaateꞌe tɨ ayén tiꞌayajna, jaítzeꞌe pu muárɨꞌeri tɨ chíjteaani aꞌuun aꞌuteárute u ta japua Dios tɨ éꞌeseijreꞌe caí tɨ cameeyuꞌu tiꞌitɨ́j anaarute ɨ́ pɨ́ꞌɨseꞌe jetze. ―Ayee pu tiuꞌutaxájtacaꞌa aꞌɨ́jna ɨ́ Jesús.
25 Na verdade, é mais fácil um camelo passar pelo buraco de uma agulha que um rico entrar no reino de Deus”.
26 Majta meꞌɨ́n ɨ́ mej ráanamuajriꞌi, ayée mú tiraataꞌíhuaꞌuriꞌi tɨjɨ́n: ―¿Aꞌiné yeꞌí tíꞌirɨꞌɨri tɨ jaꞌatɨ aꞌuun huateáturan Dios tɨ éꞌeseijreꞌe?
26 Aqueles que o ouviram disseram: “Então quem pode ser salvo?”.
27 Jesús pu ayén tihuaꞌutáꞌixaa tɨjɨ́n: ―Aꞌɨ́mej jemi ɨ́ teteca, capu xaa aꞌij tíꞌirɨꞌɨri. Mɨ́ ajta Dios, aꞌɨ́ɨ pu xaa raayɨ́ꞌɨtɨ.
27 Jesus respondeu: “O que é impossível para as pessoas é possível para Deus”.
28 Ajta aꞌɨ́ɨn ɨ́ Pedro, ayée pu tiraataꞌixaa tɨjɨ́n: ―Maeestru, nain tu hui teri tejaꞌuhuáꞌaxɨ ɨ́ tej tíꞌijchaꞌɨɨcaꞌa tej ti áꞌujujhuaꞌaneꞌen á jamuan.
28 Pedro disse: “Deixamos nossos lares para segui-lo”.
29 Jesús pu ayén tihuaꞌutáꞌixaa tɨjɨ́n: ―Ayee nu tejáꞌamuaꞌixaateꞌe tzáahuatiꞌiraꞌa jɨmeꞌe, ayée pu hui tihuáꞌacɨꞌɨti jaꞌatɨ tɨ naꞌa tɨ ari jaítzeꞌe rɨ́ꞌɨ tinájchaꞌɨɨ ineetzi caí máàj jaꞌatɨ aꞌɨ́jna jɨmeꞌe tɨ nee jamuan áꞌucheꞌecan. Tɨ́ puaꞌa hui jaꞌatɨ ayén jaítzeꞌe tíꞌijxeꞌeveꞌe tɨ nee jamuan áꞌucheꞌecaneꞌen caí ayén tíꞌijxeꞌeveꞌe tɨ aꞌuun huateáturan ɨ́ ruchiꞌitá, nusu tɨ puaꞌa jaítzeꞌe rɨ́ꞌɨ tinájchaꞌɨɨ ineetzi caí ɨ́ ruꞌɨ́j nusu ɨ́ rujaꞌatzimuá nusu ɨ́ rucuꞌutzimuá nusu ɨ́ rujúutzimuaꞌa nusu ɨ́ ruvaújsimuaꞌa, jeíhua pu jaítzeꞌe raꞌancuréꞌasin íjii tɨ yú auumé aꞌíjna jetze i chaanaca, ajta, aꞌɨ́ɨ pu hui ruuri aꞌame tɨ́j naꞌa rusén jɨmeꞌe tɨ́ꞌɨj méjcaꞌi huáyee tɨ yé eꞌevéꞌeme. ―Ayee pu tihuaꞌutáꞌixaa aꞌɨ́jna ɨ́ Jesús.
29 Jesus respondeu: “Eu lhes garanto que todos que deixaram casa, esposa, irmãos, pais ou filhos por causa do reino de Deus
30 — ausente —
30 receberão neste mundo uma recompensa muitas vezes maior e, no mundo futuro, terão a vida eterna”.
31 Tɨ́ꞌɨj i rujɨ́ɨmuaꞌa huaꞌutajé aꞌɨ́mej ɨ́ mej tamuáamuataꞌa japuan huaꞌapua aráꞌase. Ayee pu tihuaꞌutáꞌixaa tɨjɨ́n: ―Tuꞌuri hui tɨ́muaꞌa á aꞌujnéjsin ántivi Jerusalén. Ajta naíjmiꞌi pu teꞌaraúrastejsin aꞌij mej yeꞌí tiraꞌuyúꞌuxacaꞌa aꞌɨ́ɨme ɨ́ mej tíꞌixaxaꞌataꞌa ɨ́ Dios jetze meꞌecan ineetzi jɨmeꞌe, i nej neajta huáꞌa jetze airáane ɨ́ teɨte.
31 Jesus chamou os Doze à parte e disse: “Estamos subindo para Jerusalém, onde tudo que foi escrito pelos profetas a respeito do Filho do Homem se cumprirá.
32 ’Aꞌɨ́ɨ mú tiuꞌutátuiireꞌesin ineetzi aꞌɨ́mej jemi ɨ́ mej seɨj chuéjraꞌa japua éꞌemeꞌecan. Majta aꞌɨ́ɨme, aꞌɨ́ɨ mú naꞌaxɨéehuariꞌira muáꞌajuꞌun, majta aꞌij puaꞌa tíꞌinexajtan. Aꞌɨ́ɨ mú hui majta naatetzíꞌijmuaꞌaxɨꞌɨsin, majta naatévajxɨꞌɨsin. Matɨ́ꞌɨj mi nejéꞌicatan. Tɨ́ꞌɨj hui ari huaíca xɨcaj jetze teuuméꞌen, aj nu ni aitamé huáꞌa tzajtaꞌa ɨ́ mɨꞌɨchite. ―Ayee pu tihuaꞌutáꞌixaa.
32 Ele será entregue aos gentios, e zombarão dele, o insultarão e cuspirão nele.
33 — ausente —
33 Eles o açoitarão e o matarão, mas no terceiro dia ele ressuscitará”.
34 Majta meꞌɨ́n ɨ́ mej jamuan áꞌujujhuaꞌaneꞌe, camu aꞌatzu yaúꞌitɨée muáꞌaraa. Aꞌɨ́ɨ pu ráꞌavaatacaꞌa aꞌij tɨ huataújmuaꞌa. Aꞌɨ́j pu jɨ́n caí aꞌij tihuáꞌamitɨejteꞌecaꞌa aꞌij tɨ huataújmuaꞌa ɨ́ tɨ raataxájtacaꞌa.
34 Os discípulos, porém, não entenderam. O significado dessas palavras lhes estava oculto, e não sabiam do que ele falava.
35 Aa mú vejliꞌi aꞌucajúꞌuca aꞌájna jáꞌahuaꞌa u Jericó. Ajta seɨ́j, áa pu aꞌutácatii juye tɨ aꞌatánineꞌi, tɨ vaɨ́riꞌira huaucaꞌa. Arácun aꞌɨ́jna ɨ́ jaꞌatɨ.
35 Quando Jesus se aproximava de Jericó, havia um mendigo cego sentado à beira do caminho.
36 Tɨ́ꞌɨj aꞌɨ́ɨn huáꞌunamuajriꞌi ɨ́ mej jeíhua teɨte u áꞌucɨꞌɨcaꞌan, tɨ́ꞌɨj i aꞌɨ́ɨ tiuꞌutaꞌíhuaꞌu tiꞌitɨ́j tɨ aꞌij rɨjcaa.
36 Ao ouvir o barulho da multidão que passava, perguntou o que estava acontecendo.
37 Matɨ́ꞌɨj mi miyen tiraataꞌixaa tɨjɨ́n: ―Yé pu eꞌicáame aꞌɨ́jna ɨ́ Jesús, Nazarét tɨ éꞌemeꞌecan.
37 Disseram-lhe que Jesus de Nazaré estava passando por ali.
38 Tɨ́ꞌɨj i ayén tiraatajé tɨjɨ́n: ―Jesús, mɨ pej iꞌi huáacɨxaꞌaraꞌan aꞌɨ́jna ɨ́ David teecan, patáꞌaj hui náꞌancuꞌuvajxɨꞌɨn.
38 Então começou a gritar: “Jesus, Filho de Davi, tenha misericórdia de mim!”.
39 Majta meꞌɨ́n ɨ́ mej amuaatéꞌee muaajúꞌucaa, aꞌɨ́ɨ mú raꞌajtéꞌaxɨ, majta raatáꞌijmɨijriꞌi tɨ nuꞌu caí tíꞌixajta. Mɨ́ ajta aꞌɨ́ɨn caí, capu raatapuáꞌajtacaꞌa. Jaítzeꞌe pu caꞌanín jɨ́n tiuꞌutaxájtacaꞌa tɨjɨ́n: ―Mɨ́ pej huáacɨxaꞌaraꞌan aꞌɨ́jna ɨ́ David teecan, patáꞌaj náꞌancuꞌuvajxɨꞌɨn ineetzi.
39 Os que estavam mais à frente o repreendiam e ordenavam que se calasse. Mas ele gritava ainda mais alto: “Filho de Davi, tenha misericórdia de mim!”.
40 Ajta aꞌɨ́ɨn ɨ́ Jesús, áa pu aꞌutéechaxɨ. Ajta huaꞌutaꞌaíj mej yeꞌevéꞌeviꞌitɨn jemin. Tɨ́ꞌɨj á vejliꞌi eꞌevéꞌemeꞌecaa, Jesús pu ayén tiraataꞌíhuaꞌuriꞌi tɨjɨ́n: ―¿Aꞌiné tiꞌitɨ́j petíꞌijxeꞌeveꞌe nej niyen muáruuren múꞌeetzi? Aj pu i aꞌɨ́ɨn taꞌarácun, ayén tiuꞌutaniú tɨjɨ́n: ―Nevástaraꞌa, ayée nu hui tíꞌijxeꞌeveꞌe nej neajta atáneere.
40 Então Jesus parou e ordenou que lhe trouxessem o homem. Quando ele se aproximou, Jesus lhe perguntou:
41 — ausente —
41 “O que você quer que eu lhe faça?”. “Senhor, eu quero ver!”, respondeu o homem.
42 Aj pu i Jesús ayén tiraataꞌixaa tɨjɨ́n: ―Nee nu muaatáꞌasin pej pajtáhuaꞌa atáneere. Pepuꞌuri huarúj aꞌiné petéꞌatzaahuateꞌe múꞌee.
42 E Jesus disse: “Receba a visão! Sua fé o curou”.
43 Jɨ́meꞌen puꞌu ayén tiraataꞌixaa, aj pu i aꞌɨ́ɨn taꞌarácuunicaꞌa, atáneerecaꞌa. Ajta áꞌuraa jamuan ɨ́ Jesús. Ajta rɨ́ꞌɨ pu tiraatáꞌacareꞌe ɨ́ Dios. Majta aꞌɨ́ɨme ɨ́ teɨte, matɨ́ꞌɨj raaseíj, aꞌɨ́ɨ mú majta rɨ́ꞌɨ tiraatáꞌa ɨ́ Dios.
43 No mesmo instante, o homem passou a enxergar, e seguia Jesus, louvando a Deus. E todos que presenciaram isso também louvavam a Deus.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?
Estude este capítulo no WhatsApp
Peça à IA da Bíblia Fala para explicar Lucas 18, comparar traduções ou montar um estudo — tudo direto pelo WhatsApp.